Neljapäeval kukkus viimane tilk ühte neist paljudest karikatest, millest minu oma riik mind jooma sunnib ja mis tumestavad minu arvamust riigivõimust. Nimelt saatis riigikantselei Sirbi toimetusse minule ja kolleegidele järjekordse pressiteate. Ja sedapuhku üleni venekeelse!

Olen juba leppinud sellega, et näiteks maksuamet informeerib mind iga kuu regulaarselt sellest, et mul on maksustatav töösuhe sihtasutuses Kultuurileht, ja teeb seda korraga kolmes keeles ehk kaks kolmandikku tähemärkidest, mille saan, on üleliigsed.

Olen kohanenud sellega, et riigi valitsemisasutuste kodulehtedel eestikeelse teabe kõrval venekeelse info hulk aina kasvab, kuid keegi ei vaevu vastama mu korduvale avalikule pärimisele, kust see venekeelne osa üldse sugenes, kelle otsusega ja millisel alusel seda pakutakse ja mille poolest see tulus on.

Aga see, et riigivõim suhtleb minuga ainult vene keeles, oli ootamatu ja täiesti uus tase. Tõsi, tarbetu teate kustutamine võttis aega vaid sekundi ning paar tundi hiljem saabus sama info ka eestikeelsena. Asi ei ole selles, vaid selles, et kuskilt ja millalgi on ametkonda sugenenud inimene, kes venekeelseid tekste koostab ja levitab. Või on see siis vaimses arengus ajast maha jäänud robot, kelle loomine on kalli raha eest riigihankega tellitud.

Mõlemal juhul on riigieelarvesse tekkinud kahju ja kui see korrutada kõigi valitsemisasutuste ning alamate riigistruktuuride arvuga, saab kokku juba märkimisväärse summa.

Kõigi samasuguste detailide ühisnimetaja on riigireform, millega teatavasti tegeletakse juba aastaid ja mida väidetavalt juhib riigihalduse minister, kellest praegusele meeldib küll rohkem iibest rääkida kui bürokraatiast. Aga millal me küll neid lapsi teeme, kui see ei ole töölepingus kohustusena ette nähtud ning kogu vaba aja kasutamist katab aina paksenev riigivõimu toodetud bürokraatiasõnniku kiht?

Riigireform ei ole lähenevate valimiste põhiteema. Mõned erakonnad siiski mainivad, et tahaksid seda va riiki jälle natuke õhemaks teha, aga nagu senine kogemus kinnitab, leiavad valitsus ja ministeeriumid kärpekohti ainult tuima protsentarvutuse abil, mitte sisulisel meetodil ning tagajärjeks on, et lõpu saab mõni vajalik ja kasulik, aga mitte kasutu tegevus. Esimesi saab ära jätta lihtsalt näiteks mõne projektipõhise tegevuse rahastamise lõpetamisega, aga teisi ei saa kuidagi lõpetada, sest nende aluseks võib olla mõni iidne valitsuse määrus.

Üks riigi kulusid kasvatav ning algusest saadik rappa viinud tee toetub ideele, et tsentraliseerimine annab kokkuhoidu, kuid samal ajal väidetavalt loob töökohti väljaspool Tallinna. Eriti puudutab see niinimetatud tugiteenuseid nagu raamatupidamine, personaliarvestus, kinnisvara haldamine jmt. Kultuurisektorisse jõudis tsentraliseerimine kõige viimasena, aga on nüüdseks juhtunud pea kõigis valitsemisala asutustes sõltumata nende juriidilisest staatusest.

Ise olen sellega pihta saanud kahes kultuuriasutuses, aastate eest Eesti Rahva Muuseumis ja nüüd sihtasutuses Kultuurileht. Aga ma ei tea ühtki sama saatusega asutust, kus tugiteenuste äravõtmine oleks mingit õnne või majanduslikku kokkuhoidu toonud. Aukartusega oskavad kõik inimesed muidugi nimetada kantseleislängi põhisõnavara moodustavaid täheühendeid RKAS ja RTK, RTIP ja SAP, sest kui need peale tulevad, siis nagu Urr Muumimaale, kustutades kogu valguse, soojuse ja lootuse.

Ma ei tea ühtegi analüüsi, milles oleks suudetud veenvalt näidata, et tsentraliseerimine, bürokraatia paisutamine ja koolidele, haiglatele, teatritele või muuseumidele uute ning aina tarbetumate uute ülesannete panemine annavad erilise rahalise võitu. Vastupidi, seni kiiresti ja ökonoomselt tehtu on alati asendunud kehvema, kallima ja aeglasemaga.

Kultuurileheski käis riigi tugiteenustele ülemineku trall terve aasta, tehti koolitusi ja investeeriti tarkvaraarendusse, ja lõpuks selgus, et uute ning meile mittevajalike teenuste kasutamise eest peab lisaks veel ka kümneid tuhandeid eurosid maksma. Samast rahast, mis pidulikult ja poliitilise hooplemise saatel meile justkui põhitegevuseks eraldati ning mis näiteks väljaannete autorite natukenegi õiglasemaks tasustamiseks oleks hädasti ära kulunud.

Kulu poolel peaks arvesse võtma ka asjaosalistele põhjustatud ajaraiskamise ning stressi, sest algusest lõpuni ei ole keegi suutnud seletada, miks see kõik üldse vajalik ja kasulik on, kui senine töökorraldus tõrgeteta toimis. Ainus, mida tajutakse, on riigivõimu sügav umbusaldus ning varjamatu soov vähendada asutuste iseseisvust, vabadust ja otsustusõigust, kuludest ja juhtimise asjatundlikkuse kahanemisest küsimata.

Kui poliitikaväljal siiski peaks leiduma keegi, kes riigireformi valelt ja kallilt teelt tahaks kõrvale pöörata, siis talle kinnitan julgustuseks, et erinevalt pikast ja vaevalisest üleminekust lisabürokraatia raamistikku suudaksid vähemasti kultuuriasutused oma vana, ökonoomse ja vaimset tervist toetava tegevuskorra juurde tagasi pöörduda paari päevaga. Sest ega me siis ju töökorras masinaid ja inimesi ära ei ole visanud, need on lihtsalt riigi silme eest ajutiselt varjevõrgu alla peitu pandud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.