Esmaspäeva õhtul kokku lepitud gaasi hinnalagi 180 eurot megavatt tunnilt võttis paljudel esialgu seest kõhedaks, sest tundus väga madal. Näiteks perioodil 26. juulist kuni 30. septembrini sel aastal ületas Hollandi börsihind seatud hinnalage. Seda enam, et Euroopa Komisjoni ettepanek jäi 275 euro juurde ning Hollandi börsi operaator hindas ka selle võimalikke mõjusid katastroofiliseks.

Ent nagu ikka, peitub saatan detailides. Esiteks peab hinnalae käivitumiseks olema ka LNG referentshind 35 eurot sellest madalam, mis on iseenesest juba parajalt kõrge latt.

Kuid veelgi enam muudavad selle käivitumise küsitavaks Euroopa Komisjonile antud ettevaatusabinõud. Hinnalae läbirääkimisi juhtinud Euroopa Liidu nõukogu eesistuja Tšehhi tööstusministri Josef Sikela sõnul on neid vähemalt viis. Esiteks tõmmatakse pidurit kohe, kui hind alla 180 euro langeb. Teiseks siis, kui komisjon leiab, et mingisugune eriolukord nõuab hädapiduri tõmbamist. Kolmandaks, kui gaasi tarbimine Euroopas kasvab. Neljandaks, kui gaasiostude hulk Hollandi börsil kasvab teatud ajaperioodiga võrreldes. Detailseid tingimusi on veel.

Seega mängiski hinnalaele vastu olnud Saksamaa sellele, et läbirääkimiste käigus mehhanism võimalikult lahjaks muuta. Olgu hind siis 180, 200 või 275 eurot – kui häda käes, tõmmatakse kohe pidurit. Kuid kavalalt mänginud Saksamaa sai vastutasuks nõusoleku eest ka uued reeglid rohelise energia projektide arendamiseks. Tšehhi tööstusministri Josef Sikela sõnul lihtsustab see senist asjaajamist märkimisväärselt.

Kokkuleppe võtmeosaks on ülekaaluka avaliku huvi defineerimine viisil, mis lubab tasakaalustada energeetika ja looduskaitse huvisid taastuvenergia võimekuste ehitamisel. Riigid võivad sisse seada ka n-ö eelistatud maa-alad, mis ongi mõeldud roheenergia tootmiseks. Samuti lühendatakse lubade saamise tähtaegu, sõnas Sikela.

See viimane on eriti oluline just Saksamaale, sest riigil on viimastel aastatel tekkinud energiatootmises raskusi roheenergia osakaalu suurendamisega, mis tuleneb kohalike elanike vastuseisust. Seega suutsid sakslased koos sarnaselt mõtlevate riikidega, sealhulgas Eestiga, võtta läbirääkimistest maksimumi ning hinnalae käivitumise pärast väga muretsema ei pea.