Vahel on vaja end tutvustada ning selle juurde selgitada, mis tööd ma teen. Püüan senise vestluse ja muu taustainfo põhjal enne aimata, kui kaugelt ma alustama pean. Mõnikord tähendab see seda, et ütlen, et töötan kodanikuühiskonnas. Või et esindan kolmandat sektorit. Seejärel vaatan, mida ning kuidas edasi täpsustada tasub.

Hiljuti kõlas ühe sarnase vestluse käigus siiras küsimus: "Aga mis on esimene sektor?"

On neid, kes tahaks asetada esimesele kohale avalikku sektorit, ning neid, kes peavad ärisektorit selleks, mille järel tulevad (või peaksid tulema) kõik teised. Selle üle, et kolmas on kolmas, üldjuhul ei vaielda. Nii arvamuslugudest kui tummisematest analüüsidestki leiab tihti käsikäes või vastamisi avaliku sektori ja erasektori. Kolmas sektor on kas sootuks puudu või leiab mainimist servamisi.

Kui aga mõelda, millest kolmas sektor – nii tasustatud kui ka tasustamata töö enamasti kas kogukonna või laiemalt ühiskonna, mingit sorti ühisema huvi hüvanguks, mitte kasumi ega võimu taotlemiseks – koosneb, siis kas see ei olegi meie kõigi elus tegelikult esimene?

Vabakond sinu argipäevas

Eesti kodanikuühiskonna ja meie iseolemise juur peitub paljuski seltsitegevuses, täpsemalt laulu- ja mänguseltsitegevuses. Sellest juurest võrsus teadupoolest Eesti Vabariik, sellele juurele toetudes laulsime end üle 30 aasta tagasi uuesti vabaks.

Suvine laulu- ja tantsupidu saab toimuda just seepärast, et lausa tuhanded inimesed on tulnud vabatahtlikult neil kuil üha uuesti ja uuesti kokku, et harjutada, valmistuda, koos elus hoida ja korrata, korrata, korrata seda, mille üle me rahvana nii uhked oleme. See ongi kodanikuühiskond.

Eesti kaitsevõimekus ja kriisivalmidus toetuvad paljuski inimese enda seest tulevale kaitsetahtele, kodanikuühiskonnale. Venemaa rünnak Ukraina vastu 2022. aastal tõi tänavaile suured toetusavaldused, pani inimesi massiliselt annetama raha, oma aega, asju, oma kodusidki.

Laviin liitumisavaldusi tabas nii kaitseliitu kui naiskodukaitset, aga juba pikka aega ja üha enam toetub vabatahtlikele ka meie siseturvalisus: usaldame igapäevaselt abipolitseinikke, vabatahtlikke päästjaid, ka naabrivalvet, vajadusel abistavaid käsi kõrvaltalust või -korterist. Seegi on kodanikuühiskond.

Meie maailma parim haridussüsteem? Väga paljud lahendused muredele hariduses on alguse saanud just vabakonnast. Noored kooli, Tagasi kooli, asendusõpetajad, Kiusamisvaba kool, Alustavat õpetajat toetav kool, kogukonnapraktika. Suur osa huviharidusestki toimetab mittetulundusühingutes. Rääkimata rohkest vabatahtlikust tööst õhtusel ajal organiseerides, tagasisidestades, vesteldes, korraldades.

Eesti spordi tulevikulootused võrsuvad samuti paljuski kodanikuühiskondliku tegutsemise toel, olgu selleks vanemate rahalised või ajalised annetused, treenerite ja spordiklubide tihti vabatahtlik, tihti samuti mittetulundusühingutesse koondunud töö, olgu selleks fänniklubide toetus, ettevõtete annetused, sponsorlus. Enamik rahvaspordiüritusi ei toimuks ilma vabatahtlike abita: kes planeerib ja korraldab, kes võtab vastu autojuhtide pahameele, kes jagab janustele vett ja kes riputab finišis kaela medaleid? Kodanikuühiskond.

Terviseteemadeski on kodanikuühiskond kohal. Mäletate vabatahtlikke, kes aitasid meie tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteemil pärgviiruskriisi läbi teha? Või seda ühiskondlikku õlatunnet, mis pani meid võtma vastutust nii iseenda kui ka teiste inimeste tervise eest, hoides distantsi, kandes maske, püsides haigena kodus, ka vaktsineerides?

Suur osa tervise- ja sotsiaalsüsteemi vabatahtlikkusest ja kodanikualgatuslikust panusest jääb tavalisel inimesel küll teadvustamata, aga naiste turvakodud, eluliin, isegi sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ning mitmed teised hädavajalikud nõustamisliinid toetuvad aktiivsetele (vabatahtlikele) kodanikele.

Rohkem torkab ehk silma, et väga paljud aparaadid, ka kallimad, eksperimenteerivamad ravimid ostetakse heasüdamlike kodanike annetuste toel. Doonorlus, olgu vere või elundite annetamine, on kodanikuühiskond.

Kodanikuühiskond osutab omavalitsustele ja riigilegi ning seeläbi tegelikult meile kõigile teenuseid, mis ärimudelina ei toimiks või osutuksid liialt kulukaks tellijale või lõpptarbijale.

(Iga) kodaniku ühiskond

Kodanikuühiskond peitub formaalselt loodud asumiseltsides ja spontaanselt tekkinud gruppides põlengus kahju saanud perekonna toetamiseks. Kodanikuühiskond teeb häält rehades ja kirvestes, hõljub lõkkesuitsus ja sooja supi aurus, kui toimuvad järjekordsed talgud külaplatsi korrastamiseks.

Kodanikuühiskond peitub nii organiseeritud koostöös piirkonna konstaabliga kui ka lihtsalt naabri tähelepanelikes silmades, kes õigel hetkel abi taipavad kutsuda. Kodanikuühiskond peitub nii õunakastides aiaväravate taga kui ka annetuses kohalikku toidupanka.

Aga kodanikuühiskond on kõige muu hulgas ka igapäevane tegutsemine hea kodanikuna selle mõiste laiemas tähenduses. Kui liikleme vastutustundlikult ja teiste, eriti nõrgematega arvestades. Kui pakume kassasabas seistes need eelmisel kliendil puudu jäänud sendid oma rahakotist. Kui peame heanaaberlikult kinni öörahu nõuetest. Kui valime planeedi heaolule mõeldes ühekordse topsi asemel korduskasutatava nõu.

Tõsi, kodanikuühiskond, selle algatused, osalusstrateegiad ja käitumisviis ei ole alati meeldiv. Mõnikord ollakse lihtsalt oma nõudlikkuses tüütud ja pealekäivad, võib-olla šokeerivad või vägivaldsedki. Teinekord tehakse vabaühendustes lihtsalt halbu, mõtlematuid valikuid. Aeg-ajalt ebaõnnestutakse. Juhtub sedagi, et koondutakse võitlema asjade eest, mida näiteks teaduslik teadmine ei toeta. Tuleb ette sedagi, et maailmaparanduslike loosungite taga peitub lausa ahnus, silmakirjalikkus või pahatahtlikkus.

Aga kas see ei kehti teistegi sektorite kohta?

Vabakond, mida me kõik peaksime tahtma

See kõik ja tegelikult veel rohkemgi on kodanikuühiskond, kolmas sektor, mis, kui päriselt märkama hakata, on tegelikult vägagi esimene sektor. Pärast mida ja millele toetudes tuleb alles kõik ülejäänu. Ka vaba riik. Ning võimalus vabas riigis äri teha.

Ma püüan olla lahke meelega, kui satun lugema või kuulma seisukohti, millest kumab pealiskaudsust, võib-olla isegi üleolevust, aga seetõttu ka arusaamatust kodanikuühiskonna suhtes. Alustab Michael Edwardski oma toimetatud "Oxfordi käsiraamatut kodanikuühiskonnast" lausega (vabas tõlkes): "Kodanikuühiskond on sotsiaalteadustes üks visamaid ja segadust tekitavamaid kontseptsioone.".

Kui kodanikuühiskond on isegi teadlaste jaoks segadust tekitav, mis siis meist ülejäänuist rääkida. Kui veel lisada, et on võimalik arutleda, kas kolmas sektor on üldse päris sama, mis kodanikuühiskond... Või et iga mittetulundusühing või sihtasutus ei olegi tegelikult kodanikuühendus...

Vabaduste ja õigustega demokraatliku heaoluriigi jaoks on kodanikuühiskonda tarvis just tema segasuses ja tema liigirikkuses kogukondlikest mittetulundusühingutest üleriigiliselt tegutsevate professionaalsete vabaühendusteni, tähelepanelikest vanaemasilmadest organiseeritud naabrivalveni, juhuslikust abikäest püsivama vabatahtlikkuseni, ühekordsest eraannetusest süsteemse riigieelarvelise toetuseni.

Õitsev ka sumisev murulapp vajab seemneid, viljakat mulda, piisavalt ja vahelduvas kogused päikesepaistet ja vihma, tolmeldamist. Mõnikord tuleb üht-teist välja juurida. Teinekord miskit närbub. Ent nii nagu looduses või ärisektoriski peame sellist mitmekesisust ja ringlust ootuspäraseks elu osaks, võiks ka kodanikuühiskonda tema värvikuses ja häälekuses armastada. Ning ehk vähemalt mõtteski kõigist sektoritest vahelduseks esikohale seada.