Kohtus oli arutusel hagi, mille klient esitas Swedbanki vastu arvelduskonto ja maksekaardi lepingu lõpetamise tõttu. Pank põhjendas lepingu ülesütlemist sellega, et tarbija oli seotud äriühingutega, mille rahapesurisk oli panga hinnangul kõrge. Kui Viru maakohtus jättis panga vastu kaebuse esitanud inimese hagi rahuldamata, siis Tartu ringkonnakohus andis õiguse inimesele ning see ajendas panka pöörduma riigikohtusse.

Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustus ringkonnakohtuga, et põhimakseteenuse lepingu korraline ülesütlemine ei olnud lubatud, mistõttu kliendi hagi tuli rahuldada.

Võimalik on ainult lepingu erakorraline ülesütlemine, mida krediidiasutusel tuleb sisuliselt põhjendada ja millele tarbijal on võimalik ka vastuväiteid esitada, otsustas riigikohus.

Riigikohtu otsuse aluseks on Jelena Hripunova hagi Swedbanki vastu, milles ta vaidlustab oma pangakonto ja -kaardi sulgemise ehk põhimakseteenuste lõpetamise. Pank peatas Hripunovale teenuste osutamise, sest ta on seotud ettevõtetega Ronfard OÜ ja Logowest OÜ, olles nende juhatuse liige ja osanik ning äriregistri andmetel ka kasusaaja.  

Swedbank (kostja) vastas hagile, et talle ei olnud hagejaga seotud kõrge riskiga äriühingute tegevus arusaadav ning osaühingust Ronfard kanti 2. septembril 2020 hageja kontole 1 521 844,52 eurot, millega toimusid uued arveldused ning mis põhjustas koosmõjus muude asjaoludega kliendi riski tõusu. Kostja viitas ka sellele, et hagejat on ajakirjanduses negatiivselt kajastatud Magnitski rahapesuafääri aspektist. Postimehes avaldatud artiklis mainitakse, et Ronfard OÜ ja Logowest OÜ kontodele laekusid Magnitski rahapesuafääriga otseselt seotud pangakontodelt miljonid eurod.

Pank viitas ka oma kohustusele teha meediamonitooringut ning leidis, et saab hinnata hagejaga seotud riske ning teha tuvastatud riskide alusel otsuseid ning lepingu ülesütlemine on seega kehtiv.

Riigikohtu kolleegium nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et maakohtul puudus seadusest tulenev alus hinnata kostja ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, kuna kostja on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele.

Riigikohus viitas otsuses sellele, et tänapäeval kuuluvad pangateenused sisuliselt põhivajaduste hulka. Ilma pangakontota on inimesel raske – kui mitte võimatu – teha paljusid eluks vajalikke toiminguid: saada kätte töötasu või riiklikke toetusi, tasuda kommunaalmakseid, osta erinevaid kaupu ja teenuseid jne. Seetõttu on krediidiasutustele Euroopa Liidu direktiiviga (2014/92/EL) ja võlaõigusseadusega pandud kohustus pakkuda tarbijatele põhimakseteenuseid.

Kuna Eesti võlaõigusseadus erinevalt EL-i direktiivist ei täpsusta, millisel juhul on võimalik tarbijaga põhimakseteenuse lepingut lõpetada, tõlgendas kolleegium seadust kooskõlas direktiiviga. Selle järgi on krediidiasutusel õigus leping ühepoolselt üles öelda üksnes erandlikel juhtudel – näiteks rahapesu ja terrorismi rahastamist või kuritegude uurimist ja ennetamist puudutavate õigusaktide rikkumise korral.

Direktiiv rõhutab sedagi, et viited võimalikele õigusaktide rikkumistele ei tohiks olla pankadele ettekäändeks äriliselt vähematraktiivsete tarbijate tagasilükkamiseks. Seetõttu võib põhimaksekonto lepingu tarbijaga lõpetada üksnes juhul, kui tarbija seadusevastane käitumine on nõuetekohaselt kindlaks tehtud, mitte põhjusel, et kontrollimine on liiga tülikas või kulukas.