Järgmisel aastal täitub 20 aastat Eesti, Läti ja Leedu liitumisest NATO-ga ja olukord maailmas on vahepeal tundmatuseni muutunud. 2014. aastal sai Ämarist ametlik NATO õhuturbebaas ja pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt loodi aastal 2017 EFP ehk liitlaste lahingugrupp Enhanced Forward Presence, millest osa paigutati Tapale.

Väga lihtsalt öeldes ja militaarsetesse terminitesse takerdumata hinnati enne seda, kui Venemaa Krimmi annekteeris, et agressioon Eesti ja teiste NATO-sse kuuluvate Balti riikide vastu on ülimalt ebatõenäoline. Aga kui see stsenaarium realiseerunuks, olid plaanid, kuidas meie piirkond kõige rohkem 180 päevaga tagasi võtta. Pärast seda, kui mullu 24. veebruar tõestas, et Putin võib – rahvalikult väljendudes – hullu panna, kinnistus lõplikult käsitlus, et igasugune rünnak tuleb tagasi tõrjuda kohe, territooriumi loovutamata.

"Me ei pea ootama või kartma, et me peame mingid territooriume ära andma, selleks, et meie liitlased tegutsema hakkaks, kaugeltki mitte. Me oleme täna juba siin, näeme, me oleme iga päev valmis ja vajadusel lihtsalt tuuakse teatud vägesid, võimeid teatud piiridesse juurde, et vastane tagasi lüüa," selgitas 1. jalaväebrigaadi ülem Andrus Merilo.

Selle kõige taustal ongi viimastel aastatel ja eriti viimase 12 kuu jooksul nii relvi kui vägesid siia jõuliselt juurde kaubeldud ning ka kohale jõudnud. Näiteks Tapal paikneva baasi koosseis on loomisest alates kahekordistunud ja kujutab endast parajat rahvaste paabelit. Praegu viibib Eestis ligi 3000 Prantusmaa, Suurbritannia, Taani ja Ameerika sõdurit.

USA sõjaväelane Emiliano Tellado ütles "Pealtnägijale", et nüüd, kui nad siia tulid, on oluline muutuda mitte ainult sõjaväelise organisatsiooni osaks, vaid ka natuke kogukonna liikmeks.

Küsimusele, kas nad on valmis vajadusel Eesti eest võitlema, vastas Taani sõjaväelane Claus: "Me oleme rohkem kui valmis võitlema. See on ka põhjus, miks me oleme siin. Näidata Eesti ühiskonnale, et me oleme valmis."

"Kõik liitlased, kes on täna siin, on valmis ka kohe lahingusse minema. Ja väga paljud üksused käivad meil kogu aeg ka harjutamas, et kohe, kui nad siia saabuvad, on nad valmis ka meiega koos lahingusse minema," ütles 1. jalaväebrigaadi ülem Andrus Merilo.

EFP ankurriik Eestis on Suurbritannia. Loogika ongi lihtsalt öeldes selline, et liitlased ei hoia kõiki üksusi pidevalt Eestis, vaid rotatsiooni korras käiakse siin harjutamas. Ja kui siin peaks kuumaks minema, siis reageerivad väed, kes juba tunnevad siinset maastikku ning on Eesti kaitseväega kokku harjutanud.

Seni on Eestis harjutamas käinud umbes 10 000 liitlast. Näiteks läinud nädalal harjutas 1. jalaväebrigaad koos taanlastega, kuidas kasutada Eesti maastikul neile kuuluvat ülimoodsat Leopard 2 tanki – neid samu, mille Ukrainasse saatmise ümber käib juba kuid kemplemine ja furoor.

Pärast Ukraina sõja algust on riigikogu plaaninud tõsta Eesti kaitsekulutused kahelt protsendilt sisemajanduse kogutoodangult kolmele. Kaitsevägi on juba teinud ajaloo suurimad relva- ja moonahanked, millega telliti näiteks korraga juurde ligi miljardi eest laskemoona ehk rohkem kui kogu iseseisvuse ajal kokku.

"Mina teen kõik selle nimel, et Venemaa ei julgeks kunagi Eestit rünnata, täiesti kindlalt. Ja see on see põhjus, miks me seda sõjajõudu praegu kasvatame, mitte selleks, et meie kaitseväge juhiksid militaristid või teab mingisugused inimesed, kes üritavad võimalikult suurt suurt osa riigieelarvest endale kahmata, lihtsalt sellepärast, et ennast tähtsamana tunda," ütles diviisi ülem Veiko-Vello Palm.

Üksiti suurim hange on 200 miljoni euro eest USA-st tellitud kuus kaudtulesüsteemi HIMARS, mis Ukrainas vastasele palju pahandust tegid ja mis võimaldavad sõltuvalt raketitüübist lasta 80-500 kilomeetri kaugusele. Juba enne, kui Eesti oma mitmikraketiheitjad kätte saab, tõid ameeriklased siia oma HIMARS-id, et siinseid kaitseväelasi koolitada.

Oklahomast pärit kolonelleitnant Emiliano Tellado on üks koolitajatest, aga tunnistab, et õpib ka ise Eestis palju.

"Töötada lumistes oludes on meie jaoks väga suur muutus. Lisaks on teedel muda. Kui see pehmeks läheb, siis kuidas sa manööverdad? Nii et meie autojuhtide ja laskurite jaoks on see päris väljakutseid pakkuv uus olukord," kirjeldas Tellado.

51-aastane Veiko-Vello Palm on kaitseväes erinevatel ametikohtadel teeninud 30 aastat. Viimased poolteist aastat täitis ta kaitseväe juhataja asetäitja rolli ehk sõjaväelises hierarhias on Palm mees number kaks. Palm määrati selle aasta algul äsja loodud Eesti diviisi ülemaks. Lihtsalt öeldes koosneb talle alluv jõud Eesti kaitseväe jalaväebrigaadidest, siin parasjagu paiknevatest liitlasüksustest ja teistest liitlasüksustest, mis on siin varem harjutanud ja viibivad kodubaasis alalises valmisolekus.

See tähendab olulist võitlusjõu tõusu. Võrdluseks võib öelda kasvõi, et viimati oli Eestis diviis Vabadussõja ajal. Ehkki formaalselt eksisteerib diviis alates jaanuarist ja Palm juhib selle arendamist juba läinud suvest, siis kriitikute sõnul on veel palju lahtisi otsi. Päris lõpuni pole paigas, millised väeüksused ja liitlasriigid sellega ikkagi ühinevad ja kui kiiresti nad konflikti korral tegelikult Eestisse jõuaks. Vähemasti varsti oma ametikoha järglasele üle andev NATO lahingugrupi ülem Will Hodgkinson kinnitab, et reaktsiooniaeg on mõõdetav tundides.

Kõik eelnevalt loetletu on kõvad plaanid ja lubadused, aga asetades võrrandisse, et Eesti on viimase aasta jooksul Ukrainale andnud ligi 370 miljoni eest militaarabi, seal hulgas haubitsaid, miinipildujaid ja tankitõrjesüsteeme, siis tekib küsimus, milline on meie kaitsevõime praegu võrreldes mullu 24. veebruariga.

"Me võtame mingil määral riske. Iga sõjaväelane tunneks ennast paremini, kui tal on rohkem suurtükke ja rohkem laskemoona ja rohkem üksuseid, aga ma ei ütleks, et me võtame ülemäära suuri riske," ütles Palm.

"Me ei ole mitte midagi ära andnud, mis oleks teinud meid nõrgemaks. Me oleme andnud ära asju, mida me nagunii alati plaanisime kas välja vahetada või mida me oleme ostnud juurde. Täna iseenesest brigaadist on teatud relvasüsteemid antud Ukrainale. Mina väidan, et nad juba hävitades agressori lahingutehnikat tegelikult teevad tulevikus meie elu lihtsamaks," lisas 1. jalaväebrigaadi ülem Andrus Merilo.

Palm omakorda täiendas: "Meie praegune eelmisel aastal antud hinnang oli see, et Vene Föderatsioon suudab ennast taastada umbes kahe aasta jooksul. Ja kuigi me oleme palju ära andnud, siis see pealetuleku tempo on olnud ka täiesti muljetavaldav."

Teisisõnu: ladudest anname asju eest ära ja rohkem tuleb peale ning laod ei ole oluliselt tühjemad, kui nad olid aasta tagasi.

Oma loo lõpetab "Pealtnägija" ajakirjanik küsimusega Veiko-Vello Palmile: "Kas teie karjääri jooksul Venemaa ründab Eestit?"

"Oht on täiesti reaalne, täiesti olemas, me näeme seda igapäevaselt. Me näeme seda, et me ei suuda enam lõpuni mõista, mille alusel Venemaa oma otsuseid teeb. Ja me ei saa riskida selle võimalusega, et meie ise teeme valearvestuse, alahindame nende tahet meile kallale tulla," vastas Palm.

"Seetõttu ma arvan, et meie ainukene viis on teha ennast hästi tugevaks, võtta praegu see nii-öelda valu sisse, hoida ära see kallaletung, võimalik kallaletung, ja siis elada rahulikult edasi."