1939. aastal teatrikunstniku ja näitlejatari perre sündinud Jaak Kangilaski õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ja kunstiajalugu. Just seal tehti noormehele, kes erinevalt paljudest eakaaslastest oskas inglise keelt, 1962. aastal elu muutev ettepanek hakata tööle armee luure ehk GRU heaks.

GRU koolitas noore kunstiajaloolase tegutsema vaenlase tagalas, muu hulgas õppis ta šifreeritud raadiosidet ja lääne sõjatehnika tuvastamist. Memuaaride kirjastaja Tauno Vahter täpsustas: "Teda ei saadetud välismaale agendiks tol hetkel, aga põhimõtteliselt olid olemas erinevad tööversioonid. Et näiteks võib ta valeidentiteedi abil, seal oli vist teooria, et mingisuguse Soome nime all, võib ta kuskile teise riiki elama siirduda."

Samal ajal, kui temast koolitati spioon, sai Kangilaskist üha popim õppejõud. Loengus alanud romanss inglise filoloogiat õppinud ja Vanemuise teatris väikeseid rolle teinud Miraldaga tipnes abieluga 1970. aastal. Samal aastal sündis poeg, kolm aastat hiljem tütar. Noor pereisa käis aeg-ajalt ära justkui sõjaväe kordusõppustel, kus tegelikult sai aga agendiharidust.

"Oli üks kord, kui ta oli kordusõppusel Riias ja siis elasid nad ühes suures korteris koos ka mingite ülemuste või koolitajate või agendihalduritega. /.../ Siis kirjeldus selle kohta, kuidas ta pidi praktiliselt näitama, et ta valdab neid sidepidamise viise endiselt. Et siis kusagil, ma ei tea, külma ilmaga metsas raadiojaam üles panna, saata sõnum ja siis vastu võtta kinnitus selle kohta," kirjeldas Vahter.

Luureajaloolasele, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadurile Ivo Juurveele tundub selline sündmuste kirjeldus loogiline. "Esiteks see koolitamine Riias, kus asus siis Balti sõjaväeringkonna staap koos sealse luureosakonnaga. See, et teda koolitati ükshaaval, vastab ka headele n-ö tradecraft'i või kutseoskuste standarditele, et ei tohi kambakaupa neid inimesi koolitada. Ka see, milleks teda ette valmistati – sõjaaegseks tegevuseks – kõlab loogiliselt jah," rääkis Juurvee.

Abikaasa Miralda tunnistas "Pealtnägijale", et tema ei osanud toona midagi kahtlustada. "Mul polnud aimugi sellest, mis ma nüüd lugesin," ütles naine. "Kõik manöövrid ja lennuväljadel passimised, ta ei rääkinud mitte midagi niisugust. Ta ikka hoidis perekonda nagu minimaalse legendi tasemel. Ja jumal tänatud! Ma ei tea, mis mu närvisüsteemist siis oleks saanud, kui ma kõike seda oleks teadnud."

1971. aastal asus Jaak Kangilaski Tallinnas tööle riiklikku kunstiinstituuti ehk ERKI-sse ja hakkas karjääriredelil tõusma. Miralda sai samas majas tööd keele ja kirjanduse ajaloo õppejõuna. Komparteiga liitunud Kangilaski juhtis 70-ndate keskel isegi mõnda aega nime poolest ERKI marksismi-leninismi kateedrit, mis hõlmas tollal ka kunstiajaloo õpetust, aga lähedased kinnitavad, et ta oli tegelikult eestimeelne.

"Ta teadis väga hästi, kui terroristlik organisatsioon see kommunistlik partei oli. Ja siin ei olnud nagu midagi kahtepidi üldse mõtlemist ja Nõukogude võimu ka. Ja see, mis ta hiljem kõik tegi selle oma luuretegevuse kaudu, see oli kõik selleks, et õõnestada Nõukogude võimu," ütles Miralda Kangilaski.

Kui uskuda Kangilaski mälestusi, oli ta GRU uinuv agent, kellele erilisi ülesandeid ei antud, välja arvatud olla valmis sõja puhul. 70-ndate lõpus oli ta juba ERKI kunstiajaloo kateedri juhataja, ENSV teeneline kultuuritegelane ja kunstnike liidu aseesimees, mis tõi kaasa võimaluse vabamalt reisida. Muu hulgas tegi Kangilaski kaastööd väliseesti kultuurisidemete arendamise ühingus ehk VEKSA-s, mis oli nõukogude luure luubi all.

Näiteks on säilinud kaadrid aastast 1979, kuidas Kangilaski tutvustab kunstihuviga väliseesti noortele Tallinna Kunstihoone ateljeesid. "See luuretegevus kergendas seda, et ta teadis, et seda nõmeduse allikat ta õõnestab kogu see aeg. Kuna ta ema oli näitleja, tal oli siis võib-olla seda näitlejameisterlikkust ka nii palju, et tema legendid väga hästi töötasid," kommenteeris Miralda Kangilaski.

Näitemäng saavutas täiesti uue taseme aastal 1981, kui järjekordse kultuurivahetuse raames Stockholmis kunstiajaloo loengute pidamise järel tekkis kontakt lääne luurega. Vahteri kirjelduse järgi tekkis Kangilaskil kontakt inimesega, kes töötas Rootsi luures.

"Ja sellest hetkest võib siis öelda, et 80. aastate alguses temast saab n-ö topeltagent. Ehk siis, kui ta käib välismaal, mida tavainimesega võrreldes ta teeb sageli, annab ta märku, et ta on jõudnud välismaale, ja siis sõidab kohale see tema kontaktisik või agendihaldur või kuidas iganes seda nimetada ja nad vahetavad informatsiooni," rääkis Vahter.

Miralda Kangilaski meenutas, et väikesed kahtlused tal siiski tekkisid, näiteks natuke ebamugavustunnet tundis ta esimest korda siis, kui käidi Soomes hõimlaste juures külas. "Seal oli mingi kummaline kellaaeg, hiline öötund, kui oli mingisugune kõne. Ja ma mõtlesin, no kes teadis siia helistada? Ja ta kuidagi väga ebakindlalt, väga rahutult vastas. Ma mõtlesin, et see on imelik," meenutas abikaasa.

"Ta ikka ütles, et noh, mul on sõbrad, ma saan sõpradega... aga meil ei olnud kunagi niisugust vahekorda, et ma uuriks, kes täpselt, kus, mis, miks."

"Ma mäletan, et ükskord ta oli nii pigis, et ilmselt ei leidnud seda võimalust ja rääkis mulle, et ma pean minema spinningut ostma. Ta teadis, et kalariistade osakonda ma päris kindlasti ei lähe. Siis ta sai must vabaks. /.../ Ja siis oli nii, et ma ütlesin, et mina sinuga enam kuhugi välismaale ei tule. Sa käitud nii imelikult, sa oled nii närviline ja pahur. Muidugi nagu ikka mõtled, et võib-olla on mingi naine mängus või mis asi seal on, et miks ta niimoodi. Aga tagantjärele tuleb välja, mis oli mängus," jutustas naine.

See on seda hämmastavam, et Kangilaski oli kodumaal samal ajal üpris tuntud tegelane. Lisaks tuhandete tudengite harimisele ilmus tema sulest kunstiajaloo õpikuid ja raamatuid ning 80-ndate keskpaigast jooksis ETV-s tema juhtimisel isegi kunstiajaloo saatesari. Sel teemal, milliseid saladusi Kangilaski samal ajal läände viis, jääb ta memuaarides üldsõnaliseks. Ehkki paar korda tegi kunstiteadlane väidetavalt Eestis ka visuaalluuret objektide juures, siis põhiline on info GRU ülesehitusest, töökorraldusest ja ohvitseridest, kellega kokku puutus.

Ivo Juurvee hinnangul oli Kangilaski mäng päris ohtlik, arvestades, mida oleks nõukogude pool teinud, kui nad oleks teada saanud sellest. "Eks ta oleks vangi pandud nähtavasti. Kui ei oleks üritatud mingit keerulisemat mängu, et tema kaudu mingit desinformatsiooni ette sööta, aga selline asi on tegelikkuses oluliselt keerulisem kui filmis," märkis luureajaloolane.

Vahter osutab ka küsimusele, kuidas taolist koostööd tasustada. "Nad ei saa ju talle kuldkellasid ja Cadillace anda. Nii et seal on, ütleme, sellised maisemad hüved, mida tänutäheks antakse: väidetavalt siis kunstiraamatuid ja siis selleks, et saaks Eestis ringi liikuda, osteti talle üks kasutatud Žiguli, mis liialt silma ei paistaks." Perekond arvas, et auto sai soetatud Rootsis peetud loengute eest saadud kõrgema tasu eest.

Tagantjärele võib vaid oletada, aga osa topeltagendi tasust leidis 80-ndate keskpaigas ilmselt tee ka toona teismeliste lasteni. Tütar Kadri Kangilaski meenutab, et isa kinkis neile duubelkassettmakid. "Ma mäletan ühte võib-olla, 80-ndate keskpaik, kui isa oli kuu või kaks Rootsis ja tuli sealt tagasi värvitelekaga, mis oli tol 85.–86. aastal ikkagi suhteliselt haruldane kraam," lisas omalt poolt poeg Jaan Kangilaski.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist tuli VEKSA arhiivist välja näiteks Kangilaski 1986. aastal koostatud reisiaruanne kohtumiste ja meeleolude kohta Rootsis, kus ta ühelt poolt ajab padupunast juttu, aga teisalt püüdis ta sellega ilmselt teenida välja uut välisreisi.

1989. aastal valiti Kangilaski värskelt Tallinna Kunstiülikooliks ümber ristitud asutuse rektoriks, ametiketi pani kaela Arnold Rüütel.

Hämmastaval kombel, kui Eesti taasiseseisvus ja Nõukogude Liit lagunes, rektori agendikarjäär ei lõppenud.

"Kohe alguses Rootsi luure ei soovita Jaak Kangilaskil endast teada anda Eesti võimudele, kuna piltlikult öeldes ei ole veel selge, kuhupoole asi kukub. Ja siis 93. aastal väidetavalt siis ühel päeval Jüri Pihl helistab talle ja ütleb – ma arvan, et me peaksime kohtuma," rääkis Tauno Vahter.

Kui uskuda memuaare, siis Kangilaski salaelust teadsid tollane kaitsepolitsei juht Jüri Pihl ja üks tema asetäitja. Pärast riigikorra vahetust hakkas Jaak Kangilaski poetama ka esimesi killukesi enda spioonielust perele ja sõpradele, aga ei räägi veel täit tõde.

"Minu jaoks oli muidugi midagi täiesti põrutavat, ma ei olnud midagi aimanud. Aga samas oli see miski, millest kunagi rohkem ta juttu ei teinud minu juuresolekul, ja see jäi kuidagi selliseks vaikivaks teadmiseks," meenutab poeg Jaan.

Põhjus salatsemiseks oli, et ülikooli juht ja lugupeetud ajaloolane jätkas varjatud tegevust nüüd juba kapo suunamisel. Ehkki impeerium oli lagunenud, siis Venemaa sõjaväeluure jätkas tegevust ja arvas, et Kangilaski on nende mees. 1995. aastal sai Kangilaskist taas Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor ja huvitumine Ermitaažist või Tretjakovi galeriist oli endiselt hea kattevari sõitudeks Venemaale.

Tauno Vahter lisas: "Eks see üldine mõte on see, et sööta ette mingit materjali, mis on võrdlemisi vähetähtis, ja siis loota ise vastu saada midagi, mis on kasulik."

Teadaolevalt lõppes Kangilaski kaastöö luurega 2003. aastal. Kokkuvõttes oli Kangilaski 40 aastat spioon, sellest pool topeltagent. Kümmekond aastat tagasi hakkas presidendi teenetemärgi ja mitmete teiste riiklike preemiatega pärjatud pedagoog kirja panema memuaare, mis ilmuks pärast surma ning nüüd neid trükitult lugenuna möönis abikaasa Miralda, et see kõik oli talle üllatus ja nagu mõni kriminaalromaan.

Lese sõnul polnud mullu augustis manalateed läinud Jaak Kangilaski mingi James Bond, aga samas on pere tema üle uhke. "Üks mu lapselastest ütles, kui ma küsitlesin kõik kordamööda läbi, et kas nad on nõus sinna raamatusse oma pilte avaldama ja kuidas te suhtute sellesse, siis ütles lausa nii, et no ma pean seda vanaisa poolt kangelasteoks."

"Ilmselt üks tõde ongi see, et päriselu James Bondid ei olegi James Bondid," nendib Tauno Vahter. "Nad pigem ongi palju vähem märgatavad inimesed ja kusagil kanalisatsioonitorus ja okastraadi all roomamise asemel toimub väga palju vestlusi, tähelepanekuid, kirjeldusi, inimeste analüüsimist."

Luureajaloolane Juurvee täiendab: "Nii et need infokillukesed, mida kokku tassitakse, on tõepoolest pisikesed. Ja see tegevus on kauakestev. Nagu siin juttu oli, umbes 40 aastat, et see on hoopis midagi muud kui mõni ööpäev, mida me näeme filmides."

Abikaasa Miralda võttis teema aga kokku nii: "Kui rääkida saavutusest, siis kõige suurem saavutus oli, et ta jäi ellu kogu selles moosis."

"Pealtnägija" rõhutab, et mälestusteraamatus ilmuv on Jaak Kangilaski enda versioon ja praegu enam tema enda käest juurde küsida ei saa, sest korüfee suri mullu 82-aastaselt. "Pealtnägija" küsis kommentaari ka kaitsepolitseilt, aga nemad ei kinnita ega kummuta, kas Kangilaski nende heaks töötas.