Tundub, et korduvkasutus on tõesti moes. Ka valimisprogrammides. Omamoodi säästlik mõtteviis, kus vanad lubadused leiavad erakondade kampaaniates ohtralt taaskasutust, paneb küsima, kas uute ideede puudus näitab stabiilsust, oma põhimõtetele kindlaks jäämist, või hoopis elluviimisprobleeme ehk murede lahendamata jätmist.

Ei teagi, kas on olnud valimisi, mil poleks lubatud näiteks ravijärjekordi lühendada. Aga kuna nood kipuvad ikka pigem kasvama, siis saab iga kord uuesti lubada. Palgatõusud hariduses ja kultuuris, sotsiaal- ja siseturvalisuse valdkonnas, rääkimata pensionite suurendamisest, käivad juba traditsiooniliselt kampaanialubaduste juurde.

Need on kahtlemata väga olulised probleemid. Ent kas poleks mõistlikum üles ehitada selline töötav korraldus, mille tagajärjel ei jõuaks me igaks valimiseks ikka samade murede juurde? Valimisprogrammid jääks vast õhemaks, aga me ei sõltuks nii palju poliitikute ühekordsetest otsustest.

Korduvkasutus hakkab seekord eriti silma riigivalitsemisega seotud sõnumeid lugedes. Bürokraatia ja halduskoormise vähendamine, õigusloome vohamise peatamine, andmete ühekordse küsimise põhimõtte rakendamine, digiriik ja e-teenuste arendamine – need on vaid mõned loosungid, mida juba valimistest valimistesse uuesti lugeda saame. Eks bürokraatiaga võitlemine, ülereguleerimise piiramine või digiriigi arendamine olegi lõputud tegevused, mis kunagi valmis ei saa. Aga pühendumine nondele eesmärkidele näib ebaveenev, sest lahendusi, mis probleemide taastootmisest välja aitaks, ei jää silma.

Eesti 200, siiski veel üsna uue tulijana, on vähemalt püüdnud uusi mõtteid välja pakkuda. Ent lennukate ideede rakendatavuse või tagajärgede analüüsimisega pole suurt vaeva nähtud.

Näiteks esmapilgul tundub ehk ahvatlev ettepanek lühendada kaks korda kõiki riigipoolse vastamise maksimaalseid tähtaegu ja viia haldusmenetlustes sisse printsiip, et tähtajaks saatmata vastust loetakse positiivseks vastuseks.

Praktikas on tähtajaks vastamata jätmisel üldiselt kaks põhjust. Ressursside puudus või laiskus. Kui ametnikud on ülekoormatud või oskuseid jääb väheks, ei aita tähtaja lühendamine vajalikku ressurssi kuskilt juurde saada. Ei tasu ka arvata, et lühemad tähtajad isesenesest kedagi paremat tööd tegema paneks. Kardetavasti juhtub hoopis nii, et vahetult enne tähtaega hakkavad ametnikud igaks juhuks tegema negatiivseid otsuseid või täiendavat infot hulgakaupa juurde küsima. Kokkuvõttes vaidlustuste ja lisategevuste tõttu hoopis haldusmenetluse aeg pikeneb ja halduskoormust tuleb juurde.

Juba eelmistel valimistel tuli Eesti 200 välja mõttega, et iga uue kavandatava seadusemuudatuse puhul suudaksime kõiki puudutatud isikuid eelnevalt teavitada seaduse otsesest mõjust nende õigustele, kohustustele ja tegevustele. Ka seekord on mul sellise ettepaneku rakendatavust raske mõista. Sest seadused kui üldaktid ongi mõeldud just piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks. Kui karistusseadustikus näiteks varguse eest karistusi karmistatakse, siis keda teavitama peaks? Kas kõiki tulevasi potentsiaalseid vargaid? Ehk on see liiga groteskne näide, aga aitab vast probleemist aru saada.

Mitmed erakonnad lubavad taas muidugi kohalike omavalitsuste tulubaasi ja finantsautonoomia suurendamist. Konkreetsemalt käib aastast aastasse läbi kohalike maksude kehtestamise õiguse laiendamine. Ent edukalt ignoreeritakse nende suhteliselt madalat tulupotentsiaali, sest meie maksubaas on väike.

Seetõttu ei kaalu Eestis kohalikest maksudest saadav tulu enamasti üles nende kehtestamisega kaasnevat halduskulu ja poliitilist ebapopulaarsust. Võidaksid ehk ainult omavalitsused, kes on niigi paremal järjel, sest seal on tavaliselt rohkem maksuobjekte, millelt tulu koguda. Pealegi konkureerivad omavalitsused omavahel ikka soodsama mitte kulukama elu- ja ettevõtluskeskkonna nimel. Üksikutel omavalitsustel ei ole mõtet kohalikku maksu kehtestada, kui teised seda ei tee. Tallinna ja veel mõne omavalitsuse edutud püüdlused mootorsõidukimaksuga võiksid ju ometigi meeles olla.

Omavalitsuste tulubaasi aitaks parandada riiklikest maksudest suurema osa omavalitsustele loovutamine. Seegi ettepanek käib valimislubadustest läbi, kuid kuna elluviimine on vähetõenäoline, saab järgmine kord jälle sama kirja panna.

Lubadusi, mis valimistest valimistesse korduvad, leiab igast valdkonnast ja erakonnast. Ühtpidi on ju hea, et erakonnad jäävad oma põhimõtete juurde. Olekski imelik, kui iga kord midagi täiesti uut välja pakutaks. Aga vahel lubadused siiski kuluvad. Ei pane enam uskuma, et midagi paremaks läheb. Ja mõned lubadused kuluvad täitsa ära.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.