Paarkümmend aastat tagasi õnnestus mul kohtuda riikide ja firmade brändinguguru Wally Olinsiga. Nüüd on ta juba manalamees, kuid tema teooriad püsivad. Olins ütles, et suurim viga on arvata, et teised meist midagi teavad. Paar näidet.

Poolteist kuud tagasi Moldovas viibides ajasin juttu taksojuhiga. Taksomees oli jutukas ja kui kuulis, et olen Eestist, ütles: "Teil on seal see president Lukašenko. Küll on tark ja tubli mees!" Pidin ütlema, et Lukašenko meie president ei ole ja ammugi pole ta tark ega tubli, kuid ega see mehe arvamust ei muutnud.

Üks asi on mitteteadmine, teine teadlik valetamine. Vene telekanal RTR tegi lõigu Kaliningradist ja kiitis, et küll seal on ilus. Ma pole Kaliningradis käinud, aga majad tundusid tuttavad. Selguski, et Kaliningradina näidati hoopis Poola linna Elblągi, noh et oleks saksam. Päris vahva vale.

Käisin Elblągis septembris ja imestasin, et kuidas on poolakad suutnud teise ilmasõja ajal molekulideks purustatud linna keskosa nii ilusaks restaureerida. Peakiriku taastamine varemetest võttis 50 aastat. Ida-Preisimaa linnade taastamine pani mõtlema, et kas ikka oli õige Narva imekauni kesklinna renoveerimisest loobumine.

Kolmas asi on teadlik teistest valemulje jätmine. Venemaalt saab Eesti kohta igasugust jampsi kuulda, aga üks detsembrikuine lugu üllatas oma lollusega mindki. Autor on armeenia päritolu Vene sarivaletaja Tigran Keosajan. Ta on muide Vene ühe esipropagandisti, RT juhi Margarita Simonjani abikaasa. Keosajanil on Ren-TV-s oma saade, kus ta siis läbi enda arvates huumoriprisma sõimas Vladimir Putini vastaseid.

Jutt oli Eesti kaitsemaksust ja Eestist üldse. Keosajan rääkis:" Oi, küll eestlased elavad nüüd uue maksuga hästi, küll elavad hästi! Nüüd elavad nad mitte ainult turvaliselt, vaid ka ilma rahata. Ma ei mõista ainult, mida nad seal kaitsevad. Oma riigi kümmet hektarit? Mul on kaks varianti, mis saab Eestiga pärast 2028. aastat. Kas Eesti elab turvaliselt Venemaa Föderatsiooni koosseisus või Eestit enam ei ole. Aga praegu hakatakse Eestis palka maksma sprottides."

Selline "vaimukas" versioon siis meist.

Lolluse vastu võitlemine on mõttetu, aga võimalusi suurendada mõistlike inimeste teadlikkust on väga palju. Eriti oluline on see väikeriikidele. Mainitud Wally Olins on sõnastanud seitse reeglit enda tutvustamiseks. Neid saab kasutada ka maakondade, linnade või külade puhul.

Alguseks tuleb uskuda, et imago on muudetav. Tuleb analüüsida, mida meist teatakse ja milliste sõnadega meid iseloomustatakse. Suurt midagi ei teata, sellest just rääkisime.

Tuleb uurida välismaa arvamusliidritelt, mida nemad teavad ja võrrelda oma tulemustega. Tuleb ilmselt valmis olla üllatusteks. Eesmärk on luua keskne idee, see peab olema lihtne mõte, mis võtab kokku meie tugevused. Alguses lehekülg, siis lause, siis fraas. Näiteks "Eesti e-riik" on hea.

See idee tuleb visualiseerida ja kasutada seda igal pool, lennujaamast külani. Peab olema sõnumite süsteem turismi, investeeringute ja ekspordi jaoks. Peab olema infosüsteem, mis ühendaks selle idee ümber kultuuri, ettevõtlust, meediat ja juhtimist.

Kõlab hästi, aga raske teha. Eestil on tänu e-riigi imagole siiani veel hästi läinud, aga praegu on küll keeruline aeg. Hinnatõusud ja inflatsioon on meist tegemas Euroopa ühte kallimat riiki. See oleks mage maine. E-tiiger ka magab mulje järgi sügavalt. Ma ei räägi siin tõest, vaid mainest, aga otsused tehakse ikka selle järgi.

Seda valdkonda ei tohi tähelepanu alt välja lasta, sest see mõjutab otse meie elu ja ka sissetulekut. Alustuseks võiks alustada lihtsamast. Linnad, maakonnad ja külad, vaadake üle, mida teist on kirjutatud Wikipedias ja eelkõige inglise keeles. Enamikust kohtadest on liiga vähe olulist infot. Huvitav on see, et Eestis on kohti, kus vene- või ingliskeelne wikiinfo on põhjalikum kui eestikeelne teave.

Kogu jutu saab kokku võtta ühe lausega ja see oli ka loo pealkiri: "Kes on kuhja all, peab karjuma kõige kõvemini!" 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.