Harri Tiido: Bütsantsi diplomaatiast

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" jätkub diplomaatia ajaloo käsitlemine ning vaatluse all on Bütsantsi välispoliitika. Bütsantsis loodi esimene ametkond, mida meie aja mõistes võib nimetada välisluureks. Diplomaatia ja luure olid tol ajal väga tihedalt seotud, märgib Tiido.

Seekordne jutt tuleb Bütsantsist, olles jätkuks Rooma diplomaatiale. Sõna "bütsantslik" on meie ajal justkui viitamine millelegi salakavalale, keerulisele ja korrumpeerunule. Omaaegse Bütsantsi impeeriumi elanikud vaevalt maailma sellistes värvides nägid. Tegelikult olid nad kõik imperaatorist kuni tavakodanikuni veendunud, et nad on roomlased. Ja tegemist ongi ju Ida-Rooma impeeriumiga.

Sõna Bütsants tuleneb aga vana kreeka linna Byzantiumi nimest. Selle linna ehitas imperaator Konstantinus ümber oma impeeriumi pealinnaks nimega Konstantinoopol. Tänapäeval tunneme seda Istanbuli nime all.

Oli kuidas oli, kuid igal juhul pidas Bütsantsi impeerium vastu üle üheteistkümne sajandi, väikese vahega 13. sajandil, kui neljanda ristisõja käigus katoliiklased Konstantinoopoli vallutasid ja suure hulga õigeusklikke ehk idakiriku liikmeid maha nottisid.

Diplomaatia jaoks on aga Bütsants üpris suure kaaluga, sest sealtkaudu jõudsid mitmed varasemad praktikad keskaega ja edasi meie päevadesse.

Bütsantsi olemasolu kui selline olevat tuginenud eelkõige diplomaatiale. Sõjaline jõud oli impeeriumil piiratud, mistõttu kasutati diplomaatilisi vahendeid, et oma jõudu ainult äärmisel vajadusel kasutada. Ja selleks ka õiget aega valida. Kuni aastani 1453, ehk Ottomani türklastele alla jäämiseni see ka õnnestus.

Bütsantsi kaudu on meieni jõudnud Mesopotaamiast, Pärsiast ja Egiptusest keeruline protokoll ning tseremooniad, samuti abielude kasutamine liitude loomiseks. Pluss veel tänapäeva mõistes majandusdiplomaatia, mida teostasid kaupmehed. Bütsantsis pidid nimelt ka kaupmehed oma välisreiside kohta aru andma ja üldisesse andmepanka infokilde tooma.

Vanast-Kreekast jõudis meieni läbi Bütsantsi komme kasutada kõneoskust avaliku diplomaatia vahendina. Ja Rooma impeeriumist andis Bütsants meile edasi jaga ning valitse taktika, samuti arenguabi kasutamise oma poliitilisteks eesmärkideks.

Bütsantsi impeeriumi elujõu tagas ilmselt keerukas, kuid võimekas haldusaparaat. See võimaldas impeeriumil üle elada valitsejate tiheda vahetumise ning ka erinevad kriisid impeeriumi piiridel. Välissuhete haldamiseks olla kümnendal sajandil loodud Barbarite Büroo, mis tegeles kõigi muude rahvastega.

Nimelt loeti Bütsantsis kõiki impeeriumisse mitte kuuluvaid rahvaid barbariteks. See büroo tegeles aga paljuski kõige sellega, millega tänapäeval välisministeeriumid.

Saadikud edastasid büroosse aruandeid oma reisidest, kaupmehed ja ka lihtkodanikud andsid välisreiside järel ülevaateid võõral maal nähtust ja kuuldust. Kogu see teave koondati büroo seinte vahele. Büroo tegevuse ajaliste raamide osas on küll ajaloolastel eriarvamusi ja mõne seisukoha järgi kärbus selle aktiivsus hilises impeeriumis pea olematuks.

Mis aga kindlasti jätkusid kuni impeeriumi lõpuni, olid uhked tseremooniad. Nende eesmärk oli tihti välismaa saadikutele mulje avaldamine.

Imperaator võttis välismaalasi vastu Magnaura palees, kus ta istus tolle aja tipptehnoloogilisel troonil. Nimelt hakkas troon koos imperaatoriga külalise saabudes tõusma, tema jalamil olevad kullast lõvid aga hakkasid möirgama ja ülal paiknevad kullast linnukesed siristama. Selline vaatemäng ajaks ka tänapäeva inimesel suu ammuli, mis siis veel tolle aja rahvast rääkida. Kümnenda sajandi keskpaigast alates oli protokolli aluseks Tseremooniate Raamat, mis koondas kõikvõimalikke ettekirjutusi ja reegleid.

Reeglid jaotasid, muide, impeeriumi naaberrahvad eri astmetele. Olid nii-öelda väärtuslikumad või tugevamad ja vähemväärtuslikud ehk nõrgemad. Isegi diplomaatilise kirjavahetuse puhul kasutatud kirjatemplid sisaldasid eri hulga kulda sõltuvalt adressaadi nii-öelda väärtusest. Ka saadikuid koheldi vastavuses sellega, millise tasemega oli teda lähetanud valitseja.

Taoliste hinnangute aluseks oli vaja suurt hulka teavet eri riikide ja rahvaste kohta. Bütsantsi impeerium ongi meile pärandanud muuhulgas ka näidise ulatuslikust välispoliitilise info kogumise süsteemist.

Barbarite Büroo kui välisametkonna alge hõlmas lisaks saadikutega tegelemisele ka suure hulga tõlke eri keeltest. Samuti oli bürool oma arhiiv, mis tagas institutsionaalse mälu järjepidevuse. Alalisi esindusi Bütsantsil ei olnud, kuid suhtluse haare oli ulatuslik: läänes kuni Atlandi ookeanini ja idas Hiinani, põhjas Skandinaavia maadeni ja lõunas Aafrikas Nuubia kõrbeni.

Infovajadus oli ka põhjus, miks Bütsantsis loodi esimene ametkond, mida meie aja mõistes võib nimetada välisluureks. Diplomaatia ja luure olid tol ajal väga tihedalt seotud. Tänapäeval on see suhe samuti olemas, kuigi nii ja naa, ning teadjam pool on tänapäeval alati luure, mitte diplomaadid.

Impeeriumi ulatus ja vajadus tagada info liikumine pani Bütsantsi looma ka oma aja kohta suurepärast kulleriteenistust. Sõnumitoojad võisid ööpäevaga läbida kuni 270 kilomeetrit ja see kiirus jäi Euroopas ületamatuks kuni 19. sajandini.

Seega on Bütsantsi või Ida-Rooma impeerium jätnud meile läbi sajandite ulatunud kogemuse diplomaatia valdkondadest. Tolle aja kohta oli väga edumeelne ka Bütsantsi soov ajada asju rahumeelselt, sõda oli alati kõige viimane vahend, millele tugineda.

Impeerium proovis teisi mõjutada tänapäeva mõistes pehme jõuga. Ja selleks oskas ta üpris hästi kasutada ka aja haldamist. Otsuseid ei langetatud kiirustades, eelistati oodata ja vaadata ja tegutseda siis, kui selleks oli sobiv hetk. Euroopale andis Bütsantsi olemasolu aga aega kosumiseks katkudest ja sõdadest.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: