Indrek Kiisler: millal Eesti õpib euroliidus ütlema ei?

Indrek Kiisler
Indrek Kiisler Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Me läheneme kiiresti punktile, kus Euroopa Liidu kuvand hakkab allamäge vajuma ka nende inimeste silmis, kes siiani on ühendusse kuulumisest saadavaid kaheldamatult suuri hüvesid oluliseks pidanud. EL on eestlaste jaoks olnud eelkõige julgeoleku ja eurooplaseks olemise raam, ent praegu on tekkimas sellesse raami mõrad, mida on järjest raskem parandada, kirjutab Indrek Kiisler.

Lihtne on muidugi pahurdada anonüümse Brüsseliga, kuigi ilmselgelt on sealne kollektiivne masinavärk muutumas asjaks iseeneses, mis toodab ettepanekuid, millel reaalsusega on üha vähem pistmist. See nädal tõi meile juba pikalt planeeritud utooplise superprojekti elumajade renoveerimisest. 

Järgmisel kevadel valime taas Euroopa Parlamenti ja väga paslik on küsida: millise mandaadi alusel Euroopa Komisjon sääraseid eluvõõraid ideid esitab? Ja miks saab nii lihtsalt Euroopa elanike enamuse seisukohtadest üle sõita? Sisuliselt tegutseb Euroopa valitsuse rollis olev komisjon nagu suvaline mõttekoda, kes produtseerib kiirkorras ideid ja ettepanekuid, mille elluviimine ja ka tõrjumine on jäetud liikmesriikide kanda. 

Küsitlused näitavad, et enamik eurooplasi ei poolda sisepõlemismootorite keelustamisele tähtaja seadmist, aga see ei lähe ideoloogilises rütmis tegutsevatele komisjoni volinikele kübetki korda. Elamute kiirrenoveerimise idee pole mitte ainult pöörane, vaid lihtsalt sõge. Aga energeetikavolinik Kadri Simson teatas uhke näoga kõnepuldist, et komisjonilt on tulemas  enneolematus ulatuses toetusmeetmeid. Tõepoolest, varasemaga võrreldes toetusi jõuliselt suurendatakse, kuid esiteks on ka see raha Euroopa maksumaksjate oma, mille otstarbeka kasutamise suhtes peaks olema meil kaasarääkimise õigus, ja teiseks on see tilgake meres võrreldes grandioosse renoveerimisplaaniga. 

Lihtlabane demokraatia lihtsalt ei toimi, sest komisjoni liikmete tagasivalimine ei sõltu vähimalgi määral kodanike arvamusest ja isiklik vastutus puudub. Heaks näiteks on Kadri Simson ise, tema tagasivalimine komisjoni liikmeks ei sõltu kuidagi sellest, kui hästi või halvasti on ta viis aastat oma tööd teinud. See sõltub hoopis praegu Stenbockis koos käivatest uue võimuliidu kokku panijatest. Euroopa Komisjoni voliniku töökoht on puhtakujuline poliitiline kauplemisobjekt, mis on ühes reas teiste hinnaliste töökohtadega, näiteks riigikogu esimehe  ametikoha või ministriportfellidega.

Ja nii on see kõikides liikmesriikides. Järgmisel aasta sügisel kogunevad uued komisjoni volinikud, kes hakkavad isekeskis arutama, millega võiks meie ajalukku minna ja leitakse uus teema. Ehk midagi ei muutu ja kõik algab otsast peale.

Europarlamendis on rahvasaadikutel siiski isiklik poliitiline vastutus ja seal on ideoloogilise joone ajamine enesestmõistetav. Ja on arusaadav, miks Eestist valitud sotsiaaldemokraadid europarlamendis andsid kolmapäeval sellele utoopilisele ideele heakskiidu. Sven Mikser ja Marina Kaljurand esindavadki maailmavaadet, mille arvates on võimalik juhtida ühiskonda ülevalt alla. Aga neil kaasneb sellega ka vastutus. Ma tõesti ootan kohtumist, kui need kaks saadikut lähevad vananenud elanikkonnaga, tühjenevasse Lõuna-Eesti väikelinna rääkima vande puumajade ülikallist renoveerimisnõudest ja vaatavad silma inimestele, kelle tuhanded töökohad on tänu europarlamendi kaasabile kadunud. Europarlament ju andis heakskiidu maakasutuse ehk LULUCF-i süsinikuheite vähendamiseks, taas tehti komisjoni ettepanekul laest võetud piiranguarvud liikmesriikidele kohustuslikuks.

Aga mõrad Euroopa Liidus ei ole tekkinud ainult tundmatute Brüsseli bürokraatide süül. Selles oleme süüdi ka ise.

Me oleme liiga kergekäeliselt võtnud üle asju, mille elluviimine on Eestis ja meie piirkonnas laiemalt pehmelt öeldes küsitav ja tihti ka otseselt kahjulik. Meie ametnikud, diplomaadid ja poliitikud tunnevad ennast ebamugavalt, kui tuleks mõnikord öelda selgelt mõnele ettepanekule ei ja jäädagi oma eitava seisukoha juurde. 

Alati on lihtne põhjendada peavooluga kaasa jooksmist Eesti väiksusega. Aga vaadake, kui hästi on väike Eesti pannud ennast maksma julgeolekuteemades. Mitte kunagi varem pole olnud Eesti peaministri sõna nii kaalukas. Täpselt sama moodi tuleb jõulisemalt käituda mitmete algatustega, mille heas eesmärgis keegi ei kahtle, kuid elluviimine on kahtlane või tekitab meile otsest kahju. Ja seda tuleb valju häälega ka öelda ja vaja on selgemat vastutust.  

Näiteks ei kõla usutavalt nende valitsuserakondade esindajate praegused väited rohepöörde hullusest, kui nad ise andsid 2020. aasta jaanipäeval heakskiidu Euroopa Liidu kavale saavutada aastaks 2050 kliimaneutraalsus. Lihtne oli ju lubada, sest 2050. aastaks on Jüri Ratase juhitud valitsuse liikmed juba pensionil. Aga ühiskond peab nüüd siplema võrgus, mille silmad oleme ise lasknud tillukeseks punuda.

Midagi paremat kui turumajandus pole ka keskkonnaprobleemide efektiivseks lahendamiseks leitutatud. Võtame elektritootmise – mitme viimase talve tipuhinnad on tekitanud plahvatusliku tuule- ja päikseparkide püstitamise laine, mis viivad lähiaastatel hinnad kindlasti alla ja iseenesest kaob vajadus kasutada saastavaid põlevkivijaamu. Üha kasvavad eluasemekulud sunnivad inimesi oma kodusid kas renoveerima, lammutama, uuesti ehitama ja mõnel juhul ka maha jätma. Aga las otsustavad selle üle inimesed ise ja las turg teeb oma tööd. Rohepööre on liiga oluline, et muuta see plaanimajanduse ebatõhususe musternäidiseks.

See on praeguste eelarvekärbete juttude taustal ebapopulaarne ettepanek, aga kui meie ametnikud ei jõua tohutu töömahu tõttu reageerida, läbi kalkuleerida ja korjata tagasisidet euroliidu tuhandete ettepanekute kohta, siis tuleb ministeeriumide võimekust tõsta ja ametnike arvu vajadusel ka suurendada, sest see on meile kõikidele odavam, kui lauslolluste maale lubamine.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: