1958. aasta 24. mai. Prantsuse dessantväelased hõivasid veretult Korsika saare ning tegid ettevalmistusi, et võtta armee kontrolli alla pealinn Pariis. Sõdurid tulid Alžeeriast ja Alžeeria pärast. Koloniaalmaa, millest Prantsuse valitsus ei tahtnud loobuda, kuid mille hoidmine Prantsusmaa osana oli haprale valitsusele metropolis muutunud üha raskemaks.

Mässu eest vedanud ohvitserid nõudsid, et rohkem kui kümme aastat poliitikast eemal olnud ja Prantsusmaa vabastamist Teise maailmasõja ajal juhtinud Charles de Gaulle'ile antaks riigis võim. Selle nõudmisega valitsus nõustus. Sõjaväe aktsiooni ja üleüldise poliitilise kriisi tulemusena peatati Prantsusmaa põhiseadus. Seega toimus moodsas pika demokraatia traditsiooniga Lääne-Euroopa riigis sisuliselt edukas sõjaline riigipööre.

De Gaulle nõustus riiki juhtima, kuid ainult sel tingimusel, et talle antakse erivolitused valitseda Prantsusmaad kuus kuud sisuliselt diktaatorina ning voli teha valmis uus Prantsusmaa põhiseadus, kus oleks kesksem roll riigi presidendil. Sedasi langes Prantsuse neljas vabariik ning loodi uus, viies vabariik, mis kestab praeguseni.

Prantsuse kolonialism algas Alžeerias 1830. aastal, mil vallutati hiljem Alžeeria pealinnaks saanud Alžiir. Teisisõnu oli mõned Alžeeria osad Prantsusmaa mõju all olnud pea 130 aastat kuni Charles de Gaulle taas võimule tuli. Prantsusmaa ülemvõim ei möödunud aga probleemideta ning põliselanikud protestisid üha enam koloniaalvalitsuse vastu. Protestidest said terroriaktid ning alžeerlaste terrorile vastasid Prantsuse võimud ja seal elavad prantslased üha rängemate repressioonide ja vastuterroriga. Alžeerlastele oli eeskujuks Indohiina, mida Prantsusmaa polnud enam võimeline sõjaliselt enda küljes hoidma (sellest kujunes hiljem ameeriklaste sekkumisega Vietnami sõda).

Alžeeria küsimus ja tekkinud kriis olid Prantsusmaa poliitilist elu pikalt purenud. Juba Prantsusmaa kolmanda vabariigi põhiseaduses oli kirjas, et Alžeeria on Prantsusmaa jagamatu osa. Kuigi see versioon Prantsusmaast langes Natsi-Saksamaa invasiooni ohvriks ja Prantsusmaa okupeeriti, ei loobunud Prantsuse poliitiline eliit ideest, et just neil on õigus valitseda Alžeeriat.

Nõnda nagu Prantsusmaa tollal, korraldab ka Venemaa praegu verist koloniaalsõda, et hoida enda küljes lähedal asuvat, kuid siiski eristuvat rahvast ja territooriumi. Ka Prantsusmaa rõhutas Alžeeria puhul pikki ajaloolisi sidemeid, mida venelased ei lakka Ukraina puhul kordamast. Samal ajal eiras see kogu Alžeeria araablaste ja berberite ajalugu enne Prantsuse kolonialismi, samamoodi ei taha venelased tunnistada Poola ja Leedu märksa pikemat ajaloolist seost nii Ukraina kui ka Valgevene aladega.

Isegi demograafias võib leida Alžeeria ja Ukraina vahel paralleele. Alžeerias elas Alžeeria kriisi lõpuperioodil lausa üle miljoni Prantsuse kolonisti (pied-noirs), kes moodustasid tollal Alžeeria elanikkonnast tervelt 13 protsenti. Nii nagu rääkisid tollal Prantsusmaa vastu sõdinud alžeerlased prantsuse keelt, nõnda räägivad ka paljud ukrainlased omavahel tihti sama keelt kui riigis, mille vastu nad sõdivad.

Ukraina vene emakeelega kodanike maailmataju on aga kohati märksa huvitavam kui prantsuse kolonistide oma. Näiteks suuresti venekeelsete Harkivi ja Krõvõi Rihi linnaisad osutasid Vene vägedele invasiooni alguses tugevat vastupanu ja toetasid Kiievis asuvat Zelenski valitsust.

Sõjaväe õhutusel võimule tulnud de Gaulle sai aru, kui mõttetu on võitlus Alžeeria pärast, ja tõdes, et kõige mõistlikum on lasta neil oma teed minna. De Gaulle'i tegevus tingis 1961. aastal Alžeerias asuvate Prantsuse kindralite teise riigipöördekatse, millega nad püüdsid takistada Alžeeria lahkumist Prantsusmaa orbiidist. Alžeeriast alanud võimupööre ebaõnnestus ning Alžeeriast sai 1962. aastal iseseisev riik.

Kuigi ajaloolisi paralleele tänapäevaga võib tõmmata mitu, siis mulle tundub, et tähtsaim neist on end metropoliks pidava riigi poliitilise ja sõjalise eliidi soovimatus loobuda kolooniast, mille elanike enamus ei soovi enam olla asumaa. Samuti on märgiline, kui valuline on selline loobumine ning millist poliitilist kaost see võib tekitada emamaas.

Erinevalt Prantsuse kolonistidest, kes peale Alžeeria iseseisvumist emamaale naasid, tundub Venemaa toetatud Donbassi separatistide saatus palju kurvem – sõja lõpuks on suur enamus neist sundmobiliseerimise tõttu tõenäoliselt lahingutes kas hukkunud või vigased ning Donetski ja Luhanski oblast kannavad veel pikalt sõja arme.

Alžeeria kaotusest hoolimata või isegi selle tõttu suutis Prantsusmaa leida viisi olla tugev, isepäine ja demokraatlik õigusriik. Võib-olla suudab kunagi tulevikus ka Venemaa leida mooduse olla riik, mis oma naabreid endale kuuluvaks ei pea. See aga nõuab sealselt poliitiliselt eliidilt täielikku mõtteviisi ja maailmapildi muutust või – mis veelgi tõenäolisem – asendamist uute inimestega, keda ei kammitse aegunud ideed impeeriumist.