Üliliberaalse eluasemepoliitika tulemusel on Eestis välja kujunenud olukord, kus eluasemeturgu kontrollib erasektor. Võrdluseks, kui näiteks Lääne-Euroopa ja Põhjala riikides on erasektori omandis olevate eluruumide osakaal keskmiselt 60 protsendi ringis, siis Eesti vastav näitaja on lähedal 95 protsendile.

Sellest erinevusest sõltub omakorda ühiskonna vaade eluasemele, sest suure avaliku sektori osakaaluga eluasemetega riikide elanikud muretsevad vähem lageda taeva alla jäämise pärast. Eestis ja meile sarnase eluasemestruktuuriga Ida-Euroopa riikides on isikliku eluaseme omamine seevastu sisuliselt ainus ellujäämise viis. Riigi (tõsiseltvõetavale) abile Eesti elanikud loota ei saa, mistõttu võtavad nad oma otsuseid ja eluasemega seotud riske tõsisemalt.

Ei pea olema sotsiaalteadlane mõistmaks, et tugevalt eraomandi suunas kaldu olevas elamusektoris läheb suurim osa omanike energiast sisesuhte korrashoidmisele (korteriühistud) ja enesega hakkama saamisele. Mida rohkem energiat me sellele kulutame, seda madalam on ka omaniku kindlustunne ning valmisolek aidata kaasa ühiskondlike probleemide lahendamisele. See asjaolu on üheks põhjuseks, miks erinevates asumites on eluruumide seisukord ja renoveerimistempo nii erinevad.

Teiseks liberaalse elamumajanduspoliitika negatiivseks tagajärjeks on, et Eesti eluasemesektor areneb vabaturu tingimustes, mis tekitab taandarenevate asumite omanikes lootusetuse tunde, mistõttu vaadatakse oma eluasemele elaniku elukaare perspektiivist lähtudes.

Vähesed toetusmeetmed, millega Eesti riik eluasemesektorit subsideerib, on välja toonud Eesti koduomanike ebavõrdsuse kasvu probleemi. Nimelt on senine praktika tõestanud, et toetuste saamisel on eelisseisus jõukamad koduomanikud, kellel on parem juurdepääs eluruumide majandamiseks vajalikele tugiteenustele ning tugevam seljatagune pankadelt.

Tulemuseks on omakorda see, et riik jagab riiklikke toetusi lõviosas jõukamatele piirkondadele, võimendades sellega veelgi enam vabaturust tulenevat piirkondlikku ebavõrdsust. Seetõttu on kiirustades läbiviidava massrenoveerimise suurimaks riskiteguriks Eestis ebavõrdsuse kasvatamine elanike vahel.

Peame ka silmas pidama, et Eesti eluasemeturu eripäraks on olukord, kus üüri- ja omaniku enda tarbeks kasutatavad eluasemed asuvad valdavalt ühes kortermajas läbisegi. Selle tõttu on Eestis äärmiselt keeruline rakendada Euroopa Parlamendi otsuses vähekindlustatud leibkondadele sätestatud erisust, mille kohaselt ei tohi energiasäästust saadav rahaline võit olla väiksem kui renoveerimisega kaasnev üürihinna tõus.

Teisiti väljendades on Euroopa Parlamendi tahe, et liikmesriigid hüvitavad üürielamispindade omanikele D-energiaklassi saavutamise kulud täies ulatuses ning hüvitist tohib vähendada üksnes saavutatava energiasäästu ulatuses.

Kuna Eesti üürieluasemed asuvad valdavalt eraomandis olevates korterelamutes, mille majandamisest puudub riigil ülevaade, siis on raske ette kujutada, kuidas hakkab riik eristama korterit, mida omanik kasutab ise, korterist, mida omanik üürib välja. Kuidas käitub riik siis, kui peale renoveerimist olukord muutub ja üürileandja hakkab korterit kasutama enda tarbeks ning enda tarbeks kasutaja annab korteri majanduslikel kaalutlustel üürile?

Peame tagama, et Euroopa Parlamendi sätestatud põhimõte oleks Eesti puhul täielikult rakendatud, mida saab teha vaid läbi riigi püsitoetuste omanikule olukorras, kus omanik annab eluruumi üürile.

Sõltumata sellest, kuidas me elanike ebavõrdsuse suurenemist riigisiseselt väldime, et tohi lubada, et Euroopa Liidu siseselt hakkavad kehtima erinevad toetusmehhanismid, mille puhul ühele riigile antakse EL-i eelarvest katteallikad kogu üürielamufondi D-tasemele renoveerimiseks ja teisele kompenseeritakse kulud vaid osaliselt.

Üüriturust ülevaate puudumise tõttu on eriti oluline tagada vähekindlustatud peredele õiguste kaitse olukorras, kus kehtiv võlaõigusseadus võimaldab nõuda eluruumi remondikulude kandmist üürniku poolt, mis läheb vastuollu Euroopa Parlamendi tahtega. Seetõttu tuleb riigil lisaks energiaklassi tõstmise toetusmeetmetele kehtiv seadusandlus läbi mõelda ning seda muuta. Vastasel korral kaasneb kavandatava eluasemete lausrenoveerimisega soovitule vastupidine sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse kasv.

Samal ajal on vähekindlustatud leibkondade kõrval Eestis ka eluasemeomanikest riskigrupp, mis kannatab riigi nõukogudeaegselt elukorralduselt vabaturumajandusele mineku järelmõjude all. Tegu on isikutega, kes elavad nõukogude ajal rajatud monoasumites, mille eluasemed ei ole kinnisvaraturul oodatud, ning mille renoveerimisest ei ole seetõttu mitte keegi huvitatud. Nendes asumites asuvate eluasemete omanikud lähtuvad korrashoiukulude tegemisel pigem omaenda elukaare pikkusest.

Hinnanguliselt on selliste eluruumide osakaal kuni neljandik kõikidest Eesti eluruumidest. Nende renoveerimine, olgu see või "tehaseline", nagu valitsus lubab, tähendab selliste eluruumide puhul sisuliselt avaliku raha tuulde loopimist. Kui sundida seda tüüpi eluruumide omanikke oma kortermaja renoveerima, siis see üksnes võimendab nende niigi suuri probleeme.

Seetõttu tuleb eraomandis olevad eluruumid, mille renoveerimiseks puudub majanduslik mõttekus, renoveerimisest vabastada. Majandusliku mõttekuse põhimõtet tuleb seejuures hinnata selle põhjal, kas riiklike toetusmeetme tingimused motiveerivad omanikke energiaklassi D-ni suurendama.

Vältimaks kafkalikku olukorda, et Eesti riik toetab suhteliselt paremal järjel olevaid koduomanikke (üürileandjaid, suuremate linnade eluasemete omanikke) ning ei abista ja ähvardab neid, kellel puudub erinevatel põhjustel oma kodu renoveerimiseks huvi, tuleb kogu eluasemete toetusmeetmetega seotud süsteem üles ehitada kinnisvaraturu tõrgetest lähtudes, liikudes nõrgimast (madalaima renoveerimisperspektiiviga eluhoonest) tugevama suunas.

Mida tugevamal turul eluhoone asub, seda väiksemat toetust saab talle maksta. Sellest põhimõttest on eriti oluline kinni pidada juhul, kui Eesti võtab eesmärgiks elamufondi keskmise energiaklassi suurendamise, ega sea D-energiaklassi kohustust igale üksikule eluruumile.

Kuigi Euroopa Parlamendi otsuse kohaselt ei lähe massrenoveerimise kohustuse alla kultuuriväärtuslikud eluruumid, peavad energiasäästuga seotud toetusmeetmed arvestama ka nende eluruumide omanikega, kes peaksid oma eluaseme korrashoiuks saama riigilt tuge. Täidavad ju nemadki avalikku eesmärki, säilitades Eesti riigi jaoks olulist kultuuripärandit. Kuna just avalik huvi on see, mis takistab muinsuskaitse all olevate elamute omanikke oma hooneid soojapidavaks muutmist, siis peavad nende toetusmeetmed olema tavaliste eluhoonetega võrreldes püsivama iseloomuga, hõlmates muuhulgas tavapärasest suuremate ehitus- ja korrashoiukulude hüvitamist.

Kokkuvõttes seisneb Eesti eluasemesektori erilisus võrreldes teiste EL-i riikidega selles, et see on tugevalt eraomanikukeskne. Seejuures ei ole liialdus öelda, et Eesti eluasemevaldkonnas toetub riik igale üksikule omanikule, mitte vastupidi. Seetõttu on Eesti ühetaolised eluasemetoetused ja "sunnimeetmed" juba ette läbikukkumisele määratud, kuna vaba turu tingimustes suurendavad need ühiskondlikku ebavõrdsust.