X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Raul Rebane: enesekiitmise raskest tööst

Foto: ERR/ Hege-Lee Paiste

Raul Rebane juhib Vikerraadio päevakommentaaris tähelepanu ühele Eestis keskpäraselt kasutatud võimalusele enesekiitmise rasket tööd teha.

Siseturism areneb ja inimesed otsivad infot, väga tihti tehakse külastamise ja ka rahakulutamise otsused sotsiaalmeedia, eriti Youtube'i abil. Sealt saadakse esimene info. Olen ise aktiivne siseturist ja võrreldes välismaaga Eestis päris hädas. Youtube'is on infot Eesti kohta lihtsalt liiga vähe ja olemasolev on väga ebaühtlase tasemega. Kui ei usu, vaadake ise. Suured vaatajanumbrid on haruldased ja on reeglina seotud muusika või staaridega.

Kui tahta infot kohalike vaatamisväärsuste, kultuuripaikade või isikute kohta, siis jääte tihti jänni. Aga võimalused on suured. Seda tõestab hästi Eestis elav rumeenia rahvusest mees Roman, kes oma lugusid teeb JuliusRou brändi alt. Juba aastaid käib ta mööda Eestit ringi ja teeb venekeelseid videoid. Tema tehnilised vahendid on väga lihtsad. Ta räägib lihtsalt sellest, mis talle meeldib ja mida ta näeb. Viimasel ajal on ta laiendanud oma huviala ja teeb lugusid ka Leedust, Lätist ja Põhjamaadest.

JuliusRou videoid on vaadanud 700 000 unikaalselt kasutajat, neist 110 000 Baltimaadest. Veel huvitavamad on aga mõne loo vaatajate arv Eestist. Näiteks videot "Eesti iseärasused" on vaadatud 707 000, "Eesti küla" 461 000, "Kohila" 442 000, "Jõgevamaa" 315 000, "Kuressaare" 288 000 ja "Kihnu" 238 000 korda. Need ületavad kaugelt kõikide teiste kohalike promomaterjalide vaatamiskordi. Muide, tema variant Rootsi kohast Gällivare kogus 3,4 miljonit vaatajat.

Tihti näeb ta Eestis midagi sellist, mida meie ei oska näha. Kommentaaridest võib järeldada, et need rahulikud kirjeldused on vene keelt valdavatele inimestele korralik reklaam Eestist.

Milline väljaanne võib veel hoobelda, et suudab Kohila vastu huvi tundma panna ligi pool miljonit inimest? Enamik muid videoid sealtkandist on sadade vaatajatega, üksikud tuhandega.

Teistest riikidest võib õppida näiteks seda, et võiks olla lugu kohalikust kalmistust. Selles saab rääkida nendest olulistest inimestest, kes on sinna maetud, ja neid on igal pool. Näiteks Suure-Jaani kalmistu sinna maetud väga tähtsate kultuuritegelastega vääriks suurt lugu. Mart Saar, Johann Köler ja Artur Kapp on ju esimese suurusjärgu tähed. Nüüd on kalmistutel oluliselt paranenud viitade süsteem, aga kasutame täiendavaks infoks siis ka e-vahendeid. Surmakuulutus on PR, kui see hästi kirjutada, ütleb elementaarne teooria.

Aga on veel laadad, kohalikud kultuurilised tähtsündmused, spordist rääkimata. On olulised hooned, näiteks Väike-Maarja enam kui saja-aastane rahvamaja, mida kutsutakse Maa-Estoniaks, vääriks lähemat tutvustamist.

Miks seda ei tehta? Üks probleem on kindlasti selles, et kui me ise seal elame, siis me ei saa aru, kui huvitav võib see teistele olla. Eestis ei ole korralikult tööle läinud ka Youtube'i kasutamine reklaamiks, et selle pealt ka raha teenida. Pigem eelistatakse noorematele mõeldud platvorme.

Juhin siiski tähelepanu, et meil on üle poole inimestest enam kui 40 aasta vanused ja üle 50 protsendi rahast on 50-aastaste ja vanemate käes. Kõige suuremad kultuurihuvilised on tihti veel vanemad, aga mul on tunne, et reklaamiandjad arvavad, et nad on surnud. Ei ole, nad sõidavad ringi ja kulutavad raha.

Soovitan, et vallad või linnad teeksid endale turismi ja teadlikkuse edendamiseks strateegia ja plaani Youtube'i kasutamiseks. Kaasajal pole selleks vaja erilisi vahendeid ega võimast tehnikat, ajudest ja soovist piisab. Appi võiks võtta kohalike koolide laste, eelkõige vanemate klasside õpilaste fantaasia, sest nemad oskavad näha asju, mida vanemad tihti ei näe. Nad on ka arvuti ja pilditegemise asjades hästi kodus.

Kordan jälle, et ei ole väärtuslikumat asja, kui oma kodukandi üle uhke inimene. Topeltvõimendus sellele tundele tuleb juurde, kui ta oskab oma armastuse videosse panna.

Lõpuks tahaks natukene kiita ka. Trügin sisse kohta, kus ma päevakommentaari salvestasin, ehk Eesti Raadiosse. Kuulsin, et rahvusringhäälingu asemel tarvitati üle aastate uudistes jälle brändinimetust Eesti Raadio. Kuuldavasti tehti seda raadiopäeva puhul. Loen seda väga õigeks sammuks ja seda poleks vaja teha ainult pidupäeval, vaid pidevalt.

Las rahvusringhääling olla katusnimetus. Aga Eesti Televisioon ja Eesti Raadio on tuhandete inimeste tööga aastakümnete jooksul meie ajudesse talletunud olulised ja uhkust tekitavad nimed. Ka on neid lihtsam tarvitada. Ei ole mõtet remontida seda, mis pole katki. Võtke Eesti Raadio tagasi kasutusse, on vana kuulaja soovitus. 


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: