Riigi vaade meie haridusmaastikule näib tegude järgi otsustades pigem kitsas. Pikaajaliste läbirääkimiste järel on Eesti Haridustöötajate Liit jt huvirühmad saavutanud üldhariduskoolide õpetajate, ja mööndustega ka alushariduse õpetajate, märkimisväärse palgatõusu, kuigi inflatsioonitaseme mõttes üsna õnnetul ajal (või just üheteistkümnendal tunnil?).

Selles palgarallis on aga täiesti ära unustatud huvikooliõpetaja ja noorsootöötaja, kes eesti noore arengus mängivad sama olulist rolli kui alus- ja üldhariduse õpetaja. Meedias on korduvalt ja põhjalikult sellele asjaolule tähelepanu juhitud, kuid kas need on jäänud hüüdja hääleks kõrbes?¹

Üsna ettenägelikult kommenteeris haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas riigikogu kultuurikomisjoni läinud aasta 8. novembri istungil² üldhariduse õpetajate hüppelist palgakasvu kui mootorit üldise diskussiooni käivitamiseks ja muutuste elluviimiseks haridusvaldkonnas tervikuna. Mainitud istungil arutati huvikooliõpetajatele võimaliku töötasu toetussüsteemi sisseseadmise vajalikkust umbmääraseks jäänud tulevikus. Konkreetseid ja püsivaid lahendusi koos vastavate rahaeraldistega kohalike omavalitsuste tulubaasi on tarvis aga niipea kui võimalik.

Projektipõhine noortevaldkond

Tänu noortevaldkonna töötajate ja riigiametite pingutustele on noorsootöö viimastel aastatel aina enam prestiiži kogunud. Üha laiem üldsus mõistab noorsootöö vajalikkust noore inimese haridus- ja kujunemistee olulise täiendaja toetaja ja suunajana, kuigi nii mõnelgi pool tuleb teha veel selgitustööd.

Väga suur hulk eesti noori osaleb mõnes noorsootöö tegevustest, mis toetab oluliste elu- ja tulevikuoskuste arengut. Noorsootöö võib olla ka toeks ja suunanäitajaks nendele noortele, kes üldhariduse koridorides mõnikord raskustesse satuvad.

Selle juures on kurb tõdeda, et noorsootöötaja panust ei hinnata ikka veel vääriliselt. Noortevaldkond on paljuski jätkuvalt projektipõhine, sõltudes oma tegevuste elluviimiseks tihtilugu ebamäärastest ja ebakindlatest rahaeraldistest. Kõrgharitud või vastava kutse omandanud noorsootöötaja töötasu jääb, olenevalt piirkonnast, üldhariduse õpetaja töötasule alla ligi 50 protsenti.

Sellest hoolimata töötab eesti noortega aina enam erialase kõrghariduse või kutsega spetsialiste, kes oma panuse väärilist hindamist enam kaua oodata ei jaksa. Seda on leitud mõttekoja Praxis 2022. aasta lõpul ilmunud noortevaldkonna tulevikustsenaariumite uuringus.³

Mitmel töökohal rassivad huvikooliõpetajad

Korraliku huvikooli – või paremal juhul -koolide – olemasolu on kohaliku omavalitsuse jaoks väga oluline. Hea huvihariduse lähedus on tihti see, mis noored pered siiski veel ka ääremaadesse meelitab või vähemalt mõneks ajaks sinna jääma veenab. Kohaliku kvaliteetse huvihariduse eksisteerimine peaks olema üks prioriteete ka riigi jaoks, et vältida aina süvenevat ääremaastumist.

Riik eraldab alates 2017. aastast kohalikele omavalitsustele iga-aastaselt täiendavat toetust huvihariduse ja -tegevuse jaoks. Kuigi see on oluliselt kaasa aidanud kohalike võimaluste mitmekesistamisele, saab seda toetust kasutada ainult uute, loodavate tegevuste jaoks, mis kohaliku huvihariduse ja -tegevuse maastiku kitsaskohti lahendaksid. Juba olemasolevat huviharidust praegu kehtivad reeglid toetada ei võimalda, rääkimata huviõpetajate töötasu tõstmisest.

Ka täiendava toetuse summa on igal aastal erinev. 2021. aastal pidid huvihariduse ja -tegevuse valdkonnas töötavad inimesed palju pettumust alla neelama, kui riik toetuse määra 2022. aastaks 38 protsendi võrra vähendas, et üldhariduskoolide õpetajatele töötasu alammäära tõusu võimaldada.⁴

Närune palk ja ebakindlus sunnib üha enam huvikoolide õpetajaid ots otsaga kokku tulemiseks uue ameti õppima ning huvikoolist vabal ajal ka muul kohal töötama. Kui kauaks sellistel tingimustel väiksematesse Eesti linnadesse veel muusika-, kunsti- või spordikoole jääb, sõltub suuresti poliitilistest otsustest.

Lõimimine ebavõrdselt positsioonilt

Ka Eesti elu suunavad arengudokumendid nagu strateegia Eesti 2035, haridusvaldkonna arengukava 2035 ja noortevaldkonna arengukava 2035 märgivad olulise fookusteemana mitmekülgsete õpiteede toetamise ja noort võimestava lähenemise, mis ära seletatult tähendab üldharidus- ja noortevaldkonna tegevuste ehk formaal- ja mitteformaalhariduse lõimimist.

Potentsiaalselt tähendaks selline koostöö õpetaja, huvikooliõpetaja ja noorsootöötaja sümbiootilist koostööd, kus kõikide osapoolte koormus on optimaalne ning õpilase haridustee kulgeb rohkem tema individuaalseid omadusi ning ka formaalõppevälist panust ja tulemusi arvestades.

Haridus- ja teadusministeeriumi 2021. aastal algatatud uuringu "Noorte edu toetuseks – võimekuse arendamine mitteformaalõppe lõimimiseks formaalõppega" vaheraportis on kaardistatud formaalse ja mitteformaalse õppe lõimingu hetkeseis Eestis, mis annab tunnistust haridus- ja noortevaldkonna vahel valitsevast ebavõrdsusest.

Mitmel puhul on välja toodud, et mitteformaalõppe pakkujad tajuvad, et neid ei usaldata, peetakse üldhariduse õpetajatest vähem väärtuslikuks ning et nende panust noorte haridusse ei hinnata piisavalt.⁵ Selliselt ebavõrdselt tasandilt ei ole võimalik ka noortevaldkonna tegevusi edukalt formaalharidusega lõimida.

Kohalikud omavalitsused kahe tule vahel

Veidi utreerides tundub kohalikus omavalitsuses töötades mõnikord, et kõik see, mida riik peab ebaglamuurseks, lükatakse kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Tihti võib kuulda, et see või teine valdkond on ju kohaliku omavalitsuse vastutada ning mõeldagu ise koha peal, kuidas kitsikusest välja tulla. Sealjuures armastatakse osutada protsendile, mis kohaliku omavalitsuse tulubaasi kodanike tulumaksust laekub. Samal ajal unustatakse, et Eesti piirkondades on elanike keskmised sissetulekud – ja sellega ka maksustatav tulu – väga erinevad.

Riigieelarveliste eraldistega kaasneb praegu aina enam sildikesi, tingimusi ja juhiseid, mida järgida. Paljud meetmed lüüakse n-ö ühe vitsaga, kus sama valemi järgi antakse ja nõutakse nii Räpinalt ja Vinnilt kui ka Viimsilt ja Tallinnalt.

See, et Eesti omavalitsus on kohaliku elu küsimustes iseseisev, kaotab aina enam tähendust. Seda näitas ka detsembris ilmunud riigikontrolli omavalitsuste toetusfondist rahastamise audit.⁶ Tänavu näiteks, kui kohalik omavalitsus ei suuda lasteaedade õpetajatele tagada samasugust, 24-protsendilise hüppe teinud töötasu nagu üldhariduskoolide õpetajatele, jääb ta ilma ka vastavast riiklikust palgatoetusest, mis neid lisakulusid niikuinii kaugeltki ei kata.⁷

Aga kust omavalitsused kokku hoida saavad? Koolivõrgu korrastamine seal, kus see veel on tegemata, viib ainult osa maad edasi. Seda näitab hästi tõik, et ülejäänud haridus- ja noortevaldkonna töötajate töötasude tõstmisega üldharidusega samale tasemele on tänavu hädas needki omavalitsused, kus koolivõrk on optimaalne juba aastaid.

Prioriteedid selgeks

Ühiskondlikult olulises sfääris, nagu seda on haridus laiemalt, ei tohi olla kitsaste valdkonnapõhiste vastutuste üle kemplemist riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Parima tulemuse Eesti noorte võimete- ja huvipõhiseks arenguks saavutame ainult tasanditeüleses koostöös, mis oma tegevustes lähtub tõenduspõhistest alustest ja on üleriigiliselt ühetaoliselt koordineeritud.

Õpetajate palgatõusust ongi saanud, nagu minister ennustas, mootor, mis on kihama löönud juba pikalt vaiki olnud huviharidus- ja noortevaldkonna inimesed. Selleks, et edukalt lahendada meie ühiskonna ees seisvaid väljakutseid, tuleb käia oma sõnade järgi, täita riiklikes arengudokumentides juba seatud ülesandeid ja eesmärke.

Haridus- ja noortevaldkond vajab riiklikult terviklikku vaadet ning valdkonda igapäevaselt panustavad inimesed vajavad kindlatel alustel väärtustamist. Alustagem töötasu alammäärast vastava kvalifikatsiooniga alus- ja üldharidusõpetajatele, huvikooliõpetajatele ning noorsootöötajatele. Nii jõuame noortevaldkonna töötajate kõrgema motivatsiooni ja kvalifikatsioonini, formaal- ja mitteformaalõppe eduka lõimimiseni ning väldime aina süvenevat lõhet eesti noorte arengu huvides töötavate inimeste vahel.

On näha, et selles suunas tehakse juba olulisi samme: valmimas on noortevaldkonna töötajate töötingimuste uuring, hiljuti esitleti kohaliku tasandi noortevaldkonna rahastusotsuste uuringut ning uuenduskuurile on minemas nii huvikooli kui noorsootöö seadus. Jääb üle loota, et 5. märtsil valitav uus riigikogu koosseis ja valitsus seda teemat kalevi alla ei pane, vaid mõistab haridusvaldkonnale tervikliku lähenemise olulisust nii noorte kui valdkonna töötajate parimates huvides.

Anu-Cristine Tokko on Tartu Ülikooli magistriõppekava "Muutuste juhtimine ühiskonnas" tudeng ja Räpina vallavalitsuse haridus- ja noorsootööspetsialist.