"Võib julgelt öelda, et droonirevolutsiooni oleme me maha maganud nii sõjalises kui ka laiapõhjalises riigikaitses. Meie sammud on olnud väiksed ja ettevaatlikud ning nende mõju ja nähtavus seni pea olematu," märkis Palm MTÜ Põhimõtte koja raportis "Eesti riigikaitse arengusuunad: kohanemisvõime, innovatsioon ja inimvara".

Palmi sõnul ei ole Eesti oma kaitseväge ega ka riigikaitset laiemalt muutnud sellisel määral, mis peegeldaks kas arusaama käimasolevast murrangust või siis vähemalt suudaks reageerida Vene Föderatsiooni laialdastele muutustele.

"Samas kui droone võib otsustada mitte kasutada, siis vastase droonide tõrjumine on kohustuslik. Erinevate hinnangute kohaselt toodab Vene Föderatsioon 2026. aastal miljoneid eri tüüpi droone ehk tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid tapvaid droone päevas. Meie sõjaline riigikaitse ei ole praegu valmis selliste Venemaa droonimasside vastu saama," lausus Palm.

Palm tõi välja, et kuigi droonitõrje ei ole ainult tehnoloogiline probleem, vaid muutuma peavad ka taktika, üksuste struktuur ja väljaõpe, on läbimurde keskmes siiski tehnoloogia.

"Praegune olukord lääneriikide sõjavägede droonitõrjes on tüüpiline murrangu kõrvalseisja reaktsioonile, kus valitsevad kaks äärmust – kas totaalne apaatsus või põhjendamata optimism. Ühelt poolt näevad kõik, et taskukohast ja masstootmiseks sobivat lahendust veel pole, kuid teisalt lohutatakse end mõttega, justkui NATO sõjaline konflikt Vene Föderatsiooniga olevat kuidagi teistsugune ja kulgevat teistmoodi," rääkis Palm.

Palmi sõnul peab eraldi toonitama, et tegemist ei ole puhtalt tehnoloogilise mahajäämusega, sest läänemaailmas on olemas droonitõrjelahendusi, vaid tihtipeale on tegemist samaaegselt mõningase tehnoloogia vajakajäämisega ja just masstootmiseks sobivate lahenduste puudumisega.

Palmi sõnul on ka masstootmises esimeste põlvkondade tootearendused ebapiisavad, aga valik on, kas teha uuendusi rahuajal või lükata arendustegevus edasi ja proovida seda teha vaenlase tule all. 

Palm märkis, et samavõrra ette valmistamata on droonitõrjeks ka lai riigikaitse tervikuna, seda nii sisekaitse kui ka elutähtsate teenuste tagamise poole pealt.

"2025. aastal saatis Vene Föderatsioon Ukraina vastu umbes 54 000 Shahed-tüüpi ründedrooni ning, nagu eespool mainitud, suudab Vene Föderatsioon 2026. aastal toota sellestki enam. Juhul, kui Vene Föderatsioon otsustab NATO-t ja Eestit sõjaliselt rünnata, tabaks meid esimeses laines kindlasti mitusada ründedrooni ning kaitsta tuleks sadu, kui mitte tuhandeid objekte. Kuigi konflikti jätkudes intensiivsus suure tõenäosusega väheneks kordades, siis isegi mõnisada drooni on suur väljakutse. Olukorra teeb keerulisemaks veel ilmselge tõdemus, et kui ründaja ei pea kõiki sihtmärke ründama, siis kaitsja peab kaitsma kõike ja kogu aeg," rääkis Palm.

Palm tõdes, et esmane ja kõige lihtsam reaktsioon oleks kaitseväe ning liitlaste kasutamine tsiviiltaristu kaitseks, kuid sõjalises mõistes on see kõige ohtlikum
ja demonstreerib suurepäraselt, miks Vene Föderatsioon jätkab lakkamatuid
droonirünnakuid Ukraina taristu vastu hoolimata sellest, et valdav osa droonidest tulistatakse alla.

"Tsiviiltaristu kaitsel olevad sõjalised üksused vähendavad otseselt seda sõjalist jõudu, mis peaks sõdima Vene Föderatsiooni relvajõududega. Samas mingit muud lahendust, kui kasutada relvajõude taristu kaitseks, ei paista samuti olevat," nentis ta.

Lisaks tehnoloogia puudumisele on Palmi sõnul täiesti ebapiisavalt reguleeritud ka õigusruum.

"Alles sellel aastal, ehk umbes neli aastat peale Vene Föderatsiooni laiamahulise kallaletungi algust Ukrainale, esitati ministeeriumitele kooskõlastuseks eelnõu, mis annab politseile volitused mehitamata lennuvahendeid lihtsamini alla tuua. Samas, vaadates kaitstavate sihtmärkide rohkust ning arvatava ründe intensiivsust, on selge, et ka kaitseväe ning politsei ühendatud jõud ei suuda sellega hakkama saada selliselt, et samal ajal ka kõik muud ülesanded piisavalt hästi täidetud saaksid," lausus Palm.

"Kui elutähtsa teenuse pakkuja peab olema valmis tegelema ka droonitõrjega, siis tänaseks päevaks on see ülesanne rahastamata ning teisalt ei ole ka reguleeritud droonitõrjerelvade omamine elutähtsa teenuse pakkuja poolt," lisas ta.

"Rääkimata valmisoleku puudumisest tõrjuda massilisi ründedroonide laineid, näiteks meie elektritaristu vastu, oleme suuresti võimetud vastu seisma isegi väiksemahulisele lennuliikluse tahtlikule häirimisele. See viimane on eriti tähelepanuväärne puudujääk, sest tegemist on juba aastaid maailma lennujaamu häiriva probleemiga, ehk mitte mingil juhul ei saa rääkida erandlikust või ootamatust juhtumist," ütles Palm.

"Ei saa eitada, et hoolimata tugevatest sõnumitest ja lubadustest õppida Venemaa poolt peetavast sõjast, on edasiminek pehmelt öeldes tagasihoidlik ja kindlasti aeglane. Tundub, et soovime muutuda alles siis, kui kõik muud lahendused on ennast täielikult ammendanud," lausus Palm veel.