Teisipäeval tegi meie riigikogu värske kultuurikomisjon midagi väga imelikku. Piltlikult öeldes kaaluti, kas lind, mis lendab, teeb prääks-prääks ja vajadusel ka ujub, on part või hoopis kaisukaru. Nimelt arutati, kas Varro Vooglaid, kes on SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks juhatuse liige ja kasusaaja, on kuidagi seotud sama sihtasutuse meediaväljaandega Objektiiv või mitte. Teatavasti ei või seaduse järgi ERR-i nõukogu liige olla meediateenuse osutaja osanik, aktsionär ega liige.

Kummaline on selle loo juures eelkõige tõik, et taolise küsimuse puhul ei suudetud ise seisukohta võtta, vaid pöörduti tarbijakaitse- ja tehnilise järelevalve ameti poole hinnangu saamiseks. Teiste sõnadega, kui juriidiliste nüansside mõttes on kõik korras, siis on kultuurikomisjon valmis asja olemusest justkui mööda vaatama.

Kas see tundub mulle naeruväärne seepärast, et Varro Vooglaid esindab üht kindlat ideoloogilist nägemust, mida mina juhtumisi ei jaga? Ei. Probleem ei ole selles.

Kuna rahvusringhääling kuulub kogu ühiskonnale, siis moodustatakse selle nõukogu ideaalis ka maksimaalse tasakaalustatuse põhimõttel. Kui seal on meediaväljaande Objektiiv esindaja, siis võiks ju küsida, miks ei ole seal eraringhäälinguid koondava ringhäälingute liidu esindajat, kindlasti on sealt puudu Postimees Grupi ja Ekspress Grupi esindaja. Nimekiri nendest, kes sooviksid laua taga istuda, on ilmselt väga pikk.

Kuid jätame iroonia ja räägime asja sisust. Iga uue riigikogu koosseisuga olen näinud viimase 25 aasta jooksul, et tegelikult on jälle ära unustatud, et ERR ei ole riigiringhääling. ETV ei ole riigitelevisioon ja Vikerraadio ei ole riigiraadio. Tegemist on avaliku-õigusliku institutsiooniga, mis erineb riigi institutsioonidest just sõltumatuse aspekti poolest. Selles on riigiteooria tahet võimude lahususele lisaks anda ühiskonnale veel üks avaliku järelevalve instants.

Lugejate hulgas on kindlasti neid, kes nüüd küsivad üllatunult: "Kuidas siis ära tunda tõelist riigiringhäälingut?" Lihtne. Riigi ringhäälingu peamiseks tunnuseks on valitsuse kontroll toimetuse üle. Nii nagu näiteks saavad Venemaa föderaalsed telekanalid igal nädalal presidendi administratsioonilt suunised, millise nurga alt peamisi sündmusi näidata. Sellele vastandub aga nn BBC traditsioon, kus omaaegsele Margareth Thatcheri palvele nimetada Briti sõdureid "meie poisteks", vastati eitavalt.

Peaminister ei saa BBC-ile ette kirjutada uudistesaate sõnu. Ka Eesti Rahvusringhäälingu uudistes räägitakse uhkusega, kuidas omal ajal keelduti andmast ühele peaministrile esinemisvõimalust "Aktuaalses kaameras", sest tegu oleks olnud lihtsalt ühe järjekordse poliitilise avaldusega.

Seega, igaüks, kes nimetab Vikerraadiot riigiraadioks, justkui nõustub juba ette sellega, kui ühel päeval antaksegi ajakirjanikele uudiste tekstid Toompealt. See oleks tõesti hoop demokraatiale. Selle asemel soovin mina, et ajakirjanikke suunaks ainult nende enda südametunnistus, seadused ja siis muidugi hea ajakirjandustava.

Aga tuleme tagasi ERR-i nõukogu juurde, kuhu Varro Vooglaid soovib tulla. Nii nagu Martin Helme enne teda, on mitmed poliitikud veelgi varem tulnud ERR-i nõukogu liikmeks ettekujutusega, et nad hakkavad üksikuid saateid suunama ja parandama. Ei, seda õigust neil ei ole rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kodanikul. Nõukogu esmane ülesanne on jälgida eelarve täitmist ja kujundada üldiseid strateegilisi tegevussuundi.

Kui mina olin ETV programmijuht ja hiljem juhatuse esimees, siis oli periood, kui nõukogu ja juhatuse suhted olid väga halvad. Igal koosolekul püüdsid toonane Rahvaliit ja Keskerakond piltlikult öeldes mingit saadet keelata.

Tookord tekkis mul tunne, et juhatuse peamine ülesanne on kaitsta oma töötajaid hullude poliitikute eest. See toimus muidugi riskiga, et nõukogu võib juhatuse ühel hetkel lahti lasta. Aga seda ei juhtunud. Selle asemel saavutasime aja möödudes teineteisemõistmise. Selle eeltingimus oli ühine arusaam, et poliitikutel ei tohi olla võimalust sekkuda ERR-i programmi. See olgu ka sõnum ERR-i nõukogu uutele liikmetele.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.