Harri Tiido: Vana-Rooma diplomaatiast

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" jätkub diplomaatia ajaloo käsitlemine ning vaatluse all on Vana-Rooma välispoliitika. Rooma diplomaatia kuldajaks peetakse üldiselt teise sajandi keskpaika ja esimest sajandit enne meie ajaarvamist, märgib Tiido.

Ajaloolastel olla kalduvus alahinnata Vana-Rooma aega, kuna Rooma diplomaatial olevat olnud vähe sära ja peensusi. Tegelikult on Rooma diplomaatial ajaloos oma koht täiesti olemas.

Seekordses "Taustajutus" on Rooma diplomaatia vaatlemine ajaliselt piiratud: kuningate ajast läbi vabariigi kuni impeeriumini ja jõuab lõpule Lääne-Rooma impeeriumi kokkuvarisemisega aastal 476. Sealt edasi jätkuv Ida-Rooma impeeriumi lugu tuleb jutuks juba järgmises loos Bütsantsi diplomaatia nime all.

Vana-Rooma võttis paljuski üle Kreeka diplomaatia tavad, kuid olid ka omad eripärad. Rooma ühiskonnas oli väga suur roll preestritel ehk fetsiaalidel, kelle 20-liikmeline kolleegium lahendas hõimude ja hõimuliitude tülisid, kuid oli põhitegija ka sõja ja rahu kuulutamisel. Viimaseks oli terve keeruline ja pikka aega nõudev tseremoonia, mida otseselt diplomaatia alla oleks tõesti keeruline viia. Need rituaalid küll muutusid ajas, aga ei kadunud kogu Rooma aja jooksul.

Teatavasti õpivad juristid praeguseni rooma õiguse aluseid. Seega on Roomal õiguse vallas olnud väga suur roll. Ja see laieneb ka diplomaatia valdkonda. Kui fetsiaalide jaoks oli olemas oma õiguskord – jus fetiale –, siis rahvusvahelise läbikäimise arenedes tekkisid ka rahvusvahelise õiguse alged. Toimus jagunemine. Roomlasi puudutas jus civile, nimetagem seda siis tsiviilõiguseks; suhteid teistega käsitles aga jus gentium ehk rahvaste õigus või rahvusvaheline õigus.

Kui Vanas-Kreekas oli välispoliitilistes küsimustes suur roll rahvakoosolekul, siis Roomas otsustas rahvakoosolek vaid kõige tähtsamaid asju – nimelt sõja ja rahu küsimusi. Otsuse nii-öelda vormistamine ja teisele osapoolele teadvustamine oli juba preestrite töö. Muidu olid meie mõistes välispoliitika küsimused senati ehk siis orjapidajatest ülikute kogu pädevuses.

Lähetati ja võeti vastu ka delegatsioone, see oli osa suhtlusest nii sõbralike kui ka vaenulike rahvastega. Saadikut kui elukutset ei olnud. Kuningate ajastul oli saadikute saatmise õigus kuningal ja saadiku rolli täitis mõni preester fetsiaalide seast. Vabariigi ajal läks saadikute nimetamine senati pädevusse.

Kuna saadiku isikule esitati väga kõrgeid nõudmisi, oli see üks üpris tüütu värk ja puhuti oli kandidaate raske leida. Seetõttu heideti tihti liisku ja saatuse sõrmele ei tohtinud keegi ei öelda.

Nii oma kui ka võõramaa saadiku isikut kaitsesid tava ja seadus, ehk diplomaatiline immuniteet kehtis. Reisimise lihtsustamiseks oli saadikul kuldsõrmus, mis tagas temale ja delegatsioonile läbipääsu ja ülalpidamise tee peal.

Nagu tänapäeval, nii kattis ka Roomas riik kõik reisikulud. Ja enamgi veel, saadikule anti kaasa terve hulk inimesi: sekretärid, tõlgid, leivaküpsetajad, kondiitrid, lihunikud, ihukaitsjad ja muud tegelased. Endise saadikuna mõtlen õudusega, kuidas võis olla sellise killavooriga reisimine…

Nagu tänapäeval, nii ka Roomas tuli saadikul missiooni lõppedes aru anda. Seda tehti senatis, kus võeti vastu ka välisriikide saadikuid. Välisdelegatsioonide puhul võis aga juhtuda, et vaenuliku riigi delegatsiooni, kes niigi pidi peatuma väljaspool Rooma linna piire, ei võetud üldse vastu. Siis pidid nad etteantud aja jooksul Rooma tolmu jalgelt pühkima. Kuid nende isiku kaitse püsis kuni lahkumiseni.

Impeeriumi ajal läks saadikute nimetamine imperaatori pädevusse. Senat muutus pelgalt nõuandvaks jututoaks. Mingit avalikku aruandlust enam ei toimunud, piisas, kui imperaator teadis mis värk on. Välisriikide saadikute immuniteet aga säilis ka siis.

Imperaator Claudiuse ajal läks välispoliitiline tegevus impeeriumi kantselei alluvusse. Kuigi impeeriumi kontaktid olid laialdased ja ulatusid Kesk-Aasia ning Hiinani, mingeid püsivaid suhteid siiski ei tekkinud. Rooma delegatsioonide jaoks muutis töö kergemaks väike tõsiasi, et nende selja taga seisis terve impeerium oma sõjalise jõuga. Ja sellise jõu esindajaid võetakse ikka jutule.

Rooma diplomaatia kuldajaks peetakse üldiselt teise sajandi keskpaika ja esimest sajandit enne meie ajaarvamist. Sellesse aega jääb ka Rooma võit Süüria üle Egiptuses, mis saavutati puhtalt diplomaatia abil.

Impeeriumi ajal kasvas aga hoopis riigisisene diplomaatia ehk suhtlus impeeriumi eri osade ja keskuse vahel. Ja sel ajal hakkas kujunema ka midagi diplomaatide kildkonna sarnast. Kuna saadikuile esitati järjest kasvavaid nõudeid kõneoskuse ja juriidiliste teadmiste osas, siis sobisid kõige paremini advokaadi elukutse omajad.

Roomas peeti tol ajal kõige tulusamateks ametiteks just advokaatide, ilukõne õpetajate ja ka diplomaatide ametit, mistõttu soovijaid leidus. See tingis ka noorte pürgimise juriidilistesse ja kõnemeisterlikkuse koolidesse. Tänapäeva mõistes võiks seega Rooma kõnekoole pidada diplomaatia õppeasutuste eelkäijateks.

Tol ajal kujunesid ka omad reeglid diplomaatiliste kõnede koostamiseks ja ettekandmiseks. Nii et jutud Rooma diplomaatia madalast seisundist ja tasemest ei vasta ilmselt tõele.

Rooma ajal sõlmitud lepingute tekste on paraku vähe säilinud. Selleks on väga lihtne põhjus, need olid kirjutatud kas tekstiilile, puule, pronks- või vasktahvlitele. Esimesed kaks langesid aga kergelt tuleroaks. Pronksist ja vasest tahvlid korjas vaenlane sõjategevuse ajal kokku ja need sulatati millekski nende silmis vajalikumaks. See võibki olla üks põhjuseid, miks mõned ajaloolased Rooma välispoliitilist tegevust alahindavad.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: