Mõtlen vahel kahele mehele: 96-aastasele isale ja tema 75-aastane pojale. Neid kahte küpses eas meest ühendab lisaks perekondlikule sidemele ka tõsiasi, et aastate eest 25. märtsil pidid nad relvaraua ja täägi ähvardusel lahkuma oma kodust ning sunniviisiliselt võtma ette teekonna Siberisse.

Meil on raske mõista, mida võis vaid 22-aastane isa Erhard-Heino sel teekonnal tunda. Sest ega aastasele lapsele ei teinud allahindlust koju saabunud "troika" ega ülejäänud terrorliku masinavärgi osad. Lapse hoidmine ja kaitsmine oli puhtalt lapsevanema enda asi. Ja seda teekonnal, kus kõigest oli puudus.

Mina olin 1949. aastal 4-aastane. Ka meie Võrumaal asuvasse koju tulid võõra võimu esindajad, sealhulgas vara kirja pannud ametnik. Viimane kirjutas meie pere varana üles "tabureti ja põlenud jalgadega kana".

Küüditamisel puudus nii loogika kui ka õiglus

Meie jaoks oli pabereid täitev punane ametnik samasugune nuhtlus kui püssidega sõdurid. Ei olnud seal tunda kaastunnet ega seda, nagu oleks ta oma ülesandeid täitnud kuidagi vastu tahtmist.

Olles olnud represseerituid ühendava ühingu liige nüüdseks enam kui kakskümmend aastat, ei ole ma siiani kohanud inimest, kes oleks küüditamist väärinud. Saatus on olnud kõigil sarnane: meid aeti loomavagunisse ja viidi kaugele külmale maale. Oli neid, kes surid teekonnal, ja neid, kes lahkusid meie seast Siberis külma ja nälja tõttu.

Minu vend küsis kunagi sarkastiliselt: kui meil oli vaid taburet ja põlenud jalgadega kana, siis mille eest meid Siberisse saadeti? Me ei tea vastust siiani. Teame vaid seda, et kui veoauto kasti ja rongi peale käsutas meid püssiga soldat, siis nimekirja sattumise eest kandis hoolt keegi, kes mõistis kirjutada. Ja kes külma rahuga mõistis 25+5 karistuse välja nii mulle kui ka vaid aastasele Raimole.

Smuuli punane vaim kirjanike südames

On šokeeriv lugeda, et nüüd vabas Eestis kipume me küüditajaid õigustama. Kuidas saaksime siis teisiti nimetada olukorda, kus nii mõnigi kultuuritegelane on astunud välja küüditamisel osalenud Juhan Smuuli kaitseks? Näiteks olla Delfi andmetel kirjanike liidu esimehele Tiit Aleksejevile väga "hinge läinud" Arvo Valtoni sõnavõtt, kelle sõnul polnud kõik kaasatud aktiivsed küüditajad. Sealhulgas siis ka seltsimees Juhan Smuul, kes oli NSV Liidu Ülemnõukogu viienda ja kuuenda koosseisu ja Eesti NSV IV Ülemnõukogu koosseisu saadik ning aastail 1956–1958 ja 1960–1966 EKP keskkomitee liige;

17. veebruaril 1949 asus Smuul kirjutama poeemi "Mina – kommunistlik noor" teise osa algust pealkirjaga "Lahtine kiri Marie Underile". Selles pöördus ta pilkavas toonis Marie Underi poole, kritiseerides teravalt Underi 1942. aastal ilmunud luulekogu "Mureliku suuga", ning naeruvääristades Underi väljendatud muret ja hingevalu 1941. aasta juuniküüditamise pärast. Smuul avaldas luuletuse "Lahtine kiri Marie Underile" pärast 1949. aasta märtsiküüditamist ajakirjas Pilt ja Sõna (8/1950).

Mul on raske uskuda, nagu oleks Smuul 1949. aasta küüditamisel osalenud vastu tahtmist. Tema käitumine oli nii enne kui ka pärast 1949. aasta 25. märtsi üdini punane.

Küüditaja kadugu koos punamonumetidega

Tänu Ukrainas toimuvale oleme lõpuks jõudnud seisu, kus meie avalikust ruumist kaovad punamonumendid. Oleme jõudnud arusaamisele, et punase terrori mälestamine punaste nelkidega ei ole mitte Nõukogude võimu relikt, vaid toit idanaabri ambitsioonidele.

Ühtlasi oleme lõpuks andmas ka kindlat hinnangut sellele, mida arvame meid aastal 1940 ja 1944 "vabastanud" punaarmeelastest.

Jääb üle vaid küsida: kas lisaks punamonumentidele peaks meie avalikust ruumist kaduma ka küüditajale ja Stalinile kiidulaulu laulnud seltsimehe bareljeef?

Kui kirjanikud oma aprilli lõpus peetud käramisel ütlesid sellele ei, siis küüditatud ütlevad pigem "jah". Ning ehk peaks bareljeefi saatuse üle otsustamisel lähtuma mitte kirjanike liidu arvamusest, vaid suuremast pildist? Sellest pildist, kuhu punaterrori kaasajooksikud ja aktivistid enam peale ei mahu.

Et mõni Smuuli tulihingeline toetaja nüüd infarkti ei saaks, siis lisan, et keegi ei soovi keelata Smuuli teoseid ega seada kahtluse alla nende kirjanduslikku väärtust. Kuid kindlasti sobib Eesti kirjandust paremini esindama keegi muu kui Stalinile oode kirjutanud küüditaja.