Kuidas teie praegust aega kirjeldaks? Kas see on kobarkriis, segaduste aeg või aeg nagu aeg ikka, kus juhtub asju?

Ma pigem arvan jah, et see on aeg nagu aeg ikka ja juhtub igasuguseid asju ja eks see, mis on meile kõige lähemal, tundub kuidagi täiesti erakordne. Samal ajal läheb maailmas ka järjest kitsamaks, ressursse on justkui vähem ja inimesi rohkem. Inimesed on järjest nõudlikumad. Selles mõttes on ka pingete kuhjumine suurenenud.

Aga nagu luuletaja ütleb, "ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu". Nii et põhiline küsimus on ikkagi selles, kuidas me selle praeguse hetkega hakkama saame.

Me oleme hakanud Ukraina sõja taustal oma minevikuga taas arveid klaarima. Maadleme nõukogude monumentide ja kogu selle vene värgiga. Mida selline käitumine meie kohta räägib? Kas me ei ole viimaste aastakümnete jooksul saanud päriselt iseseisvateks?

Kui ma nõustusin täna intervjuule tulema, siis mõtlesin, et plahvatusohtlikumat teemat kui see muidugi annab välja mõelda. See arvete klaarimine minevikuga, et kus on õigus, siin jah, on raske inimesi solvamata jätta.

Aga mis otseselt nõukogude minevikku puudutab, siis kindlasti on meil ju ühiskonnas asju, mis on jäänud venima: hariduse küsimused, keele küsimused. 

Kuna olen lavastaja, siis ma räägin ikka ka lugusid vahele, see on mu töö –lugusid rääkida. See aasta, kui lavakunstikool võttis vastu uusi tudengeid, oli väga palju vene emakeelega tudengeid ja kool ütles, et me ei hinda aktsenti, aga noh, loomulikult te peate oskama keelt nii palju, et te saate kõrgkoolis õppida.

Neist neljandik või viiendik olid vene emakeelega, ma istusin seal eksamitel ja ausalt öeldes tuli aeg-ajalt vihapisar silma. Sa mõtled, et issand jumal, et need inimesed on Eestis sündinud, nad on Eestis kasvanud ja mingi "mõnus" parteipoliitika on teinud neist invaliidid, sest nad ei saa eesti keeles hakkama ja need 18-aastased poisid ja tüdrukud ei saa selles ühiskonnas hakkama ja nad jäävad lõpuks ikkagi kõrvale. Selle kõigega oleks võinud viimase 30 aasta jooksul rohkem tegeleda.

Mis puutub mingite bareljeefide eemaldamisse, siis see on muidugi suhteliselt koomiline asendustegevus.

Meil ongi just üleval küsimus seoses kirjanik Juhan Smuuli bareljeefiga Tallinnas kirjanike maja seinal. Arhiivist on leitud dokumente, mis tõestavad, et ta on olnud seotud küüditamisega. Kas teie hinnangul peaks bareljeef seinale jääma?

Vaatasin siia tulles ajalehtedest üle, kes millises suunas sel teemal tatti on pritsinud. Eriti aktiivsed on jällegi Isamaa partei esindajad. Aga mulle jällegi meenub, et Isamaa on vist ka varem nagu korduvalt valitsuses olnud, on ju? Kus te varem olite?

Küsimus ei ole ju mitte Smuulis, vaid selles, kuidas me ühtepidi nagu laiemalt üldse suhtume sellesse, kas inimese elus võivad olla erinevad teod. No nüüd tundub, et on saanud selgeks, et Smuul tõesti oli küüditaja. Noh, kui raske see tema osalus seal oli või kui suur tema süülisus oli, jäägu see, ma ei tea, kelle otsustada. Kas tänased olijad või ma ise oleksin sarnases olukorras käitunud teistmoodi? On selline tore ütelus, et ei tea, küünalt ei hoidnud, ei oska öelda.

Kui ma loen ajalehest, kuidas Eerik-Niiles Kross kirjutab, et vot Jaan Kross nüüd küll Smuuliga läbi ei käinud, siis Voldemar Panso küll käis ja väga palju. Nii palju, kui ma tean, Panso vist mingi läbinisti punane ei olnud, loll ta vist ka ei olnud. Lisaks sellele, et on mingisugused ideoloogilised veendumused, on ju ka inimestevahelised suhted.

Käisin kuu aega tagasi Riias vaatamas etendust Karlis Ulmanisest (Läti president ja peaminister 1936-1940 – toim.) ja kui meil siin Konstantin Päts tekitab vastakaid tundeid ja mõnikord ka päris tugevaid tundeid, siis võrreldes sellega, kuidas lätlased Ulmanisesse suhtuvad, on meil ikka väga selge ja rahulik. Nagu ma aru sain, on seal lausa üks aasta ajaloos, mille arvu nad põhimõtteliselt nimetada ei suuda. Neile, kes ei ole Läti ajalooga väga täpselt kursis – sel ajal, kui venelased olid juba ammu Eestis sees, oli Läti veel iseseisev ja need, kes siis põgenesid, kes milliseid kompromisse tegid, kes kellega kokku leppis... see lavastus põhineb ainult arhiividokumentidel, allkirjadega arhiividokumentidel. 

Mulle meeldis selle lavastuse sõnum, et nemad sel hetkel seal 40ndate alguses ei teadnud, kuidas ajalugu läheb ja nad võisid teha aeg-ajalt kompromisse, lootes millegi peale. Nad kindlasti eksisid, mõned neist ka müüsid oma hinge, mõned ei müünud, aga me ei saa seda tagantjärele hinnata, sest meie ei olnud seal ja meil puudus see ajalooline teadmine, mis meil praegu on.

Smuuli bareljeef oleks äkki hea monument nõrgale inimesele?

Jah, võib-olla nõrgale inimesele, aga võib olla ka ideoloogilisele inimesele. Kui mõelda, siis ka meie ühiskonnas on ju veendunud uue maailmakorra apologeete, kes ajavad väga paljudel inimestel harja ikka täitsa punaseks. Kes on väga veendunud selles, mida nad teevad. Võib-olla nad tulevikus kahetsevad seda, võib-olla neil on õigus, kes teab. Ja vaadates Smuuli hilisemat loomingut, see Kihnu Jõnn ei ole nagu päris, kuidas ma ütlen, ideoloogiliselt selge näidend. Seal on väga sügav hoovus sellest, millised valikud on õiged, millised valed.

Ma ei taha siin Smuuli kuidagi rehabiliteerida ega ammugi mitte hukka mõista, aga ma olen veendunud, et selle bareljeefi eemaldamine meid küll kuidagi moodi ei aita. Monumentide eemaldamise kampaania asemel võiks teha midagi, mis on suurem kui need monumendid.

Paarsada meetrit siit, Liivalaia tänava alguses, on üks puust vene kirik, mis jääb iga aastaga järjest väiksemaks, sest majad, mis tema kõrvale ehitatakse, on järjest suuremad ja hetkel ehitatakse sinna mingit pilvelõhkujat, otse Olümpia hotelli vastas. Ja niimoodi selle ajalooga on. Selle asemel, et piltlikult selliseid kirikuid maha lõhkuda, tuleks nende kõrvale ehitada suuremaid hooneid ja kirik kaob ise. Igasuguseid koledaid ja vähem koledaid nõukogude sõduri mälestusmärke võib ju eemaldada, aga jällegi... mis me selle Maarjamäe kompleksiga teeme? Ma ei ole kunstiteadlane, aga mulle tundub, et see vist on Eesti kõige tähelepanuväärsem maastikuarhitektuuri monument üldse. Ja mul on väga kurb meel, et vabadussõja monument on selle kõrval käkk. Kole ja katkine käkk.

Lõppkokkuvõttes, kui me kustutame oma ajalukku valgeid laike, siis me käitume täpselt samamoodi, nagu käituti neljakümnendatel vabadussõja mälestusmärkidega. Kas seda on vaja?

Kas te mõnda Smuuli teost võtaks täna lavastada?

Kuulge, Linnateatri repertuaaris on "Polkovniku lesk", millest me räägime!  "Mine sa isahane tea", on minu igapäevases leksikas täitsa sagedasti esinev väljend, mis teatavasti tuleb Smuulilt. Tema mõned luuletused, sellest, kuidas ta isa ootab, lähevad mulle vägagi korda.

Ma ei tea jah, aga jätta nüüd ideoloogilisel kaalutlustel kellegi loominguga suhtlemata, see on keeruline probleem.

Me tegime mõned aastad tagasi Ene-Liisiga koos lavastuse Peterburis, veel enne suure sõja ja koroonagi algust.

Kasutasime seal ansambli Leningrad laule, mille ninamees Sergei Šnurov on ju peast ausalt öeldes päris segaseks läinud. Ja Nikita Mihhalkov, kes on ka peast täitsa Putin, tema 10–20 aasta tagused filmid on sellest hoolimata šedöövrid. Ja ka nendes filmides on imperialistlik Venemaa sees, aga kümme aastat tagasi see meid ei häirinud.

Samas, teistpidi, tüübid, kes tänasel päeval esinevad otseselt agressiooni toetuseks ja agressiooni toetavate sümbolitega nagu Georgi lindid või Z-tähed, nende suhtes olen ma nulltolerantsiga. Aga minevikuga on keerulisem. Ja veel kord, mitte sellepärast, et inimeste kuritegusid peaks unustama, me ei tohiks neid unustada, vaid selle pärast, et jumal karistab, mitte inimene.

Tulles teatri juurde. Meil olid koroona-aastad, siis puhkes Ukraina sõda, täna võitleme oma sisemiste probleemidega. Just koroona-aastal sain selgelt aru, milleks on vaja teatrit. Mul oli vaja inimesi, kes mängiks läbi olukordi, aitaks aru saada, mis toimub ja aitaks mul olukorrast üle saada. Kuid just siis kadus teater kusagile ära. Ajal, mil oleksite pidanud ennastohverdavalt ees jooksma, muutusite sündmustele järelesörkijateks. Miks? Jah, mõni üksik üritas veebiteatrit teha.

Jah, võib-olla tõesti. Mis puutub internetiteatrisse, paljude teatritegijate jaoks on see asendusaine. Sellega on raske ennast loojana vormis hoida. Seda ju püüti teha ja tehti igasuguseid erinevaid projekte, nii meil kui mujal.

Aga see kõik nagu ei tegelenud teemaga.

Sellega ma olen küll nõus, aga sellega ongi niimoodi, et nagu vanasõna ütleb – ühtegi suppi ei sööda liiga kuumalt. Päris keeruline oli aru saada, kus maailm sel hetkel üldse oli. Ja olgem ausad, eksisteerisid ikkagi ka väga tugevad repressiivmeetmed, inimesi ei lubatud lihtsalt teatritesse. Me olime sel ajal Šveitsis, tegime lavastust ja üldse ei teadnud, kas esietendus tuleb või ei tule, kui mitu inimest lubatakse saali. Alguses ma mõtlesin väga optimistlikult. Et teeme proovi kasvõi enda jaoks, kasvõi trenni mõttes, kasvõi selleks, et ennast vormis hoida.

Aga ei ole võimalik seda näitleja ja publiku vahelise suhteta teha, seda kuidagi ette kujutada. Aga samas just koroona ajal tundsin väga selgelt, millist lavastust ma tahan vaadata, missugune see situatsioon seal laval peab olema. Ma tundsin, et ma tahan istuda paljude inimestega koos ühes saalis ja vaadata ühes suunas. Selles mõttes see koroonaaeg ei läinud kaotsi, vaid pani ootama. Pani ootama vaatajaid ja loojaid. Ja see sai pandud kõik "Macbethi".

Hardi Volmer ütles intervjuus Vilja Kiislerile, et meie ühiskond käib nüristumise teed, et isegi meedia ei julge enam teatud teemadel sõna võtta. Samas on meil selja taga aastad, kus igaüks, kes vaid tahtis, võis julgelt välja öelda, mis talle pähe tuli, ilma et oleks pidanud kartma, et teda suurelt hukka mõistetakse või karistatakse. Natuke meenutavad need aastad suurt kõrtsikaklust. Miks oleme sellise täieliku vabaduse juures jõudnud mõnes mõttes nagu vaikivasse ajastusse, kus paljud on valinud pigem vaikimise?

No võib-olla kõik lihtsalt ei soovi osaleda kõrtsikakluses, see ongi väga-väga selge põhjus. Ka meediaformaadid nõuavad, et sa pead suutma ühte lausesse kogu inimeksistentsi kokku võtta, nad ei soosi rääkimist. Kontekstist välja rebitud lauseid heidetakse ette aastaid.

Läbi lööb see, kes suudab väga lühidalt, haikudes võtta sõna Twitteris.

Võib-olla olemegi sisenemas haikukultuuri, mis on ju iseenesest tore, mina enamalt jaolt ei suuda nii lühidalt rääkida. Võib-olla sellepärast ma eelistangi vait olla.

NO99 lõpetas tegevuse just enne kriisiaastate algust. Just siis, kui teid oli kõige enam vaja. Kas kripeldab ka või oli pigem tunne, et ongi hea, ei pidanud selle kõigega tegelema?

Peab tunnistama, et NO99-teemalistele küsimustele vastamine ei ole minu lemmikžanr. Ma arvan, et oleksime saanud hakkama kõigega, mida maailm meile oleks toonud. Ja oleks ja poleks pole vennad, nii et ei näe väga põhjust selle teemaga tegeleda.

Jätsite vaatajad pärispoliitikute meelevalda.

Poliitiline teater on minu meelest ammu otsas. Taipasime kolleegidega seda juba aastaid tagasi, pärast lavastust "Savisaar". Kes on see mees või naine, kellest veel võiks lavastuse teha? Kadri, Kaja ja Jüri olid seal ju kõrvaltegelastena juba olemas. Sellist kolossi ei ole enam tekkinud.

Tekkinud on väga värvikaid tegelasi. Terveid perekondi.

Jah, aga need on pigem nagu pehmed ja karvased, need ei anna tragöödia mõõtu välja.

Kui veel ajas tagasi minna, 13 aastat tagasi etendatud "Ühtne Eesti"... ajakirjandus tolle aja poliitika küünilisust sellisel kombel ei käsitlenud ja tundus, et läbi lavastuse on võimalik seda teha, laulude ning tantsudega pooleks, et äkki sõnum jõuab kohale. Eks ta üksjagu jõudis ka.

Aga praegusel hetkel on see küünilisus nagunii nii selgelt välja toodud, seal ei ole mitte millestki rääkida, siin ei ole ainest ja teater ei saa kunagi minna kogu aeg ainult ühes suunas, ta peab nagu jõgi oma voolusängi valima ja ma arvan, et vähemalt minu jaoks isiklikult on praegu need voolusängid hoopis teises kohas, seotuna igavikulisemate küsimustega. Sest kogu see tänapäeva poliitika, homne ja eilne poliitika, see on ikkagi suhteliselt pinnavirvendus. Pole vahet, kui suur on käibemaks, aga mis meist lõpuks saab, mida me surivoodil mõtleme? Käibemaksu suuruse peale vaevalt.

Meie maailm on muutunud väga mustvalgeks. Oleme meie ja on nemad. Tahaks tagasi värve. Kuidas seda teha?

No alustuseks näiteks ärme löö Smuuli risti, vaid arutleks pigem selle üle, kas ta oli tõepoolest sündinud mölakas, kes hakkas Stalinist kirjutama või eksisteerisid mingisugused hoovused, mis viisid ta selleni. Vanadel kreeklastel on sellised toredad tragöödiad, kus tegelane väga sageli neab iseennast ära. Ja siis saab ta aru, et oi, ma tegin seda iseendale ja kus peategelasel on valida põhimõtteliselt surma ja surma või siis kannatuse ja kannatuse vahel. Elus ei ole enamasti mustvalgeid valikud, enamalt jaolt on meil traagilised valikud. Ja väga sageli me oleme ülekohtused.

Maailm muutub värvilisemaks, kui me üritame hukkamõistmise asemel mõista ja see ei tähenda, et me peaksime leppima või õigustama. Isegi kurjategija hinge vaatamine võib olla õpetlik. Kunstnik minu meelest juba definitsiooni järgi peabki alati mingisuguseid piire kompama, küsima, kas seal on piir või on see piir kuskil kaugemal. Läbi selle ta avardab meie mõistmist inimeseks olemisest. Ja nüüd tuleb tähele panna, et kunstnik, kui ta neid piire proovib, siis ta läheb väga sageli ka üle piiri. Ja see üle piiri minemine ei pruugi olla ainult see, et ta joob ennast mõnikord täis ja vaata, kui piinlik, oksendab taksosse või lööb üle aisa või teeb muid prantsuse komöödiale omaseid üleannetusi. See üle piiri minek ja vaimustus võib viia ka päris imelikesse kohtadesse. Jälle kord, ma ei tea Juhan Smuulist mitte midagi, aga ma võin enda peas täitsa selgelt konstrueerida sellise olukorra, kus noor mees on vaimustunud mingist ideest ja ta saab aru, et selle idee elluviimine toob kaasa ka ohvreid ja võib-olla ta saab aru, et isegi süütuid ohvreid, aga ta arvab, et see idee on seda väärt. Palun öelge mulle, et meie tänases ühiskonnas ei ole selliseid inimesi. No kuulge, me läheme ideedega kaasa, väga sageli hindame inimesi, kes on kirglikud ja kaitsevad oma ideid. No tahaks ainult öelda seda, et kuni nad teistele viga ei tee, andke minna.

Kust tuleb kurjus, kas see on puhtalt stress, mis tekib ressursside ümberjagamisel?

Ma kardan, et see vist on olemas. Et see on midagi, mis pidevalt meie ümber hõljub ja me laseme kurjusel teostuda läbi enda. Väga sageli me teame, et me teeme kurja, väga sageli me seda ise ei tea.

Kas headus on lihtsameelsus?

Ei. Lihtsameelsus on lihtsam. Ja nende jaoks on kaks eraldi sõna. Headus on pingutus teha teiste inimeste elu paremaks, kas ühe või mitme. See ongi headus.

Te olete kunagi öelnud, et eestlased on tuimad pärisorjad. Kas te mõtlete seda ka täna?

Jumal teab, mis kontekstis ma seda ütlesin. Tuimad pärisorjad? Ei, ma ei tea.  Olles nüüd natuke rohkem maailmas ringi käinud arvan, et igal rahval on oma erinevad esindajad, ka eestlastel. Aga see ei tähenda, et tuimus, ülbus madalalaubalisus kuidagi aktsepteeritav saaks olla ühiskondlikest probleemidest rääkides. Tundekasvatusest on ikkagi puudu ja sellega on nii, et täpselt samamoodi nagu vist enamik lapsevanemaid saab aru, et lapse õigel ajal voodisse panemine võib olla jõudemonstratsioon vanema poolt, aga lõppkokkuvõttes tuleb see kasuks lapsele ja vanemale ja terve pere õnnele, et tundekasvatusega on mu meelest natuke samamoodi, sellega lihtsalt tuleb tegeleda. Tundekasvatus, kunstiharidus ja humanitaaria laiemalt ei ole ühiskonnas parasiteeriv nähtus, vaid see lubab meil olla inimene ja see laseb meil ka keerulistes olukordades millestki lähtuda. Põhimõtted tulevad meile ju haridusega kodust ja haridus ei ole mitte ainult see, kui palju on kaks pluss kaks, vaid ka see, mida on inimkond oma ajaloo jooksul mõelnud ja tundnud. Haridus aitab meil keerulistes olukordades langetada õigeid otsuseid ja mida rohkem me oleme lugenud raamatuid, seda rohkem me saame aru, et mustvalged vastused on liiga lihtsad ja valed.

"Macbeth" oli sõõm puhast õhku. See on lugu võimust. Kes teil silme ees oli, kui te seda lavastasite?

Ei olnud üldse ühest kindlat tegelast. Isegi Savisaare etenduses ei olnud. Lavastuse loomiseks ei piisa tavaliselt ühest inimesest, vaid see peab olema nagu mingisugune nähtus, mingisugune suurem-suurem liikumine. Seal "Macbethi" loos on ju ka nii, et ega me ei ole ette otsustanud, et ta on paha ja võimuahne inimene. Vastupidi, temast räägitakse näidendi alguses kui äärmiselt lugupeetud isikust, oma ühiskondlikku positsiooni hästi täitvast inimesest ja kuidas see siis tal kõik nii halvasti läheb. Ja see ongi see küsimus, millega ikka ja jälle tegeletakse, miks ta 400 aastat hiljem ikka repertuaaris on.

"Macbethi" tehes oli meil silme ees hoopis midagi suuremat – sõja ja vägivalla ja kurjusevastasus.

Kui nüüd siia kõrvale panna ka Savisaare etendus, siis mulle tundub, et te olete kogu aeg oma lavastustega nagu ajast ees. Kas te näete ilmutusi? Kust te võtate oma teadmise?

Aitäh komplimendi eest. Ma arvan, et üks teatritegija, kes tõeliselt oli ajast ees, oli Mati Unt. Tagantjärgi vaadates on täitsa müstika, mida ta oma töödes ette nägi. Võtsin just paar kuud tagasi oma riiulist tema "Vend Antigone, ema Oidipuse" instseneeringu, kus ta on 20 aastat tagasi kirjutanud sellise teksti, mis on paras just praegusesse aega.

Ideed on õhus ja liikumised on õhus ja kunstniku ülesanne ja needus on tunda varem, tunda tugevamalt ja olla sunnitud sellele reageerima.

Kuuma teemana on üleval ka tehisintellekti küsimus. Kas te ei karda, et ühel päeval läheb suurem osa publikust vaatama hoopis tehisintellekti lavastatud etendust?

Teatrivõistluse võidab juba täna erinevate väljatöötatud maatriksite järgi tehtud lavastus. Olin 15 aastat tagasi üllatunud, kui mulle räägiti, kuidas Keskerakond kasutab Ameerika valimisnõustajate abi ja mõtlesin, kuidas see võimalik on, kuidas nad teavad, mis meil siin on ja siis kulus tükk aega, et aru saada, et vahet ei ole, mis meil siin on, nad teevad nii, et meile tunduks, et meil on siin nii, nagu nemad arvavad. 

Ja rääkimata kõikidest nendest algoritmidest, mis meie veebikasutust kontrollivad. Öelge mulle, et see ei ole tehisintellekt, öelge mulle, et me siiamaani omame vaba tahet. Väga vist ei oma.

Aga loomulikult saavad need probleemid või väljakutsed, mis nüüd päris tehisintellektiga tulevad, olema palju tõsisemad. Aga ma ei oska karta, sest see ei mahu mulle pähe.

Püüan oma päevi täita võimalikult palju asjadega, mida ma saan katsuda, nuusutada, kuulata. Ma olen selles mõttes õnnelik inimene, et lavastajana saan olla ühes ruumis päris näitlejatega. Et see ongi sinu päeva kulminatsioon. See on suur nauding.

Lavastajana olete kindlasti tegelenud ka palju kannatuse teemaga. Kõik need kriisid ja kannatused, millest oleme läbi käinud, miks need meile head on?

Kannatamine on teatriõppes või üldse teatris üks väga huvitav sõna. Kannatamine on absoluutselt tabu. Kui tudengile öeldakse, et sa kannatad laval, siis see ei ole isegi mitte solvang, vaid väga halb hinnang. Et sa kannatad, see ei ole hea. Ja samas meile kõigile meeldib näha ikkagi pisaraid, suuri tundeid, onju? Ja seal ongi üks peen vahe, kas sa oled pöördunud iseendasse ja kannatad või siis sa võitled aktiivselt kõikide nende ebasoodsate olude vastu, millega tegelane kokku puutub. Ja see ei ole kannatamine, vaid vastupidi, see teeb kangelase tugevaks ja ilusaks.

Me peame meeles pidama, et ega inimesele ei anta kunagi rohkem, kui ta suudab vastu pidada ja see, kuidas me kriisiga tegeleme, kuidas me tegeleme takistustega, teeb meid tugevamaks, see kõlab nagu natuke sõnakõlksuna, aga näete jälle, tuleb Alliksaar meelde, et "veel hirmsamad, kui lausa halvad päevad on teesklev-tujukaina ebahead". Kriis on ju nagu palavik, mis sunnib meid reageerima ja midagi läbi mõtlema ja palavikuga kaasneb ka vastik olek, eks ole. Ja mõnikord mädapaised, nagu ma ei tea, Sõpruse kinolt dekoori maha toksimine... Tulles nüüd tagasi intervjuu alguse juurde, laseme palun ükskord ometi sellest nõukogude mentaliteedist lahti, palun teeme seda.

Nõukogude mentaliteet avaldub ka selles, kuidas me mõtleme inimesest. Kui me praegu oleme üllatunud selle üle, et oi, vaata venelased üldse ei hooli inimesest, saadavad kahurilihaks, siis kas me ise tõesti väärtustame oma inimest, ka seda, kes tõenäoliselt tegi oma elu suurimaid vigu ja möödalaskmisi küüditades ja Stalinit kiites? Kas me püüame vähemalt aru saada teemast? Kusagil seal on minu meelest see inimeseks olemise ja läbi kriisi ja kannatuse tugevamaks saamise võti.

Nii palju on tegelikult asju, mis on meil nõukogude perioodist külge jäänud. Nõukogude ajal ei käinud erinevast soost inimesed koos saunas. Enne nõukogude aega käidi. Saksamaal tänapäevani käiakse. Seal visatakse sind saunast välja, kui sa sinna ujumispükstega lähed. Kas meil on siin selles küsimuses tegemist mingisuguse uue kristliku moraaliga või on see tegelikult nõukogude komme? Ma kahtlustan viimast. Ja see oli suvaline näide.

Kõik need kriisid, millest siin kõnelesime, on enamikku meist vähemalt riivanud. Kuidas lihtsalt olla?

Ma olen ikka vana kooli mees. Kumu töötab, raamatukogud on lahti, teatrites piletihinnad küll tõusevad paraku, aga nad on olemas. Teiste inimestega koos olemiseks ja rääkimiseks ei pea tegelikult isegi kultuuriüritusele minema. Võib minna ka nurgapealsesse pubisse ja rääkida võõra inimesega juttu. See on see, mis teeb meid inimesteks: suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine.