Kui selge meil tegelikult kogu küüditamise temaatika meie enda ajaloost on?

Seda on uuritud üle 30 aasta ja saavutatud märkimisväärseid tulemusi nii riiklikul tasandil küüditamise uurimisest kui ka inimeste lugusid uurides. Ma arvan, et sellest on veel vara rääkida, et küüditamise kohta on meil kõik teada. Armastan tuua seda näidet, et siiani uuritakse täie pingega Vana-Kreeka ajalugu. Mis siis rääkida küüditamisest, mis pole veel 100 aasta vanunegi ja seda enam, et tõenäoliselt veel palju dokumente on selle kohta olemas ka Eestist väljaspool, mis pole uurijate kätte sattunudki.

Millised rollid küüditamisega seoses on enim segased? Me teame tõesti ajaloolistest arhiividest isikuid, kes olid väga konkreetsed käsuandjad, kes osalesid, ja on inimesed, kelle puhul see on segasem, kas nad olid sunnitud seda tegema või oli ikkagi kaasaminek toonaste võimudega.

Küüditamine oli väga suur operatsioon. Operatsioon Priboi puudutas ju tegelikult Eestit, Lätit ja Leedut korraga. Ära tuli viia pea 100 000 inimest. Neid äraviijaid oli tegelikult umbes sama palju. Rolle oli seal mitmesuguseid. Kui räägime käsu täitmisest, siis võib öelda, et kõik peale esimese käsu andja ehk toonase ministrite nõukogu esimehe Jossif Stalini olid käsutäitjad, lihtsalt omas vastutusalas. Olid olemas juhid nii üleliidulisel tasandil, liiduvabariiklikul tasandil, maakonnas, isegi vallas.

Peale selle oli olemas kõige rohujuuretasandi operatsiooniüksus, mis oli küüditamisgrupp või tolleaegse nimega operatiivgrupp. Seal oli neli kontingenti inimesi – juht oli tavaliselt siseministeeriumi ohvitser, gruppi kuulusid paar julgeoleku või sisevägede sõjaväelast ja paar hävituspataljoni ehk tolleaegse nimega rahvakaitsepataljoni liiget, kes pidid sõjalist jõudu kindlustama. Suurem osa olid niinimetatud nõukogude partei aktiivi esindajad, kelle ülesanne oli väljasaadetavate vara kohapeal üles kirjutada.

Eesti Ekspress sel nädalal avaldas pikema loo, kus on muuhulgas katkeid Roland Lääne mälestustest, kus ta samamoodi kirjanik Juhan Smuuli ja Debora Vaarandi kohta toob välja, et just nemad olid Kõue vallas nn üleskirjutaja rollis, pannes kirja küüditatute vara. Kas selle põhjalt saab öelda, et Juhan Smuul ja Debora Vaarandi olid need, kes olid küüditajad?

See on mõneski mõttes defineerimise küsimus. Kui võtame seda, et nad olid määratud operatiivgrupi koosseisu, siis võime öelda, et nad olid küüditajad. Saame muidugi teha igasuguseid mööndusi, näiteks kes nad ei olnud – nad ei olnud käsuandjad, küüditamise ette valmistajad, korraldajad ja täie kindlusega ei saa isegi väita, millal nad oma ülesannetest teada said. Võib-olla see juhtus alles seal Kõue vallamajas. Ega seda ei ole põhjalikult uuritud ja pean tunnistama, et ka mina seda küsimust ei ole konkreetselt uurinud.

Kui rääkida nendest kui küüditajatest või küüditamisgrupi liikmetest, peab ära märkima, et nad olid kõige madalama astme osalised selles operatsioonis. See oli küll kõige rohkearvulisem grupp, see nn partei ja nõukogude aktiiv, aga nemad olid need, kelle põhiline ülesanne oli väljasaadetavate vara üleskirjutamine. Nagu on teada, siis üks osa küüditamisoperatsioonist oli see, et inimeste vara tuli konfiskeerida. Nad võisid kaasa võtta teoreetiliselt poolteist tonni oma isiklikku kraami, mis on mõnevõrra utoopiline, sest kolme- või neljaliikmeline perekond koos lastega ei saa võtta sellist vara käe otsa. Ülejäänud, alates elamutest, loomadest, viljast ja muust vallasvarast tuli konfiskeerida ehk see rööviti inimestelt ja anti riigi vara hulka. Selleks, et seda vahepeal enne üle võtmist ei saaks keegi kõrvale panna, mida küll ka juhtus, oli seda vaja kuidagi inventeerida ja üles kirjutada.

Veel tuleb märkida seda, et kuna selle operatsiooni üks tähtis element oli konspiratsioon ehk salajasus, siis kaasati see kontingent just viimasel hetkel.

Ehk nad ei teadnud seda varem nädal või kuu ette? Et nad on selles piirkonnas, nad peavad seal olema, sel kellaajal nad seda teevad?

Ametlikult mitte. Me teame, et tol ajal naabrivalve ka Eestis toimis ja paljud inimesed olid hoiatatud, sest Eesti on väike ja ka parteilastel, julgeolekutöötajatel olid oma sugulased, millele tänu ei saadud küüditamise käigus suurt hulka inimesi kätte. Seda, et nad aimasid midagi või teadsid, seda ei saa välistada, aga see, millal, kus ja mis ülesandeks läheb, ei olnud neile varem tutvustatud.

Kuidas me aastakümneid hiljem, nüüd kui oleme 30 aastat saanud küüditamist kui sellist uurida vabas Eestis, hindame nende inimeste rolli, kes olid kaasas, kas varem teadlikud, aga osalesid selles protsessis? Teame lugusid inimestest, kes pidid andma oma hobuse või tulema koos vankriga. Kas oleme selle kuidagi ühiskondlikult läbi arutanud, et teame, et kõik need inimesed, kes olid kaasas, olid küüditajad?

See, kuidas neid nimetada, on mõnevõrra maitseasi. Juriidilist hinnangut nendele, kes küüditamisgrupis osalesid parteiaktiivi liikmetena või vara üleskirjutajatena, ei ole antud. Neid kedagi ei ole kahtlustatud küüditamises. Nagu me näeme praegusel juhul ka, see diskussioon on aktuaalne ja see puhkeb aeg-ajalt ikka jälle, kui uued andmed välja ilmuvad. Võib-olla on praegu õige aeg see diskussioon lõpuni läbi rääkida, kuidas nende inimeste osalust hinnata.