Hiljuti oli taustajuttudes teemaks demokraatia võimalik lõpule lähenemine. Kasutasin seal viitamiseks ka Freedom House'i ülevaadet demokraatia tervisest maailmas. Vahepeal jõudis aga Freedom House üllitada uue ülevaate, tänavuse aastanumbriga ja lisaks veel ka juubelihõngulise. Nimelt on seda ülevaadet nüüdseks koostatud pool sajandit.

Tänavune ülevaade peegeldab mullust aastat, mil sõda Ukrainas oli juba täies ulatuses käima lükatud. Ei tea, kas neil asjadel on mingi side, kuid demokraatia olukord näikse olevat paranenud. Kui aasta varem täheldati demokraatia vähikäiku 60 riigis ja olude paranemist 25 riigis, siis nüüd olla paranemise ja allakäigu ilmingute vahe väikseim viimase kahe aastakümne jooksul, mil üldiselt on täheldatud vabaduse tagasilangust. Tänavuse ülevaate kohaselt paranes olukord 34 riigis ja halvenes 35. Üks põhjus on ilmselt pandeemiaga seotud piirangute leevenemine, mis mõjutas kogunemisvabadust ja liikumisvabadust.

Valdkond, kus mullune aasta endiselt tähistas ulatuslikke probleeme, oli sõnavabaduse kasutamine. Viimase 17 aastaga on nende riikide arv, kus sõnavabadust tähistatakse neljapunktilisel astmestikul nulliga, kasvanud 14-lt 33-ni. Mullu täheldati survet ajakirjandusvabadusele 157 riigis. Kokku on vaatluse all 195 riiki, seega on probleemid meediavabadusega väga laialt levinud.

Kuid kui poole sajandi areng tervikuna kokku võtta, siis pole pildil ju väga viga. Aastal 1973 oli vabasid riike tollal 44, tänavu on neid 84. Et iga eestlase jaoks on kõige tähtsam ikka see, mida meist arvatakse, siis on pilt üpris rahuldav. Saja punkti skaalal on Eesti tulemus mitmendat aastat 94. Sellega oleme järjestuses jagamas kohti 18 kuni 23 ja samal pulgal on Taiwan, Barbados, Tšiili, Saksamaa ja Island. Soome ja Rootsi on täisskooriga ehk saja punktiga.

Lõunanaabrid lätlased jäävad pisut maha oma 88 ja leedulased 89 punktiga. Idanaaber Venemaa on aga sõjast tulenevalt kaotanud veelgi punkte ja troonib 16 pügalaga Tšaadi ja Eswatini ehk endise nimega Svaasimaa vahel.

Langenud on ka Ukraina skoor, kuid tasub meeles pidada, et olukorda hinnatakse riigi territooriumil ja seega lähevad kirja ka okupeeritud alad. Ning ilmne, et seal mingit demokraatiapuhangut eeldada ei saagi.

Muudest demokraatiaskoori alla viinud nähtustest mainib ülevaade riigipöördeid ja muid valitsust õõnestavaid ettevõtmisi Burkina Fasos, Tuneesias, Peruus ja Brasiilias. Burkina Faso oma kahe riigipöördega ongi tabelis kukkumise rekordi püstitaja, langedes osaliselt vabade riikide seast mittevabade kilda.

Igasugused tabelid ja raportid on objektiivsusele pürgimisest hoolimata pisut vaieldavad. Kuid igal juhul on Freedom House'i väljakujunenud metoodikaga ülevaated indikaator, mida demokraatia tervise hindamisel silmas pidada. Lõppude lõpuks on ju ka demokraatia ise vaieldav nähtus.

Mõned aastad tagasi ilmus sel teemal üks kasulik raamat, mis meilgi inglise keeles müügil olnud ja vist tänini on. Selle pealkiri on tõlkes "Demokraatiat ei pruugi olla, kuid me hakkame teda igatsema, kui ta kaob". Autoriks Astra Taylor. Raamatus on kirjas, et tõelist demokraatiat ei ole kunagi olemas olnudki. Kuid regulatiivse ideaalina on see võitluses parema maailma eest vältimatult vajalik. Autor on küll esinenud ka arvamusega, et maailmale on vaja sotsialismi ja seetõttu ta ilmselt paljudele peale ei lähe. Kuid igast tekstist võib midagi leida.

Demokraatiaga on see häda, et demokraatia vajab ajusid, mõtlemisvõimet ja teadmisi. See on ka põhjus, miks demokraatiat puhuti küsimärgi alla seatakse. Platon kirjutas laevast, mille hõivavad nappide oskustega meremehed. Nad eiravad kogenud navigaatori teadmisi ja ajavad seeläbi laeva karile. Selle pärast Platon suhtuski skeptiliselt demokraatiasse.

Taylori arvates oli aga Platon demokraatiale vastu mitte selle pärast, et taoline süsteem ei oleks andnud teadmistega inimestele õigust ühiskonda juhtida, vaid selle pärast, et ta uskus demokraatiat suruvat targad inimesed kõrvale. Ehk teisisõnutsi, ta ei usaldanud massi. Poliitilise kultuuri puhul ongi probleemiks, et see eeldab teatud koguse tarkuse ja suure koguse aja panustamist.

Võib öelda, et kunagi oli vaja valgustatud ülikut, kes eliidi võimu kasutades käivitas vabaduse ja võrdsuse eduloo ehk selle variandi kohaselt oli juba demokraatia algus ebademokraatlik. Ka tänapäeval on demokraatia, eriti selle liberaalne vorm, pidevate vastandite õhustikus. Iga probleem ühiskonnas eeldab mingi vastanduse lahendamist. Näiteks vabadus versus julgeolek. Või töökohad ja keskkonnatemaatika. Või töö ja vaba aeg. Meilgi on taolisi vastandumisi ja lahenduste leidmise vajadusi küllaga. Mainigem kasvõi Nursipalu contra kaitsevõime. Või keskkond contra majandus ja töökohad. Ja nii edasi.

Ka Freedom House'i vabaduseindeksi puhul näiteks tõmbas Eesti netivabaduse tulemust alla Vene riiklike netilehekülgede blokeerimine, nagu ka Euroopa Liidu regulatsiooni rakendamine Vene RT, Sputniku ja nende kohalike siirete blokeerimisel. See oli meie valik. Täit vabadust ei saa olla ka demokraatias.

Lahendusteks on vaja teadmisi. Igaühel on aga demokraatias teadupärast õigus oma arvamusele. Õige, kuid see ei tähenda, et igaühel oleks õigus omadele, isiklikele faktidele. Ehk siis ka demokraatias peaks otsustamine käima nii, et kõigil on kasutada samad faktid. Tänapäeva üks hädadest ongi aga selles, et netiavaruste pakutavatest võimalustest tulenevalt võib igaüks koostada oma isikliku faktikogumi, millega lahenduse pakkumisel opereerida. Kuid ka selle võimaluste paljususe kohta võib öelda, et kellele häda, kellele õnnistus. Sõltub, kuidas neid võimalusi kasutada.

Viited lugemishuvilistele

• Marking 50 Years in the Struggle for Democracy | Freedom House
• Astra Taylor "Democracy May Not Exist, But We'll Miss It When It's Gone", 2019.