"Prantsusmaa imperialismi juured on ajas päris sügaval, 17.-18. sajandis, ja ideoloogiline tuum on veendumus oma maailmapildi universaalsuses. Prantsuse kultuuri kandis arusaam, et väärtused – vabadus, võrdsus, vendlus – on universaalsed ja neid tuleb viia kogu maailma. Praeguse Prantsuse presidendi Emmanuel Macroni sõnavõttudes esineb sageli see mõte, et Prantsusmaa esindab universaalseid väärtusi. Ja seda saab lugeda kui jäänukit imperiaalsest mõtlemisest," rääkis Tallinna Ülikooli professor, frankofiil Marek Tamm.

"Ma pole kindel, kas see protsess on lõppenud. Suurbritannia, kust ma räägin, on väga erinev sellest, kus ma üles kasvasin. Endiselt on palju uhkust Briti impeeriumi mõtte üle, mis laius ju veerandil maailmast ja mida juhiti Londonist. Minu vanavanemate generatsiooni jaoks oli väga raske mõista, et Iirimaa võib olla iseseisev riik. Nende jaoks oli Dublin impeeriumi kolmas linn ning Iirimaa osa Ühendkuningriigist," ütles Lucas.

Nii Tamm kui ka Lucas peavad pöördepunktiks 1950-1960-ndaid aastaid, mil mõlemat riiki tabas lüüasaamine. Londoni kainestav hetk oli Suessi kanali kriis, kus tavapärasele imperialistlikule käitumisele pani käe ette USA, kuid oma mõju oli Lucase sõnul ka majanduslikul nõrkusel. Prantsusmaad tabas hoop aga Alžeeria sõjas.

"See Alžeeria trauma mõjutab Prantsusmaa ühiskonda siiamaani läbi nende sadade tuhandete Alžeeria põgenike, endiste kolonialistide järeltulijate, kes elavad Prantsusmaal edasi ja kes siiamaani kannavad hinges kerget vimma, et Prantsusmaa nii kergelt loobus de Gaulle'i isikus Alžeeria hoidmisest," lausus Tamm.

Jaapanis oli pöördepunktiks keiser Hirohito raadiokõne 1946. aastal USA okupatsiooni ajal, kus ta viitas oma maisusele. Uues põhiseaduses kadus viide keisri jumalikkusele või Jaapani ülimuslikkusele. Kuid see ei tähenda mõtteviisi lõppu.

"See muutus majandusliku ülemvõimu taotluseks. Jaapanis tekkisid 1950-1960-1970-ndatel nn keiretsud ehk hiigelkorporatsioonid, mis tegutsesid samurai perekondade eeskujul ja nii-öelda asusid maailma vallutama. Kui vaatame, kui paljud tuttavad USA ettevõtted kuuluvad sisuliselt jaapanlastele, siis neid on üllatavalt palju. Näiteks sisuliselt kogu USA filmitööstus on jaapanlaste kätes," lausus orientalist Martti Kalda.

"Minu jaoks on kõnekas, kui 14 Aafrika riigis on endiselt kasutusel Prantsuse vana koloniaalraha, mida emiteerib Prantsuse Pank. Mingis mõttes läbi rahandusliku ringe on 14 Aafrika riiki jätkuvalt osa Prantsuse finantssüsteemist," nentis Tamm.

Erinevalt Euroopa riikidest, kus on imperialismi ühest vormist ehk koloniseerimisest ühiskondlikul tasandil rääkima hakatud, siis Jaapanis Kalda sõnul debatti pole.

"1950. aastatest, mil ameeriklased lahkusid, kirjutati kooliõpikutest välja peaaegu kõik, mis Jaapan halvasti tegi Teises maailmasõjas, sisuliselt kõik sõjakuriteod kirjutati välja, isegi Teine maailmasõda vaikiti maha. See on üks variant, teine on totaalne eitamine. Et mis seal Koreas ja Hiinas räägitakse, et olid mingid lohutusnaised. Me ju maksime selle eest ja leppisime kokku, et seda ei ole olnud. Kolm peaministrit on välismaal viibides teinud kõnes kerge vihje, et meil on kahju, et sellised asjad juhtusid. Viimati Shinzo Abe 2006. aastal tegi sellise vihje, aga need on kerged vihjed," lausus Kalda.

Prantsuse haritlaste ja poliitilise eliidi eestvedamisel alanud protsess tähendab seda, et valusatel teemadel räägitakse ka koolis. Lucas tõi välja, et impeeriumi eri tahke aitab mõista mitmekultuuriline ühiskond, mille liikmetel ehk inimestel on tihe suhtlusvõrgustik igas eluvaldkonnas. Samas oleks Tamme sõnul naiivne arvata, et sajandeid kujunenud imperialistlik mõtteviis kaob aastakümnetega.

"Minu jaoks on ilmselge, et Brexiti edu põhines olulisel määral kujutelmal vanast suurest Briti impeeriumist, et tahaksime midagi sellist tagasi. Arvan, et imperiaalne mõtlemine on ikkagi väga sügaval ja võib hüpata pinnale väga ootamatutes olukordades. Selles mõttes igasugune dekoloniseerimine ja pärandist lahtiütlemist eeldab järjepidevat, sihikindlat tööd ja seda ei saavuta üksikute kampaaniate või ühe-kahe põlvkonna jooksul," lausus Tamm. .  

"Kui suudame rahvusriikide maailma ja demokraatlikku maailma hoida, siis on väga suur tõenäosus, et imperialism tagasi ei tule. Aga nii pea, kui praegune maailmakord hakkab murenema, on väga võimalik, et tulevad tagasi vanad poliitilise korra vormid. Ja ses mõttes me pole üldse kaitstud imperiaalse tagasipöördumise eest," lisas ta.  

Impeeriumist lahtilaskmine võtab väga kaua aega – Belgia näiteks ei suuda siiamaani vabandada oma koloniaalmineviku pärast, viimane katse detsembris parlamendis sõnastuses kokku leppida ebaõnnestus.

Erinevalt Belgiast Holland seda lõpuks julges. Eelmise aasta lõpul vabandas peaminister Mark Rutte enam kui 300 aasta taguse koloniseerimise ja orjakaubanduse eest.