Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse külalislektor Margus Vetsa kontrollis sügisel PrügiBingo projekti raames sadu Tartu linna olmeprügi konteinereid saamaks teada, kuivõrd agaralt tartlased prügi sorteerivad. Tuli välja, et 96 protsenti segaolmejäätmete konteineritest sisaldasid prügi, mida mis seal tegelikult ei peaks olema.

"Kõige sagedamini esines segaolmejäätmetes selliseid jäätmeliike, mis seal ei peaks olema. Need olid toidujäätmed, siis olid plast- ja metallpakendid, joogikartong ja klaaspakendid. Suvisel ajal oli tartlaste segaolmejäätmetes liiga palju biolagunevaid aiajäätmeid," lausus Vetsa.

Plastikpakendite äravedu Tartu linn ei korralda, seda peab iga ühistu või maja ise organiseerima. Tartu keskkonnateenistuse juhataja Ülle Mauer ütles, et neid korteriühistuid, kes on endale pakendikonteineri tellinud, on linnas tuhatkond. Ühtlasi paikneb linnas ka 106 avalikku pakendikonteinerit.

Maueri sõnul ei ole avalikesse pakendikonteineritesse plastikjäätmete kogumine just kõige tõhusam.

"Täna on tegemisel riigi uus jäätmekava ja ma näen, et seal on see teema laual, et pakendite kogumine peaks minema kohtkogumiseks. Ma arvan, et see on tegelikult tulevik. Avaliku kogumisvõrguga on nii palju probleeme. Inimesed, kes on väga motiveeritud sorteerima, nemad lähevad sinna viima, aga keskmisest tagasihoidlikuma sorteerimishuviga inimesi see ei kõneta, me ei saa selle pealt väga kaugele edasi liikuda," ütles Mauer.

Igale korteriühistule oma pakendikonteinerit on Maueri sõnutsi aga keerukas organiseerida.

"Pakendite kogumise vastutus on pandud pakendiorganisatsioonile, tootjale. Nemad korraldavad selle kogumise, paigaldavad konteinerid või korraldavad selle kodude juures. Kui meie paneme nüüd oma tingimused, siis eeldab see seda, et meil on pakendiorganisatsioonid kambas, nad on nõus. See peaks olema koostöös, aga praegu meil ei ole sellist koostööd. Kõige parem oleks, kui ta tuleks ikkagi tsentraalselt, et mitte 60 kohalikku omavalitsust ei räägi eraldi läbi kolme pakendiorganisatsiooniga," ütles Mauer.

Keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma ütles, et tootjavastutusel põhinevat süsteemi ümber ei tasu teha, sest see toimib. Küll aga ei ole tema sõnul õige, et pakendikonteiner asub kaugemal, kui muud konteinerid.

"Pakendite kokkukogumise ja käitlemise eest vastutavad tootjad, need kes pakendiga turul osalevad ja kuna nende jaoks on selline täiendav kogumisvõrgustik kulu, siis nad ei ole olnud valmis seda tegema," ütles Heinma.

Pakendijäätmete liigiti kogumist organiseeriva MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon juhatuse liige Siret Kivilo ütles, et paljudes kohtades, näiteks hajaasustusega piirkondades, ei pruugi pakendite tekkekohas ehk kodus kogumine olla mõistlik.

"Hästi mugav on koduukse juures ära anda pakendijäätmeid. Küsimus on selles, kui palju see maksab ja kes on valmis need kulud kandma. Pakendijäätmete tootjavastutus ei tähenda üks ühele seda, et tootjad ehk pakendiettevõtjad peavad kinni maksma absoluutselt iga tegevuse, mis pakendijäätmetega seoses tekib, ka mugavusega seotud teenused, nagu koduukse juurest ära viimine. Hajaasustusalal, kus eramud asuvad väga pikkade vahemaade järel - kas seal on mõtet saata mitu erineva materjaliliigi järele minevat masinat teid ja tänavaid koormama? Kui loodussõbralik tegevus see on," küsis Kivilo.

Kaupo Heinma ütles, et 2025. aastaks peavad pakendiorganisatsioonid võtma ringlusesse 50 protsenti plastpakendist, hetkel on see määr pea poole väiksem. Heinma sõnul peavad siis ka pakendiorganisatsioonid pingutama, et rohkem pakendit taaskasutada ning juba praegu on näiteks tänavatel näha varasemast rohkem pakendikonteinereid.