Kairo Kiitsak - pilvevaatlejast sünoptikuks vanemate skepsisest hoolimata

Foto: Laura Raudnagel/ERR

Noor sünoptik Kairo Kiitsak, kes võitis aastad tagasi eestlaste südamed lihtsate, aga harivate ja täpsete ilmaennustustega, rääkis Vikerraadio saates "Kajalood", kuidas ta lapsepõlves mõnikord vanematelt pilvede pideva vahtimise tõttu pragada sai.

"Nad ütlesid sageli, et mis sa vaatad neid pilvi, tee parem midagi kasulikku. Aga ma uskusin endasse, teadsin, et kui oma südameteemaga järjepidevalt tegelen, võin kaugele jõuda. Ma ei kaotanud seda usku mitte kunagi, tegin seda, mis mulle kõige rohkem meeldis ja nüüd võin öelda: "Dream come true!" ("Unistus on täide läinud" - toim.)," on Kairo Kiitsak õnnelik.

Ilmahuvi algas enam kui kümme aastat tagasi, kui toona 12-aastane poiss hakkas televiisorist National Geographicu ja Discovery Channeli loodussaateid ja dokumentaalprogramme erakordsetest loodusnähtustest jälgima.

Enim paelusid teda just Ameerikas autodega mööda maastikku äikesetorme, trombe ja tornaadosid taga ajavad ning filmivad nn tormikütid. See tundus küll natuke õudne, aga nii lahe, et unistus suureks saades samamoodi ohtlikke ja suure purustusjõuga loodusnähtusi seirata ja jäädvustada jäi püsima.  

Äike Küprosel Autor/allikas: Kairo Kiitsak

"Ja nüüd on aeg sealmaal, et ma teengi seda, juba aastaid," ütles ta. "Esimesed äikesejahid olid aastatel 2015-2016, kui sõitsin koos teistega ringi, ise alles poisike. Käisin ka rattaga kodu ümbruses põldude ääres pildistamas. Nüüd on mul endal sõiduvahend olemas ja liigun kevadel, suvel, ka sügisel hästi palju ja proovin kaameraga kõike huvitavat tabada. Põhiline huvi on äike ja äikesetormid". 

Kairo Kiitsak on ilmalainel hommikust õhtuni ning rõõmustab, et töö ja hobi tema elus kattuvad. Esimese asjana uurib ta igal hommikul, mis toimub ilmarindel: vaatab sotsiaalmeediast, milliseid tähelepanekuid on inimesed kusagil piirkonnas ilma kohta teinud ning kui keskkonnaagentuuri kontoriruumidesse tööle jõuab, jätkab ilmamudelite võrdlemist ja prognooside koostamist sünoptikuna.

Tormikütt riskib eluga   

Kairo Kiitsak on viimastel aastatel nii sageli tormijahil käinud, et tal on raske öelda, missugune on kõige ohtlikum ja rajum kogemus. Ühe näite ta siiski toob.

"Paar aastat tagasi käisin jalgrattaga põllu ääres vaatamas, kuidas äike tuleb mööda Peipsit põhja poole, kogub jõudu ja läheb aina tugevamaks. Ootasin viimse hetkeni, et äike tuleks võimalikult lähedale, sest siis saab kõige paremad kaadrid," meenutas ta.

Kui välguraginad juba kohale jõudsid, oli aeg kodu poole kiirustada, kuid kruusateel, keset lagedat põldu nägi ta, kuidas välgunool lõi tohutu ragina saatel üle pea ja kohe järgnes kõuekärgatus. "Seekord oli pikne väga-väga lähedal."

Mees hakkas kiiremini pedaale sõtkuma ja süda peksis nii, et koju jõudes tahtis rinnust välja hüpata. Ta mõistis, et viimse hetkeni ei maksa oodata. "Võid küll ägedad kaadrid saada, aga riskid oma eluga. Selline fanaatik ja hull nagu mina, olen vahel valmis selliseid riske võtma," tõdes ta, kuid lubas ettevaatlikum olla.

Ta selgitas, et kui äikesepilv on näiteks 15-20 kilomeetrit eemal, võib tunduda, et see on ohutu kaugus. "Aga tegelikult löövad välgud neist pilvedest kaugele eemale, päris inimese lähedale. Need on kõige võimsamad pilv-maa välgud, mis kannavad positiivset laengut pilve ülaosast maapinnale," kirjeldas Kiitsak.

Ta on varemgi näinud, et pilv on eemal, aga välk lööb sinna, kus päike paistab ja ilm on ilus.

Kõige armsamad pilved

Kairo Kiitsakul on mitmeid lemmikpilvi. Esmalt nimetab ta läätspilvi, mis mõnikord UFO-laevu meenutavad. "Muidugi meeldivad ka kõige võimsamad ehk rünksajupilved - sellised vahtutornimäed, mis suvel kuuma ilmaga taevasse kerkivad nagu tornid ja kus ka sageli välgud sähvima hakkavad."

Ta rääkis, kuidas aastatel 2019-2020, kui korralikku talve ei olnud, mõjutas meid väga selgesti polaarpööris, mis pöörleb pooluse kohal vastupäeva ja juhib sügiseti-talviti meie ilma. Tol talvel oli see pööris nii tugev - õhuvool läänest ja edelast muudkui kandis meile sooja õhku Atlandilt ja ilm püsis heitlik, sajune, tuuline ja soe kuni kevadeni. Kuna õhk oli aga stratosfääris väga külm, tekkisid pärlmutterpilved, mis ulatuvad harva Eesti taevasse.

"Sest kõige paremad tingimused on pooluste kohal, kus on veel külmem. Soomes, Rootsis ja Norras näeb neid pilvi tihti, vaid sel ühel talvel ulatus stratosfääri külm serv Eesti kohale," meenutas ta.

Kairo Kiitsak teadis tookord, et pärlmutterpilvede tekkimiseks on soodne aeg, ta ootas mitu õhtut päikeseloojangujärgset selget taevast ja tabaski õige hetke.

Pärlmutterpilved Autor/allikas: Kairo Kiitsak

Kiitsakule pakuvad huvi ka helkivad ööpilved. "Väga lahedad elektrisinised pilved suveöö taevas tekivad hästi kõrgel, mesosfääris, kus õhk külmeneb miinus 75 kuni miinus 90 kraadini ja kus moodustub palju jääkristalle. Nende mõjul tekivadki mesosfäärpilved, mida me ka helkivate ööpilvede nime all tunneme ning mille parim vaatlus- ja pildistamisaeg on juuli keskpaik ja lõpp," andis ta vihjeid ja lisas, et mõnikord need justkui lainetavad taevas, on eri mustritega. "Fantastiliselt huvitavad pilved," iseloomustas ta oma lemmikuid.

Virmaliste pildile püüdmisest, äsjasest tormijahist Küprosel, unistustest minna Ameerikasse trombe otsima ja Floridas või Vaiksel ookeanil orkaani kohata räägib Kairo Kiitsak pikemalt laupäeval Vikerraadio "Kajaloodis" kell 12.05. Küsib Kaja Kärner.

Toimetaja: Laura Raudnagel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: