Peep Talving: esimese koroonalainega eskaleerisime üle
Vikerraadio saates "Reedene intervjuu" koroonapandeemiale tagasi vaadates nendib Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst doktor Peep Talving, et esimese lainega eskaleeris meditsiinisüsteem üle, valmistudes suurema hulga haigete tulvaks. Eesti meditsiini tulevikust rääkides tõdes Talving, et kümnendi lõpus võib ressursside puudusel tervishoiuteenuste kättesaadavus vähenema hakata.
Kui me reedest saadet salvestame, on kolmapäeva õhtu. Kui erinevad on erakorralise meditsiini osakonnas ja traumakeskuses kolmapäev ja reede?
Kui me räägime traumahaigete teekonnast kui tervikust, siis erakorralise meditsiini keskused on vaid üks osa, enne on kiirabi ja enne kiirabi sündmus. Pärast tuleb diagnostika, operatsioonituba jne.
Kui me räägime traumadest, siis need on tõesti nädalavahetuse teemad. Inimesed liiguvad rohkem ringi. Alkohol mängib suurt rolli.
On kuu esimene reede, palgad on just tulnud. Kas see tähendab, et täna õhtul on suurem tung?
Võib arvata jah, et juhtub rohkem.
2015. aastast on Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse loodud traumakogum. Teie olete üks selle eestvedajatest.
Traumaregister, nagu me seda nimetame, või kogum eesti keeli, on jah seitse aastat vana. Registreerime sinna raskelt vigastatud haigete tulemid ja vigastuste profiilid.
Kui suur skoor peab olema, et registrisse sattuda?
Kui ISS (Injury Severity Score, vigastuste raskusastme skoor - toim.) on üle 15, siis on raske vigastus, kui üle 25, siis kriitiline vigastus, kerge vigastuse skoor on alla üheksa.
Meil ei ole ressurssi, et kõiki väikseid luumurde traumakogumisse tervikuna registreerida, seepärast on see lõige 15 peal.
Nii et luumurd on alla 15?
See sõltub, milline on luumurd, kui see on avatud luumurd, killustunud, veresoone vigastusega, võib ta olla oluliselt kõrgema skooriga.
Kus me kõige rohkem neid raskemaid traumasid, viieteistkümnelise skooriga vigastusi saame?
Regionaalhaigla trauma statistika järgi on kõige sagedasem vigastus kõrgelt kukkumine. Järgneb kukkumine samal tasapinnal, seejärel auto versus jalakäija.
Teravad ja läbivad traumad (kuul ja nuga) on tõusmas, aga siiski veel suhteliselt madalal tasemel. Teravad traumad moodustavad meil umbes üheksa protsenti, kuid näiteks Karolinska ülikooli haiglas Stockholmis on see 30 protsenti. Kui ma seal 15 aastat tagasi töötasin, oli see neli-viis protsenti.
Kui me näeme iga päev uudistes, kuidas Stockholmis pommid lõhkevad ja tulistatakse, siis levib see natukene ka meil, aga ta ei ole samas proportsioonis kui Rootsis.
Mida see siis tähendab – elujärje kasvuga, meie rahakoti paksenemisega tuleb ka rohkem teravaid ja läbivaid haavu?
See on rohkem gängide ja droogide teema. Stockholmis jagavad gängid territooriume, aga narkootikumid levivad Eestis ka ju mingil määral, see on küll taunitud ja kontrollitud ega ole sama levinud.
Täna (kolmapäeval - toim.) näitas uudistes, kuidas Rootsi skääridest leidis keegi kalamees kilekotiga hulga mõnuaineid ehk seal levib see ikka korralikult, aga kindlasti ka meie hulgas.
Põhja-Eesti Regionaalhaiglas on kolm raske trauma voodikohta. Kuidas see määratletakse, kui palju haigla ühes või teises osakonnas kohti on? Kui mõelda 700 000 inimese peale, kes PERH-i piirkonnas on, siis kas kolm on üldse piisav?
Need kolm kohta on erakorralise meditsiini struktuuris olevad elustamiskohad ehk šokiruumi kolm kohta. Haige ei jää sinna peatuma, ta elustatakse ja ta liigub sealt edasi.
Järgmine samm on kas operatsioonituba, ta kindlasti läheb läbi kompuuter- või magnettomograafiast või tavaröntgenist, lõikustuba, osakond või intensiivravipalat – teekonnad on erinevad, oleneb, kui raske haige on.
Ühesõnaga kolm kohta on seepärast, et sinna ei sattugi tõenäoliselt rohkem, ütleb teie kogemus. Kuidas voodikohad haiglates määratakse, mille alusel nad tekivad?
Erakorralise meditsiini osakonnad on planeeritud umbes 15–16 aastat tagasi. Kõigepealt toimub andmete analüüs, siis projekteerimine, siis ehitushange ja siis ta valmib. Nüüd on nii palju aega edasi läinud, et need numbrid ei vasta enam vajadustele üheski Tallinna haigla EMO-s.
Regionaalhaigla šokiruumi kolme voodikohta läbib ööpäeva jooksul umbes seitse haiget. Need on infarktid, insuldid ja rasked traumad ehk kõik kriitilised haiged, kes vajavad pidevalt jälgimist, pidevat ventileerimist. Praegu saame veel kolme kohaga hakkama, vahel laiendame nelja koha peale.
Ehk see, mida me praegu Eesti meditsiinisüsteemis näeme, ei pruugi olla üldse tänase poliitilise tahte tulemus, vaid pikk ajalugu, mis toob meid lihtsalt tänasesse päeva. Kui me räägime ühest või teisest probleemist, peaksime seda fakti, et kõik toimub väga pika perioodi jooksul, lihtsalt meeles pidama?
Just, see on taust: populatsioon, autode ja mootorrataste arv linnas, kõiksugused allilma tegevused. Väga palju asju mõjutab traumasid.
Aga erakorralise meditsiini ja haiglate koormust mõjutab vananev populatsioon, multihaigustega populatsioon, väga paljud haigused, mida me suudame ravida. Me suudame pikendada inimeste eluiga, aga haigus ei lähe ju ära, ta jääb teekonnale kaasa.
Rääkides linnast – kas te ise aeg-ajalt sõidate elektrilise tõukerattaga, et kõrvus vihiseks ja oleks nagu tõelise metropoli tunne, mida muidu üldse Tallinnas ei olegi?
Ei, mina ei sõida selle elektritõuksiga, ma olen küll sõitnud Stockholmis, aga mitte Tallinnas. Ma tean riske, me näeme traumakeskuses päris korralikult vigastatud inimesi – nad on reeglina kiivrita ja kiirus, mille nad saavutavad, on päris korralik.
Tihtipeale on nad ka alkoholi tarbinud, on kerge hüpata tõuksi peale ja sõita koju, saad auto koju jätta, eks siin on selge argument.
Nii et jah, me näeme neid elektrilise tõukerattaga sõitjaid tihti traumakeskuses.
Räägime ühest suurest teemast, mis mõjutas meid kõiki, mõjutab siiani. Võib-olla me märkame seda praegu ajakirjanduses vähem, aga tundub, et see lugu on kohati läbi rääkimata – Covid-19.
Kui ajalugu ütleb, et suured pandeemiad tulevad korra sajandis, siis see globaalne küla, kus me elame, võib seda pilti väga kiiresti muuta. Mis on see õppetund, millele me peaksime mõtlema?
Sellist epideemiat, vähemalt seda, millal ja kui kiiresti ta tuleb, ei osanud keegi prognoosida. Hispaania gripp 100 aastat tagasi oli siiski kontaktinfektsiooni haigus, nüüd oli meil äkki ukse ees õhklevi haigus – aerosool levitab viirust, ühes toas viibimine levitab viirust – mitte ainult peale köhimine ja füüsiline kontakt. Kogu maailm oli hädas ega oodanud seda.
Nüüd meie vaatest – jälgisime pidevalt situatsiooni, nägime, mis toimus Põhja-Itaalias Bergamos, väga tihedalt asustatud piirkonnas, kus levis viirus hirmus kiiresti. Sel hetkel hakkasime ettevalmistusi tegema.
Mis oleksid õppetunnid? Põhja (Tallinn) ja lõuna (Tartu) meditsiinistaabi rajamine, kus kõik piirkonna haiglad on ühes infoväljas, oli üks väga õige samm, parim asi, millega edasi liikuda.
Tihtipeale küsitakse, kas te eskaleerisite üle. Jah, esimese lainega me eskaleerisime üle, me arvasime, et saame suurema hulga haigeid. Esimene haige tuli 2020. aasta veebruari lõpus ja esimese laine lõpus olime hospitaliseerinud sada ja paarkümmend haiget – see ei olnud eriti hull.
Aga pärastised lained, mis hakkasid tulema teiste viirusetüvedega, olid juba oluliselt hullemad. Esimesel korral me valmistasime ette väga palju voodikohti, võib-olla oleksime võinud natuke vähem eskaleerida, aga samas, kui me oleksime vähem teinud ja meie suremus oleks olnud nagu Põhja-Itaalias, poleks me kunagi endale andeks andnud. Seega ma arvan, et me tegime õigesti.
Me õppisime seda, et kõik haiglasüsteemid ja inimesed on ühendatud. Kui me eskaleerime erakorralisi voodikohti Covidi raviks, siis me langetame plaanilist ravi, tekib ravidefitsiit ja hakkab tulema inimeste meelehärm. Ehk kõik on ühendatud anumad ja sa pead teadma, mismoodi ja kui palju midagi liigutada.
Ühiskonna otsus ühes või teises suunas, peamiselt piiramise suunas, oli sageli argumenteeritud just meditsiinisüsteemi kaitsmisega. Kas haiglasüsteemil oli ühiskonnale liiga suur mõju, kas poliitikud jätsid kaalumata mingid teised näitajad või meetodid?
Haiglate koormus on ilmselgelt ühiskonnas väga tundlik, aga hästi tsentraalne mõõdik. Kas kommunikatsioon oleks pidanud olema tõhusam ja lihtsam? Oli ju vaja end isoleerida, mida palju kordi eirati. Esimese laine ajal, kui hirmufaktor oli veel sees, siis see toimis, aga pärast hakkas kaduma.
Ja seda suuremaks läks surve, kuhu poole kalduda. Skaala ühes otsas oli Rootsi mudel, teises Hiina mudel, aga seda hirmu, mis pani inimesed reageerima, oli õhus ikkagi väga palju.
Alguses oli, aga pärast hakkas see kaduma. Ja mis on ehk selle taga tagantjärele vaadates, on see, et erakonnad andsid inimestele natuke erinevaid signaale.
Läks poliitiliseks mänguks.
Läks jah. Mäletame ju näiteks, et "see on tavaline gripp" ja nii edasi, aga kui vaadata tagasi, siis tegelikult ilmnesid igapäevaselt uued andmed, uuringud ja sõnumid.
Ehk oli nii kerge öelda, et "mida see teadusnõukoda ütleb, et nad ütlesid kaks nädalat tagasi teistmoodi" – jah, sellepärast, et täna tuli välja uus uuring, väga veenev uuring.
Oli raske kontrollida, mida sa homme või ülehomme ütled ja eks sellest lugesid inimesed teatud ebaselgeid sõnumeid, aga see on kriisi olemus, et sul tulevad kogu aeg uued andmed lauale.
Ma tajusin kriisi keskel ühe teadusnõukogu liikmega vesteldes imestust, et mõned sammud tehakse liiga aeglaselt, teised liiga kiirelt. Inimene ütles oma kogemuse pinnalt, et me oleme unustanud, et igasuguseid asju juhtub ja et me reageerime üle. Olete ka tundnud, et see nii oli – teatud mõistlik käitumine, aga piiranguid oleks võinud olla vähem?
Olin sellel ajal ka regionaalhaigla ülemarst ja mu vastutus Põhja-Eesti tervishoiusüsteemis oli väga suur. Põhja-Eesti Regionaalhaigla ei ole ainult suurima voodifondiga kõige raskemate haigete põetaja, vaid moodustab väga olulised teekonnad läbi oma keskuste: traumakeskus, südamekirurgia keskus, neurokirurgiakeskus, doonorkeskus, ECMO keskus ja nii edasi.
Mul oli meeletu vastutus ja minu vaade oli see, et peamine on tagada nii erakorraline, mittepandeemiline kui ka pandeemiline ravi nii paljudele inimestele, kui me suudame.
Haiglate suutlikkuse säilitamine ühiskonnas on äärmiselt oluline. Keegi teine võis vaadata küll, et reageerivad üle, ammu on asi juba läbi, aga meie vaade oli natuke teine.
Doktor Talving, kui me vaatame ühiskondlikku pilti natuke kõrgemalt, mõtleme vabale ühiskonnale, kus inimesele on antud suured õigused ja võimalused, siis milliseid mõtteid tekitas ühiskondlik reaktsioon piirangutele, mida inimesed ühest küljest väga nõudsid ja mille vastu nad teisest küljest olid?
Ma arvan, et see on kriisisituatsioonis alati nii, et on inimesi, kes on nõus sellega, mida riik ja arstid sõnumeerivad, ja on neid, kes on igatpidi vastu.
Me reageerisime nendele ka üle? Piirangute vastastele heideti palju ette, aga samas oli see normaalne kriisis käitumine.
Ma arvan, et Eestis oli veel üks tark võte see, et teadlased toodi arvamusavaldajate hulka. Ehk teadusnõukoja loomine, kust tuli inimesteni apoliitiline sõnum – see oli minu meelest äärmiselt õige. Inimesed uskusid ja kuulasid seni, kuni ära väsisid ja siis kuulati neid natuke vähem.
Aga nii ta on kriisisituatsioonis, me peame vastu teatud aja ja siis hakkame tegema mööndusi. Inimesed ei muutu.
Mäletame proteste, mis on Eesti ajaloos üsna erilised. Kas sellest ajast on jäänud mingi muster inimeste käitumisse, mida te näete tänaseni?
Ei saa öelda seda. Ma arvan, et see, millised olid reaktsioonid kriisi ajal, on tänaseks emotsionaalselt läbi.
Meditsiinisüsteem, õigemini inimesed tervishoius olid nende protestide peale solvunud. Nad olid üdini solvunud, sest nemad pidid kogu aeg töötama ja liikuma maskiga ja siis toimub mingisugune kogunemine kuhugi väljakule. See tekitas väga palju reaktsioone.
Ma arvan, et tänaseks on see selja taha jäetud ja saame edasi minna, aga me peame kaasa võtma mõned mõtted, millest me oleme täna juba rääkinud.
Kas patsientide juures on midagi muutunud sellest tsüklist läbi tulemise järel? Doktor Google'it ei ole rohkem tekkinud? Usaldamatust arstide suhtes?
Seda ma küll ei usu. Küll oli nii, et esimeste lainete ajal, kui arstide pildid olid stendide peal ja me kutsusime inimesi vaktsineerima, maski kandma, koju jääma, siis sellel ajal olid arstid esimest korda maksimaalselt kõrgel fookuses, publiku vaate all. See kadus kiiresti, täna see enam niimoodi ei ole.
Arstide vajadus Eesti riigis, ja ka teistes riikides, hakkab vaikselt kasvama seoses sellega, et vähem inimesi valib arsti eriala. Vähem inimesi tahab olla suurtes haiglates öösel ja päeval tööl – vastutav, must, väsinud, pead loobuma kinos käimisest perega, pitsasöömisest lastega, sest sa oled väga palju väga suure vastutusega tööl. Ja see ei ole see, mis tooks inimesi meditsiini.
Olgu need õed või arstid, me näeme, et meil hakkab tekkima puudus. Pandeemia järel on arstide ja õdede arv meditsiinisüsteemis kahanenud. Me ei ole päris katastroofis, aga me tunnetame, et järgmise viie-kuue-seitsme aasta pärast hakkab meie kättesaadavus vähenema.
Kohtade sulgemine, voodikohtade sulgemine, kõikides haiglates on juba voodikohti suletud, sest meil pole õdesid.
Räägime Covidi-teema lõpuni. Kas sellega on nüüd ühel pool – apteegis on ravim, arstid teavad, kuidas seda ravida ja mismoodi haiglat ümber korraldada, kui väike uus puhang tuleb? Kas me oleme põhimõtteliselt saanud ühe järjekordse haiguse, millega lihtsalt koos elada?
Ma arvan, et oleme teatud platoo saavutanud. Praegu on 130–140 haiget Eesti haiglavõrgu arengukava haiglates ja nii on see olnud kõik viimased kuud.
Ma loomulikult ei tea, mida toob see uus tüvi kraken, mis Ameerika Ühendriikides levis, ja kui efektiivsed on antikehad, mille me oleme saavutanud läbipõdemise või vaktsineerimise teel.
Üllatusi võib tulla, aga ma arvan, et praeguse antikehade pagasiga, millega me kõik ringi reisime, me saame hakkama ja see on mõnes mõttes nagu gripp. See võib muutuda, aga täna see niimoodi välja näeb.
Keset kõige intensiivsemat Covidi-perioodi toimus teie vastu rünnak. Kuhu uurimine on jõudnud? Kas selgus, kes teid ründas ja miks ta ründas? Kas teie jaoks on see teema läbi?
See motiiv jääb ebaselgeks. Isik on tuvastatud, teda on kohtulikult karistatud, ta on olnud vanglas. Aga mis viis seda isikut mind ründama, jääb mulle alatiseks teadmata. Võib-olla toob tulevik selle info, aga kui inimene ei tunnista üles, siis meil ei ole andmeid.
Ta väitis, et ajas doktor Talvingu kellegagi segi. Ma ei ole kunagi seda inimest kohanud. Ehk siin on üks välisfaktor – kes tellis selle teo? Seda ei tea siiamaani ei mina ega politsei, kes tegi minuga väga lähedast koostööd.
Tuleme selle juurde, mis on täna kõige rohkem teemaks – kiirabijärjekorrad, mis aeg-ajalt kuhjuvad Tallinna haiglate uste taga ja kirjeldavad meditsiini keerulist seisu. Erinevad arstid ja meditsiinisüsteemi töötajad on andnud selgitusi ja ütlevad lihtsalt, et voodikohti on selles ahelas vähe. Inimesed jäävad pidama valesse kohta. See on arusaadav, aga miks see nii on?
Kus on see jõud, mis peaks seda reguleerima? See nähtus ei ole ju uus, ta on juba mõned aastad vaikselt eskaleerunud.
Jah, see on tõsi. Me ei saa vaadata haiglate ees olevaid kiirabisid kui isoleeritud fenomeni. Ta paistab kõigile silma, ta on sümptom ning ühiskonnas tekitab hästi palju rahulolematust, et EMO ja kiirabi kättesaadavus on piiratud. Ja nii tõepoolest on, kui kiirabid seisavad haigla lüüsides kinni.
Mis on põhjused? Siin tuleb vaadata haige tervikteekonda, mis hakkab haigest inimesest, kes on kodus, tal on oma taust ja tervislik seisund, mis ägeneb. Ta pöördub perearsti juurde, kui tal üldse on perearst või kui ta saab perearsti kätte, aga kui ta ei saa ja tal on piisavalt kehv olla, siis ta kutsub kiirabi või tuleb ise EMO-sse.
Nüüd tuleb vaadata seda segmenti, mis parandaks kättesaadavust sellele haigele, tema vajadustele. See peab olema esmatasandi probleem, see peab olema kas perearst, kes tekitab võimaluse kohata seda haiget või kodukülastus, millel on omad riskid – kui perearst hakkab tegema tuhandeid kodukülastusi, siis ei saa tema vastuvõtule ning tekib defitsiit perearsti ressursis.
Ka perearste ei ole piiramatus koguses, me teame küll ja küll nimistuid, kus ei ole perearsti. Ehk meil on üks esmatasandi probleem, mis ei saa lahendust ja siis kutsub inimene kiirabi ja sõidab sellega EMO-sse.
Teatud aegadel ja päevadel on EMO lüüsides kiirabisid neli-viis tükki korraga. Ja see teekond läbi haigla EMO, kompuutertomograafi, ultraheli, arsti hinnangute, konsultantide kutsumise: kardioloog, sisearst, kirurg. Ning siis peab see haige liikuma kas operatsioonituppa, intensiivraviosakonda või sihtosakonda – sel teel on väga palju ajahetki, mis pidurdavad haige teekonda.
Ja kui parasjagu antud osakonnas voodikoha pole, hakatakse seda otsima mujalt: kui on haiglaravi vajadusega kardioloogiline patsient, aga kardioloogias kohti ei ole, otsitakse sisehaiguste osakonnast ning see kõik võtab jälle oma aja.
Niimoodi see ahel seisab ja haige ootab oma sihtkohta minekut. Kui sihtkohad on suhteliselt täis, meil on haiglas sada voodit, aga nende saja voodi juures seisvatest õdedest on näiteks 40 karantiinis või haiged, siis see jälle vähendab voodikohti. Õde peab ju voodikoha juures olema.
Te ütlete praegu seda, et meie baasnumber, kes on valvel ja ootel, on jäänud ajale jalgu? Vajadus haiglakohtade järele on selgelt suurem, kui me suudame täna pakkuda.
Jah. Populatsioon vananeb ja vajab rohkem arstiabi, on rohkem haiguseid. Seega on meil tervel teekonnal kitsaskohti, mida peaks lahendama suurt pilti vaadates. Aga see on ekstreemselt kallis ettevõtmine. On vaja kaht asja: vahendeid ja inimesi.
Üks ebamugav küsimus ka. Kas haigla jaoks on hea äri võtta EMO-s patsiente vastu? Saab teha suure hulga analüüse ja proove ning esitada pärast haigekassale arve?
Ei ole, sest haigekassa ja haiglate vahel on hoopis teine rahastuse mudel juba mitu aastat. See on üks summa, mis on kalkuleeritud eelnevate aastate peale ehk global budget – summa, millega pead hakkama saama.
Ehk teie jaoks pole vahet, kas tuleb kümme või kakskümmend patsienti, te ei saa selle võrra rohkem raha? Kokkuvõttes, kui tuleb kakskümmend patsienti, siis te lahjendate oma global budget`it?
Jah, ja kui see haige liigub EMO-st läbi edasi mõnda osakonda, hakkavad ju teised teenused. Loomulikult on haiglale õige ja hea, kui voodikohad on piisavas mahus täidetud, sellepärast, et me maksame ju haigekassa vahenditest töötajatele palka.
Me ei osuta avalikes haiglates erateenuseid, on imeväike protsent, võib-olla üks protsent erameditsiini teenuseid. Seega kõik palgad töötajatele, palgatõusud tulevad läbi haigekassa lepingu.
Seega peavad meil olema voodid koormatud haigetega nii palju kui võimalik.
Aga probleemid tulevad inimeste ressurssides: väsimus, stressirohke töö, sest kõigil on vastutus inimese käekäigu eest.
Kas me kulutame Eesti meditsiinis kusagil ka asjatult raha? Olen paljudelt inimestelt kuulnud, et nad ei saa aru, miks nende tööandja kulutab raha näiteks töötervishoiuarstile.
Nendel inimestel on küll üks ühine joon – nad istuvad enamasti kontorites ja nende töö on üsna ühetüübiline. Võib-olla kurdavad vähem need, kelle keskkond ongi lärmakam, mürarohkem ja ohtlikum, aga provotseerides selle töötervishoiunäitega – kas me püüame ehitada mingit meditsiinisüsteemi, mida oleme näinud rikkamates riikides, kus jagatakse meditsiinile raha heldemalt? Oleme lihtsalt kopeerinud selle süsteemi ja täna oleme raskustes selle ülalpidamisega?
Vaadates erinevaid haiglatasandeid – üldhaiglad, keskhaiglad ja piirkondlikud haiglad – siis on tasemed natuke erinevad. Samas me funktsioneerimine kõik kui eritasandihaiglad, aga teenindame ka kui esmatasandihaiglad.
Näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla teenindab Kristiinet ja Mustamäd kui esmatasandihaigla, olles samas piirkondlik haigla traumale, vähile, neurokirurgiale ja nii edasi. Ehk keskhaiglad, mis peaksid olema head kesksed haiglad, kus on väga lai tegevusprofiil, ja töötama koos piirkondliku haiglaga.
Mida ma tahan öelda, on see, et vahendite mittemõistlik kulutamine oleks dubleerimine. Me ei saa teha mitut asja mitmes kohas, peame valima ja selgelt kokku leppima, mida teeb üldhaigla, mida teeb keskhaigla, mida teeb kõrgema tasemega piirkondlik haigla.
Aga me ei ole tahtnud neid kokkuvõtteid teha, me ei ole haiglavõrku päriselt ära korraldanud ega korrastanud, teeme ikka dubleerimisi?
Teiseks ei ole sul sisuliselt vahendeid ühtegi juriidilist isikut suunata, keelata ega nõuda – kui haigla soovib teha teatud asju, on sul väga raske teda juriidikaga keelata või sundida.
Haigekassa kui rahastaja on ainukene, kes saab seda juhtida, aga muidu need kokkulepped ei ole väga hästi välja tulnud.
Kui me vaatame Tallinna haigla perspektiivi, siis paljud haiglad mõtlesid, et miks me hakkame dubleerima. Ärme jumala eest hakkame dubleerima! Need inimesed, kes töötavad praegu olemasolevas süsteemis, olgu näiteks hästi spetsiifiline invasiivkardioloogia, kus rütmihäired ravitakse, kuhu on investeeringud tehtud 20 miljoni eest ja kus on umbes 40 kompetentset inimest. Kui need lahjendada ära kahe haigla vahel, ei ole ju valveringi enam kummaski haiglas.
Samamoodi on vähihaigete raviga – kui me lahjendame mitme haigla vahel ära need kriitilised inimesed, kes töötavad regionaalhaigla vähikeskuses, siis ei ole meil enam võimet teha tipptasemel ravi üheski kohas.
Meil ei ole piisavalt inimesi, pädevust ega ressurssi, et teha näiteks kiiritusravi kiirendeid mitmes Tallinna piirkonnas. Me peame väga hoolikalt mõtlema, et me ei dubleeriks.
Kui palju täna dubleerime?
Me dubleerime mitmes mõistes. Number üks on mõistlikud dubleerimised, näiteks sisehaigused, sest neid patsiente on igal pool. Ja nii see peabki olema, sellepärast et ükski haigla ei suuda seda vanemat haigete kontingenti paljude kaasuvate hädadega üksi manageerida. Nii et seal me jagame seda dubleerimist ja nii see jääb ja pigem veel suureneb.
Me ei peaks dubleerima tippkardioloogiat, neurokirurgiat, kiiritusravi, traumakeskust, ECMO keskust – on väga tähtis, et pädevus ja mahud jäävad ühte kohta.
Terve Eesti peale?
Ütleme, et regioonid: lõuna ja põhja regioon. Tartu Ülikooli Kliinikum on piirkondlik haigla lõunas ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla põhjas – need on juhthaiglad, kellega peaksid keskhaiglad ja üldhaiglad kogu aeg tegema ühist plaani, et mitte dubleerida.
Aga keskhaiglad ei tee seda täna?
Mitmes kohas ei tee. Nad teevad oma otsuseid, mis on nende pädevus. Me ei saa keelata kedagi.
Et see süsteem on ise kujunev, ei ole juhitud?
Ta on vajadustel põhinev, aga ilmselgelt on inimestel ambitsioonid midagi teha, on pädevus, on oskused.
Aga kes seda juhtima peaks? On see minister, kes vahetub aasta või pooleteise tagant, ma kujutan ette, et arstidel on ühel hetkel järjestus sassis...
See peab olema bürokraatlik pädev meeskond, amet.
Meil on terviseamet olemas.
Terviseamet teeb järelevalvet, ta võib suunata ja kutsuda vajadusel korrale. Aga juhtima peaks rahastaja, kel on kõige paremad juhtimise hoovad.
Kas Eesti süsteemi peaks ümber korraldama? Kui ma mõtlen kas või sellele, mismoodi töötab kiirabi, kui mitme ministeeriumi vahel see jaotunud on, siis ma saan sellest loogikast aru, et meil on üks keskne telefoninumber ja nii edasi, aga see mitmetasemeline tundub Eesti-suguse riigi jaoks lihtsalt ebaratsionaalne.
Rääkides haiglavõrgu arengukavadest, siis meil on palju eksperte olnud pardal ja praegugi tiksub salves haiglavõrgu arengukava 2040. Seegi on ekspertide poolt kokku pandud, vaadatud teiste kogemusi ja nii edasi. Aga ta ei ole veel rakendatud, sest siin on vaja väga laia rahastuse vaadet, ekspertiisi vaadet ja regionaalpoliitilist vaadet. See on üks näide sellest, et süsteem töötab praegu, funktsioneerib, aga kui me hakkame suuri muutusi tegema, tuleb seda kõik koos vaadata.
Teie küsimus oli kiirabist. Ma ütleksin niimoodi, et Eesti meditsiin on vajaduspõhine, on tublisti arenenud. Kui me vaatasime Covidi ajal, kui hästi sai Eesti meditsiin hakkama, siis jah, meil tekkis teatud ravidefitsiit, see tekkis kõikjal, aga Eesti arstid, õed ja hooldajad olid tublid. Me tegime ära super töö, ütlen mina.
Aga minnes edasi, muutmaks tervet haiglavõrgu arengukava, siin tuleb korraks vaadata peale ja seda on tehtud, on vaadatud teisi Euroopa riike ja nii edasi. On, mida mõelda, sinna tuleb panna taha rahastuse number ja inimesed.
Tulevad meelde riigikontrolöri sügisel öeldud sõnad, tsiteerin "Eesti tervishoius ei ole puudus niivõrd analüüsidest ega strateegiast, kuivõrd tahtest, julgusest ja võimest kokkulepitu ka ellu viia".
Mille taha see siis jääb, kust julgus puudu on? Kas saab loota, et seda teeb süsteem ise seestpoolt või on see poliitiline julgus, millest meil täna puudu jääb?
Me rääkisime, et suunata oma rahastusega saab sisuliselt haigekassa või tervisekassa.
Aga neid ei valita, neil ei ole poliitilist mandaati.
Kui sa ei argumenteeri statistikas ära oma vajadusi, siis sulle rahastust ei teki. Litsentsid mingi eriala tegevuseks antakse tervisameti poolt, see on teine organisatsioon, ta on küll sotsiaalministeeriumi all, aga neid juhtivaid kehasid, kontrollereid ja järelevalvajaid on mitu. Ja nad peavadki olema eri kehades, nad ei saa kõik ühes kehas olla.
Raske on öelda, mis on see kuldne retsept, kuidas seda juhtida. Mul puudub see pädevus makro- või poliitilisel tasandil.
Doktor Talving, te ütlesite meie vestluse alguses, et te tajute, et arsti eriala ei ole enam hinnas, nii nagu ta on olnud. Eestis on tõesti oldud väga arstide usku, muidu poleks ju Juhan Smuul saanud kirjutada raamatut polkovniku lesest. See kõik räägib sellest, et oleme uskunud oma arstidesse. Milles te näete, et täna seda tõmmet enam ei ole, kus see väljendub?
See on arstide enda teekonna valik, ka õdede.
Teekonna all ei mõtle tee Eestist välja – Soome, Rootsi, teie kombel Ameerika Ühendriikidesse?
Seda ma ei ole kunagi tauninud, et arstid teevad käigu kuhugi mujale, olgu see Soome, Rootsi, Ameerika või Saksamaa. Ma arvan, et see kogemus, mida nad oma professionaalsel teekonnal saavad, on väga väärtuslik.
Te olete selles osas väga hea eeskuju.
Ma olen, jah, samuti seda teinud ja teised saavad samasuguse kogemuse, õenduse poole pealt samamoodi. Aga tulles siia tagasi, hakates iga päev tööd tegema Eesti tervishoiusüsteemis, siis meie tervishoiusüsteem on niimoodi rahastatud ja disainitud, et ei ole seda lisa- ehk vaba päeva, kus ma saan natukene kirjandusega tegeleda, ei ole seda hetke, kus ma saan mõelda, end arendada. Ma olen suhteliselt koormatud kogu aeg, teatud eranditega loomulikult.
Te ei mõtle seda, et mul on vaba päev minna loomaaeda sebrat vaatama, vaid te mõtlete, et ei jää aega professionaalseks enesearendamiseks töö juures olles. Kui olen seal, siis olen eesrindel kogu aeg.
Jah, mul jääb selleks väga vähe aega. Koolitused on küll, aga teatud erialadel, kus on puudus – need inimesed töötavad täitmata ametikohtadega ehk 20–30 protsenti vähem inimesi täidavad sama haigekassa lepingut, teevad teenuse ära, aga miinus kolme inimesega. Ja nad põlevad.
Tulles tagasi erakorralise meditsiini juurde, olgu näiteks Põhja-Eesti Regionaalhaigla onkoloogia, mis on ekstreemselt oluline teenus, aga me näeme täna, et meile tuleb väga vähe residente, sest residentuur võib-olla mitmes kohas. Vaadates numbritele otsa, siis tuleb meile järelkasvu minimaalselt.
Ja residendid ka ei jää alati, kui nad tulevad.
Kui ta elab terve residentuuri aja lõunas, tal tekib sinna pere, kodu, koer, siis tihtipeale jäädakse sinna. Ja sellega tekib meil siin ekstreemselt suur defitsiit arstide järele.
On valimiste aeg, mis on mõnes mõttes nagu aastavahetuse aeg – väikene lootus mingile imele. On väga palju neid, kes astuvad esimest korda valimisvankrile. Mida te panete praegustele tulevastele poliitikutele südamele, millega nad peavad Eesti meditsiinisüsteemi kontekstis arvestama? Mida me ei pane igapäevaselt tähele ega mõista, aga mis on nende uste taga, kus patsiente ravitakse?
Ilmselgelt on see ekstreemselt raske mandaat praegusel ajal, kui Vene Föderatsioon ründab ja peab sõda meie läheduses. Meie toetame Ukrainat, toetame vahendite ja emotsioonidega. Aga see on ekstreemselt raske aeg, sest need vahendid oleksid tegelikult vajalikud ka Eesti tervishoius.
Me panustame 7,5 protsenti SKP-st tervishoidu, kui Euroopa keskmine on 10,5, mis tähendab, et meil on kolmeprotsendiline vahe. Aga meie ootused on ju peaaegu samad. Ootame sama tulemust, mis Helsingis või Hollandis. See on poliitikutel hästi raske ülesanne tarnida tervishoidu teenuse vajajani – sul läheb raha välja, aga teenusesse on vaja palju investeerida.
Mis oleks siis see suur sõnum? Poliitikutele ma ütleksin niimoodi, et tervishoidu tuleb teha kaks põhilist asja: üks on rahastus, mis toob tehnoloogia, ja teine on inimesed. Kui me ei panusta inimeste haridusse, õendusse ja arstidesse, siis me ei suuda tulevikus enam tervishoidu tarnida.
No paneme sinna raha, aga inimesed lähevad sageli lihtsalt ära.
Nii ongi, aga ma usun, et ka Hollandist ja Soomest läheb tervishoiust inimesi nii privaatsektorisse kui ka mujale. Nii ongi, et inimesed tulevad ja lähevad, igaühel on oma aeg.
Aga kui palgad on selle töö väärilised, siis ma arvan, et mõned ka jäävad. Teadusesse on vaja investeerida, ülikoolidesse on vaja investeerida – neid kohti on väga palju. See ei ole kerge mandaat, nii et ma väga austan neid, kes selle mandaadi võtavad ja toovad Eesti inimesteni.
"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.
Toimetaja: Laura Raudnagel