Poola sihikindel tegutsemine selle nimel, et Ukraina saaks lääneriikidelt tanke Leopard, viis Ukrainale antava sõjalise abi märgatava suurendamiseni.

Varssavi eestvõttel sündinud nii-öelda Leopardi-koalitsiooniga ühinesid ka Soome, Norra, Taani, Holland ja Hispaania ja see muudab jõujooni nii Euroopas kui ka NATO-s, nihutades neid Saksa-Prantsuse teljest ida poole, leiavad vaatlejad.

Kui Saksamaa kaitseminister hiljuti vahetus, tuli ilmsiks, et armee moderniseerimiseks ei ole midagi ära tehtud, ka Prantsusmaa endine armeejuht on tunnistanud, et Prantsuse relvajõud ei ole tõsiseks sõjaks valmis. Aastatepikkune alarahastamine ja soovimatus reforme läbi viia on oma jälje jätnud.

Samal ajal on Kesk- ja Ida-Euroopa riigid oma kaitsekulutusi jõuliselt suurendanud, ostnud relvi, varustust ja laskemoona rohkem kui kunagi varem pärast külma sõja lõppu. Poola on sõlminud lepingud USA ja Lõuna-Koreaga, luues kõige tugevama tanki-võimekuse NATO idatiival. Poolal on ülitähtis roll ka logistiliselt – Poola kaudu liigub USA ja teiste liitlaste abi Ukrainasse.

Poola tähtsuse tõus Euroopa julgeolekus paneb vaatlejate hinnangul Ameerika Ühendriike üle vaatama oma senised suhted Saksamaaga, mis on tõrkunud võtmast riske, et toetada USA poliitikat Ukraina suhtes. Ühendriigid on juba teatanud uue alalise armeestaabi loomisest Poolas.

Poola lähenevaid valimisi peetakse Euroopa tähtsaimateks

Samas ei ole kuhugi kadunud Poola valitsuse seitse aastat kestnud vastuolud Euroopa Liiduga. Poola valitsev Õiguse ja Õigluse partei soostus küll loobuma ülemkohtu distsiplinaar-kolleegiumist, mida kasutati kohtunikele surve avaldamiseks, aga see ei ole piisav ja Euroopa Liidu raha, näiteks 35 miljardit eurot koroonakriisi ületamise fondist Poola kätte ei saa. Kohtureformi autor on justiitsminister Zbigniew Ziobro, kes on süüdistanud Euroopa Komisjoni ähvardamises ja väljapressimises.

Õigus ja Õiglus on Poolas endiselt populaarne. Nende toetus koos valitsuspartneri, Solidarna Polskaga püsib 30 protsendi juures, aga praegu pole veel selge, kas nad osalevad valimistel koos või eraldi.

Arvamusuuringud näitavad, et märkimisväärne osa valijatest hääletab Õiguse ja Õigluse poolt eelkõige pragmaatilistel kaalutlustel – kuna nemad on ainus poliitiline jõud, kes pakuvad töölisklassile toetusi.

Küsitlused näitavad aga ka seda, et poolakad süüdistavad toetusrahast ilmajäämises valitsevat parteid, mitte Euroopa Liitu. Ülikonservatiivne Ziobro leiab, et Euroopa taasterahastu on loodud selleks, et muuta Euroopa Saksamaa juhitavaks föderatsiooniks ja roheleppe peamine eesmärk on hävitada Poola kivisöele põhinev majandus.

Ka Õiguse ja Õigluse sees on lahkarvamusi. Mitmele partei mõjukale parlamendisaadikule ei meeldi praegune peaminister Mateusz Morawiecki. Mõned neist pooldavad pigem Ziobro äärmuslikkke vaateid. Üldiselt arvatakse, et kui Õiguse ja Õigluse praegune vananev liider Jarosław Kaczyński paari aasta pärast tagasi tõmbub, püüab Ziobro saada Poola parem-tiiva juhiks.

Opositsioonierakondadest on kõige populaarsem Donald Tuski juhitav Kodanikuplatvorm. Tusk on aga nii kaua poliitikas olnud, et paljud valijad on temast tüdinenud või tunnevad tema suhtes lausa vastumeelsust.

Opositsiooni edu sõltub suuresti sellest, kuidas demokraatlikud erakonnad suudavad omavahel koostööd teha. Kui opositsioon ka võidab, seisab uuel valitsusel ees tohutu töö, et Õiguse- ja Õigluse valitsemise ajal tehtud ümberkorraldusi tagasi pöörata. Taastada tuleb riiklike institutsioonide ja õigussüsteemi tavapärane töö. Samuti tuleb uuesti järje peale aidata haridussüsteem, mis Õiguse ja Õigluse ajal on tagasi paisatud 1980ndatesse aastatesse ja üle ujutatud poliitiliste ainetega. Reformid tuleks läbi viia olukorras, kus 2025. aastani on ametis Õiguse ja Õigluse ridadest pärit president Andrzej Duda.

Poola valimised on olulised ka Euroopa Liidule. Kui praegune valitsus tagasi valitakse, jätkub ilmselt Poola vastasseis Euroopa Liidu väärtuste ja alus-põhimõtetega. Poola valimiste tulemus mõjutab pikemas perspektiivis ka Poola euroala-läbirääkimisi ning Lääne-Balkani riikide ja Ukraina ühinemist Euroopa Liiduga.