Kaitsetööstusele tõi eelmine aasta rekordtulu
Kasvanud nõudlus loob uusi võimalusi Eesti kaitsetööstusele, ka seal, kus varem suurtega võistlemine on olnud pea võimatu. Nüüd kaalutakse Eestis ka suurtükimoona tootmist.
Varem teenisid kaitsetöösturid aastas müügitulu umbes 200 miljonit eurot, millest umbes poole moodustas eksport. Põhikliendid jäävadki Eestist välja, ütles Eesti Kaitsetööstuse liidu tegevjuht Tarmo Ränisoo.
Kuigi mullu kokku teenitud müügitulu ei ole veel kokku löödud, ütles Ränisoo, et tunamullune müügitulu saavutati juba esimese poolaastaga, seda tänu tõusnud nõudlusele. Suurtükimürsud on heaks näiteks.
"Euroopas täna on ühele statistikale tuginedes suutlikkus levinud kaliibris, mis täna Ukrainas kulub, toota 300 000 mürsku aastas. Ukraina kulutab päevas 5000-6000, nädalas 40 000 mürsku," rääkis Ränisoo.
Praegu Eestis siiski suurtükimürske ei toodeta.
"Turul valitses olukord, kus senised traditsioonilised tooted olid valdavas enamuses suurte ettevõtete poolt turule tagatud. Sellest tulenevalt jäid ettevõtete väljundiks turul läbimurdmiseks uued tehnoloogiad," selgitas Ränisoo.
Teisisõnu, lihtsam on välismaale müüa tarkvara või droone, mürsutootmisel on väiksel Eestil ettevõtjal näiteks Saksa Rheinmetalli jõudlusega väga raske sammu pidada. Kuid nüüd on nõudlus tõusnud nii palju, et see ei pruugi enam sedasi olla.
"Tulen just ise ühelt kohtumiselt Eesti ettevõttega, kes on väga selgelt kaalumas kohapeal laskemoona tootmist. Siin on veel mõningad detailid, mis vajavad täpsustamist. Võimekus iseenesest on osaliselt olemas ja osaliselt on loomisel," ütles Ränisoo.
Ilmselt ei ole Eestis siiski võimalik nii suur kaitsetööstus nagu Iisraelis või Lõuna-Koreas. Need riigid peavad pideva ohu tõttu kulutama palju riigikaitsele, tänu kodumaisele toodangule on see kokkuvõttes odavam. Kasvava kaitse-eelarvega Poola sihib sama suunda. Poolakad hakkavad koos Lõuna-Koreaga moodsaid tanke tootma ning loodavad neid tõenäoliselt Euroopas müüa.
Nii on relvatootmine Euroopas kolimas itta. Kuid Ränisoo manitseb, et Eestis ei maksa hoogu minna. Poolakatel on rasketehnika tootmisega pikaajaline kogemus, mida siin ei ole.
"Mõtleme realistlikult, kui suuri tehaseid me siia ehitame. Kas me ehitame siia 4000-5000 inimest mahutava tehased? Kas meil on investeeringuid selleks? Kas meil on tellimusi selleks? Kas meil on kompetents selleks? Ma arvan, et täna ettevõtetel on äriliselt kasulikum sõjatööstuskompleksile müüa mingi kindel osa sellest lõpptootest, mis on kõrge kvaliteediga, kõrgtehnoloogiline, mis hoiab meie ettevõtteid väärtusahelas keskmisest positsioonist kõrgemal."
Toimetaja: Mirjam Mäekivi