Juba Plutarchos teadis, et surnud suurmeeste elulugudes on alati midagi õpetlikku, mistõttu need väärivad tulevastele põlvedele jäädvustamist. Neis elulugudes on kõrvuti voorused ja pahed, heateod, vägiteod ja kuriteod. Aga jäädvustamine ei tohiks tähendada lõputut kohtupidamist, uuesti ja uuesti süüdi- või õigeksmõistmist.

Kellegi postuumselt kohtu ette vedamine on mõttetu, sest surnutel on üsna ükskõik, milline arvamus peale jääb, kaudselt aga karistatakse sellega mitte potentsiaalset süüdlast ennast, vaid tema lähedasi, järeltulijaid, muid asjassepuutumatuid isikuid. Järeltulevate põlvede nuhtlemine on ainult religioossete, mitte ilmalike kohtute rida.

Nii võiks olla ideaalses maailmas, aga tegelikkus on teistsugune. Ei jää just pikki pause vahele, kui jälle tiritakse mõni kadunuke kohtumõistmiseks süüpinki ning puhutakse suureks ühismeedia rahvakohtunike kõikvõimas puhastustuli.

Juhan Smuul kõrbeb ise ja kõrvetab lõhestava talvana kirjanike liidu piinatud ihu juba terve kuu ja lõppu pole näha.

Eelmisel nädalal selgus laiadele rahvamassidele kirjastuse eduka turunduskampaania käigus, et mullu surnud kunstiajaloolane ja kunstiakadeemia rektor Jaak Kangilaski oli juba tudengipõlvest saadik olnud Nõukogude Liidu sõjaväeluure värvatud kaastööline.

Smuul ja Kangilaski on siin vaid nimelised näited sellest, kuidas okupatsioonirežiim ja selle organid töötasid. Ühine nimetaja on see, et noorele, veel elukogemuseta inimesele tehakse ettepanek. Fanaatik võtab selle pimesi vastu, mõtlev inimene saaks ettepanekust raskustega ja ohverdustega küll ka keelduda, kuid prääniku ja piitsaga varustatud ettepaneku tegijad olid jõupositsioonil ning paljudel juhtudel saavutasid oma. Astu parteisse, asu koostööd tegema, hakka koputajaks, teeni Nõukogude Liitu! Siis meie anname hüvesid, aga kui ei hakka, siis küll me midagi leiame, rikume su elu ära – lihtsustatult umbes nii see käis.

Käis 1940., 1960. ja ka 1980. aastatel. Noored inimesed pandi vastikute valikute ette enne, kui nad olid piisavalt küpsed oma otsuste tagajärgi mõistma. Isegi tõsiuskliku kommunisti perre ei sündinud lapsed, kes juba kätkis teadsid, et elu mõte seisneb võitluses kommunistliku maailmakorra eest ning kuulumises parteisse kui selle võitluse avangardi. Vaevalt terendas 10-aastastel pioneeriks astumiselgi silme ees edasipääs komsomoli ja siis juba karjerism kompartei ridades. Enamus astus, sest ei osanud sunnile vastu seista, vähemusele ehk õnnestus see isegi toredaks jutustada, kui olid head värbajad.

Julgeolekuorganitesse värbamine toimus mõistagi pisut teisiti. Seal oli keskne märksõna saladus. Et mistahes saladuse pidamine on keha ja vaimu kurnav, teame juba iidsete muinasjuttude kaudu, lõpuks tuleb saladus ikka pillirookõrde sosistada.

Minu 1980. aastate keskkooli- ja tudengipõlves oli noorsoo hulgas üldteada, et parim enesekaitse saladuse pidamist nõudva nn ettepaneku tegija vastu on tõotatud saladuse võimalikult kiire ja laialdane väljalobisemine.

Õhk oli toona kahtlustest paks. Ülikoolis teadsid kõik, et iga eriala igalt kursuselt püütakse leida ja saada koputaja, informaator. Need, kes ettepaneku tegemisest avalikult rääkisid, olid eeldatavalt puhtad, need, kes vaikisid, aga automaatselt kahtlased. Kuna tõendusmaterjali ei olnud kuskilt hankida, siis küllap tehti mõnele süütule ka liiga. Koputaja-kahtlusega inimest ei võetud enam seltskonda, tema kuuldes ei räägitud asjadest, nagu päriselt arvati. Ühesõnaga, märk oli küljes.

Seda juttu võib pareerida väitega, et mis see tänapäeva puutub, kui meil pole peal võõrast sundi, vaid ainult puhas vabadus. Puutub küll, sest nii mõnegi vabaduse tingimustes legaalselt tegutseva ühingu relvastuses on vanad käitumismustrid ja -võtted alles.

Mõisted nagu "sundparteistamine" või "tiksuja" ei tekkinud okupatsiooni ajal, vaid põhiseadusliku korra viljastavates tingimustes. Esimene tähistas seda, et näiteks koolidirektor või rahvamaja juhataja pidi ametikoha säilitamiseks liituma omavalitsuses parajasti võimul oleva erakonnaga, teine seda, et parteiliste teenete eest istutati poliitilisest ametikohast ilmajäänu mõne ettevõtte palgalehele ja seal töötati ikka partei, mitte ettevõtte kasuks. Selle mõistereaga saaks veel pikalt jätkata.

Mida sellest järeldada aina areneva kodanikuühiskonna, poliitilise avalikkuse ja vabakondlikkuse kontekstis?

Esiteks seda, et kõigepealt peab inimeses olema huvi ja alles seejärel saab tulla huviühing. See tähendab, et iga organisatsioon, mis kärarikkalt ja innukalt liikmeid värbab, on kahtlane, väärt ühingusse tulevad inimesed ju värbamatagi ja ennekõike mõistuse, mitte südame sunnil. Andma, mitte saama.

Teiseks pole raske mõista, et iga ühistegevus tähendab oma ego mõne jupi allasurumist, millestki loobumist, kompromissi. Ent see saab olla ainult vabatahtlik ja tingimusteta loobumine. Niipea, kui asi lõhnab tehingu järgi, on midagi valesti ja ühingus moraal mäda. Tehingud on rangelt äri osa ega kuulu mittetulunduse sfääri.

Ja kolmandaks, kui maailm süsteemina kaldub muutuma üha keerukamaks, siis on vale eeldada, et sirguvad põlvkonnad aina nooremana selle keerukusest aru saavad ja mõistavad oma valikuotsuste tagajärgi. Järelikult vajavad nad kauem kestvat kaitset, et oma elulugudesse kogemata mitte hiljem ilmnevaid häbiplekke kirjutada. Selle nimel peaks igasuguste õiguste saamise vanusepiire mitte alla- vaid pigem ülespoole nihutama.

See kõik ei pruugi siiski aidata. Mõelgem lõpetuseks kurbusega, et alles esimest korda riigikokku pääsenud opositsioonilistelt saadikutelt võtsid nende parteilised isandad põhiseadusliku vabamandaadi ehk ise otsustamise õiguse juba enne esimest tööpäeva. Kas nad oskasid seda parteisse astudes aimata? Mille sisse astuti?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.