Kui "Aktuaalne kaamera" sellel nädalal riigi kõige läänepoolsemasse, Taritu väikesesse  külaraamatukokku jõudis, oli seal esimene eesti kirjanduse päev juba peetud. 40 aastat oma elust raamatute keskel elanud raamatukogu juhataja Urve Vakker ütles kohe alguses ära, miks ta tundis erilist rõõmu oma 6000 raamatu keskel esimesest eesti kirjanduse päevast.

"See on äärmiselt vajalik. Seda kahtluse alla seada, et eesti kirjandus on vajalik, see ei tule üldse kõne allagi. See on nii elementaarne, et seda ei oskagi põhjendada, et miks eesti kirjandus nii vajalik on. Tänapäeval, kui inglise keel tungib peale ja eriti koolilastel ja noortel. Räägime küll kohustuslikust kirjandusest, see ei ole küll hea sõna, et peavad lugema ja kas see on ikka õige. Samas on vaja ikka kassil nina piima sisse torgata. Meie rahva ühine mälu, need tüvitekstid, et kui me oleme üks Eesti rahvus, me ikkagi peame neid teadma. Et meil rahvana oleks üks ja sama teadmine, kui öeldakse Andrese ja Pearu vaheline kisma, et siis kõik mõistavad üheselt seda asja, et kes need Andres ja Pearu on. Me peame oma eesti kirjandust – kes siis veel – hoidma ja kaitsma ja lugema," rääkis Vakker.

Saare maakonna 30 raamatukogus on kokku üle 383 000 raamatu, eelmisel aasta lisandus üle 14 000 ja kogudest arvati välja 10 000 raamatut.

"Mida inimesed loevad? Täiesti oleneb inimesest. Praegu käisid siin mehed, kes võtsid autodest, ajaloost, Kultuur ja Elu läheb neile hästi peale, Imeline Ajalugu. Aga kui jällegi tulevad siia küla naised, siis tahavad eesti kerget ilukirjandust, armastuslugusid, Salme kandi Adena Sepa uusi raamatuid oodatakse alati. Ja muidugi meie Lümanda kandist August Mälk. Täna käis üks meesterahvas, kes võttis "Tuulise ranna" teise osa, tõi esimese tagasi," lausus Vakker.

Väikeste maaraamatukogude staatuse kohta on Eesti erinevatest kohtadest kuulda mitmeid ohusignaale. Ka Taritus on raamatukogu praegu kahel päeval nädalas lahti ja Urve jagab oma töönädalat kahe raamatukogu vahel. Aga sealsed enam kui paarsada lugejat pole kuhugi kadunud.

"Raamatukogu ruum füüsiliselt ise on tähtis. Üks asi on need raamatud, mis on tohutu rikkus. Aga teine asi on see ruum, kus inimene saab tulla. Et räägitakse raamatukogu bussidest ja räägitakse iseteenindavatest raamatukogudest. Aga see on nagu aseaine, sellega saab täita ainult ühte funktsiooni, et inimene tuleb ja ta saab selle raamatu. Aga kõik muu, mis selle külaraamatukoguga kaasneb, kõik see jääb olemata," rääkis Vakker.