Ajakirjandusvabadus on Eestis kaitstud. Seda näitas kiire ja valuline reaktsioon meediateenuste seaduse muutmise ettepanekule. Kahtlemata oli ettepanek halvasti sõnastatud. Midagi ei ole teha, ka halvale sõnastusele tuleb reageerida. Iga ajakirjandusvabadust ohustavat ideed tuleb arutada laialt ja teravalt. Nii ongi ajakirjandusvabadus Eestis hästi kaitstud.

Regulatsioonide vajalikkusest

Küll aga tasub küsida, kas Eestis on midagi vaja meedia puhul täiendavalt reguleerida? Kas olemasolev regulatiivne kontekst ei võimalda hoida meie inforuumi "tervena"? Kas praegused regulatsioonid ei võimalda vältida või reageerida ühiskonda lõhkuvatele nähtustele?

Kiire vastus oleks, et ka regulatsiooniga üksi seda kõike ei saavuta. Ja see, mis on selleks minimaalselt vajalik, on Eesti seadusandluses juba olemas.

Eestis piiratakse meediasisu väga vähesel määral. Reklaamiseadus sätestab selle, mida ja mil viisil ei tohi reklaamida, meediateenuste seadus sõnastab selle, millistele lisatingimustele peab vastama Eestis tegutsemisloa saanud tele- ja raadioprogramm, infoühiskonna teenuste seadus keelab sellise sisu edastamise, mis õhutab vaenu või sõda, kihutab vägivallale või diskrimineerimisele, või on ohuks riigi julgeolekule. Viimane on piisav alus takistada Eesti meediaturul kanda kinnitamast vaenulikel infosõdalastel.

Nende Eesti seadustega vastuolus olevat tegevust tuleb sanktsioneerida. Aga seda ei saa teha ennetavalt ainult ennustuse baasil – õigusriigis saab sanktsioneerida toimunud fakti põhjal. Nende korralekutsumiseks ei ole abi regulatsioonide karmistamisest. Kui kitsendame vaba sõna ja mõtlemise ruumi, teenib see kaudselt isegi nende eesmärki, sest tsensuuri olemasolu demokraatlikus riigis on hea ära kasutada oma kõvernarratiivide konstrueerimisel.

Tõde ei ole lihtne nähtus

Tõeküsimuste üle on sajandeid mõelnud ja vaielnud filosoofid ja õigusteadlased. Üldjuhul ei ole enamus igapäevakommunikatsioonis käibivaid väiteid hinnatavad skaalal "tõde vs vale". Igapäevakõne on intertekstuaalne, kontekstuaalne ja situatiivne. See tähendab, et väidetu tõesuse hindamine sõltub paljude asjaolude unikaalsest komplektist.

Suur osa ajakirjanduses esitatavast sisust ei ole faktiväited, millel oleks ühene tõeväärtus. Näiteks selline lause: "Prokuratuur esitas kahtlustuse kodanikule X kelmuse toimepanemise osas". Ühelt poolt on lihtne mõista, et prokuratuuri esitatud kahtlustus on fakt, sest kahtlustus kas esitati või ei esitatud. Lause teist osa, kas kodanik X pani paika kelmuse, ei saa aga teada enne, kui menetlus on lõppenud.

Uudis koosneb üldjuhul rohkemast kui ühest lausest. Ajakirjandus annab info mõistmiseks täiendavat konteksti, näiteks kuidas see kelmus võis aset leida, mida kodanik ise ütleb ja nii edasi. Need on tõlgendused, oletused ja kommentaarid. Nende tõesust või valet on ülimalt keeruline hinnata.

Seadusega ei saa keelata valet või kohustada tõeks. Inforuumi kvaliteet tuleneb mitme osapoole panusest, kelleks on meediaettevõtted, ajakirjanikud, ajakirjanduse allikad, kodanikud, seadusandja, järelevalve. Neil kõigil on oma vastutus.

Kokku on lepitud, et ajakirjanduses avaldatud tekstid peavad olema faktiliselt õiged. Faktid ei tohi olla välja mõeldud. Aga fakte võib näidata erinevas valguses. Kõige tuntum näide: "terrorist korraldas plahvatuse" või "vabadusvõitleja korraldas plahvatuse". Kumb väide on tõene? See sõltub tõlgenduskontekstist, normidest, meie vaatepunktist. Plahvatus peab olema juhtunudsee on faktiline sündmus, aga millises kastmes seda esitada, on tõlgenduse küsimus – kas meie silmis on plahvatuse korraldanu "õige mees" või mitte.

Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) ettepanekule reageerides tõid meediaettevõtete juhid välja, et uudistesaadete sisu tõesust ei ole vaja hakata kontrollima, sest ajakirjanduse eneseregulatsioon selles osas toimib. Ajakirjandus parandab ise oma vead ja jälgib, et neid tuleks ette võimalikult vähe. Nõustun sellega.

Eneseregulatsiooni mehhanismide toimimist avalikkus eriti ei näe. Ei näe, kui tulised debatid toimuvad toimetustes mõne tundlikuma teema käsitlemise-mittekäsitlemise otsustamisel. Ei näe, kuidas meediaettevõtete liidus ja muudes aruteluruumides vaatavad toimetajad üksteisele teravalt otsa, kui on olnud tõsiseid eetilisi ja ajakirjanduslikke möödalaske.

Avalikkus ei näe ka seda, kuidas küpseb pressinõukogu otsus mõnd väljaannet eksimuse eest noomida või mitte. Ajakirjanduse eneseregulatsioon toimub kusagil "kuluaarides". Meediaettevõtted pigem ei pese oma musta pesu avalikkuse ees, sest see ohustaks ajakirjanduse usaldusväärsust.

Olen päris veendunud ja ka erinevad globaalsed võrdlusandmed kinnitavad, et Eesti meediaettevõtetele ei tule seada täiendavaid piiranguid ega kohustusi vale vältimise või tõe eelistamise osas.

Ühiskonnas levivate valede ümberlükkamiseks on ajastuomase nähtusena tekkinud ajakirjanduses uus žanr faktikontroll. Ajakirjandus kontrollib avalikkuses ringlevaid kahtlasena näivaid väiteid oma meetoditega. Valetajaid panevad häbiposti ka sotsiaalmeedia kogukonnad.

See kõik ei kaota ühiskonnast valesid. Leidub valeideesid, mis näivad lihtsad ja sellepärast ahvatlevad. Näiteks paljud skeemid, mis lubavad, et "võid teenida palju raha kodust lahkumata". Mõned valed on ka tervisele ja elule ohtlikud, näiteks vaktsineerimist puudutavad.

Inimeste koondumist valede ümber ja valede uskumist ei saa keelata. Sellele saab reageerida selgitustega, täiendava info pakkumisega, veenmisega. Saab luua kõigile ligipääsetava haridussüsteemi, toetada pidevõpet ja eneseharimist, pakkuda võimalusi argumenteeritud aruteludeks, tagada majanduskeskkond, milles saaks ajakirjandus teha oma tööd kvaliteetselt.

Valeinfo levimise takistamise vastutus on jagatud meedia ja selle tarbijate vahel. Mõlemad suhtuvad oma ülesandesse tõsiselt. Pole vaja orwellilikku "tõeministeeriumi" kumbagi kontrollima.