"Aga miks nad seal ei võitle enda õiguste ja vabaduste eest?" Ma olen ise sarnast küsimust küsinud ja teistegi suust kuulnud, kui jutt läheb riikidele, kus demokraatliku valitsemisega parasjagu või juba pikemat aega kehvasti on olnud.

Miks inimesed ei organiseeru, miks nad ei pinguta selle nimel, et oma vähem või rohkem diktaatorlike kalduvustega valitsejad välja vahetada või nende võimu lähedale saamist üleüldse ennetada?

Rahvusvaheline vabaühenduste võrgustik Civicus, mis muuhulgas regulaarselt hindab kodanikuruumi tervist üle ilma, mõõtis, et 2023. aastal elas kogu maailma rahvast ainult kaks protsenti avatud kodanikuruumis*, kus kodanikuühiskond saab vabalt olla ja toimetada. Viis aastat tagasi oli see näitaja neli protsenti.

Soome, Rootsi, Läti, Leedu ja ka Eesti rahvas elab sellistes tingimustes praegugi. Veel. Eestis on siiski viimasel ajal olnud märgata samme, mis meid järgmisel korral terviseklubist välja jätta võivad.

Võimalik politsei õiguste laiendamine avalike koosolekute ennetavaks keelamiseks, juba sagenenud kohtuvaidlused sõnavabaduse piiride üle, aga ka poliitiline tahtmine piirata Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigust siinsetel kohalikel valimistel on mõned suundumused praegusest kitsama kodanikuruumi poole, ükskõik, milliste argumentidega neid kitsendusi selgitada.

Venemaa ja Valgevene on edetabelis mõistagi punases. Aga näiteks Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa, samuti Suurbritannia, Poola, Gruusia ja mõistagi Ungari on saanud Eestist märksa madalamad hinded ja külge määratluse "kitsenenud" või "piiratud". Siin, Euroopas, selles eriti demokraatlikus ning ülejäänud ilmale eeskuju näidata soovivas osas maailmast.

Kui kaks punast riiki välja jätta, siis meelt avaldamas käivad inimesed neis riikides ju ometi usinasti. Protestid on seal suuremad kui Eestis ja tihti vihasemadki kui Eestis. Kestvamad kui Eestis. Miks siis seal kodanikuruumiga – ja demokraatiaga üleüldiselt – Eestist kehvem seis on?

Meeleavaldused on vabakondliku jäämäe veepealne osa

Meeleavaldus on küll oluline ja tihti kõige kuuldavam ning nähtavam osa vabakondlikust tegutsemisest, ent suurem (ja üldiselt see kõige mõjusam osa) kodanikuühiskonnast peidab end vee all: igapäevases töös ja vaevanägemises argiste probleemide lahendamisel, asjade ärategemisel, kogukondade hoidmisel, suuresti kõiksugu kellade ja vilede, kõnede ja plakatiteta, ka siis, kui esimene, teine ja kolmaski õhin on ammu möödunud.

Viimasel ajal on olnud mitmest kohast lugeda soovitusi, et just kodanikuühendustelt raha vähemaks võttes võiks saavutada märkimisväärse riigirahandusliku kokkuhoiu. Sellistel puhkudel mõeldakse mittetulundusühingutest ja sihtasutustest, see on lihtne juriidiline jaotus, mis võimaldab panna ühte patta väga eriilmelisi, erineva võimekuse ja eesmärgiga ühinguid.

Vabaühenduste hulgas on heategevusorganisatsioone ja religioosseid ühendusi, on riigile või omavalitsustele teenuse osutajaid, on huvikaitseorganisatsioone, on neid, kes tegelevad mingit sorti hariduse andmise või edendamisega, on neid, kes keskenduvad hoolekandele, on küla- ja asumiseltse, on laulu- ja tantsuseltse, on käsitööringe, on spordiklubisid. Sealjuures lähebki suur osa vabaühendustesse suunatud avalikust ressursist Eestis just kultuuri- ja spordiühenduste toetuseks.

Nii et mida siis taotletakse üleskutsetega "vähendada kodanikuühenduste rahastamist "mingi protsendi" võrra"?

Peale selle, et need on emotsionaalsed, põhistamata hüüatused, on need ohtlikud meie kodanikuruumi kvaliteedile ning demokraatia käekäigule.

Mõistagi peaks iga vabaühendus seisma selle eest, et nende tegevused oleks kaetud võimalikult mitmekesiselt, sh liikmemaksudest, annetustest, ka vabatahtliku tööga, ühingu arenedes ühel hetkel ehk ka teenuste müügist ning selle kõige kõrval näiteks ka riiklikest või kohalikest allikatest taotletud toetustest.

Võimekad ja tihti juba pikemalt tegutsenud vabaühendused üldiselt seda kõike ka suudavad, vahel paremini, vahel halvemini, aga üldjuhul harjumuspäraselt kokkuhoidlikult, mitte laristades, kas siis kohalikule või laiemale kogukonnale teenuseid osutades, kellegi muresid vähendades või ennetades, rõõmusid kasvatades, vähemkaitstud inimeste huvisid silmas pidades.

Kui emotsionaalsete ja läbimõtlemata kärbete toel suruda vabakond aga veel karmimale ellujäämise kursile, pole ühel hetkel enam aega ega ruumi mõelda suuremale pildile või hoida silma peal kaasamise kvaliteedil, eelnõude menetlusetappidel või näiteks sellel, kas ametnikel on üldse meelest kodanikuühendusi neisse etappidesse kaasata.

Kusjuures see kõik on väljakutse juba nüüd, sest viimasel paaril aastal, mil valitsused on "kriisi tõttu" turbomenetlenud korraga väga paljusid eelnõusid, on korduvalt juhtunud, et kodanikuühiskond ununeb eelnõusid kirjutades sootuks.

Isegi kui mõne õigusaktiga on kiire ja isegi kui kavandatavad muudatused on heatahtlikud võivad olla tagajärjed vabaühenduste jaoks ootamatud, luua või kasvatada barjääre, millest ühel hetkel niisama lihtsalt enam üle ei hüppa. Just sellised käigud on koos rahastamisvõimaluste vähendamisega peamised põhjused, miks paljudes eelmainitud riikides on kodanikuruum ekspertide hinnangul "kitsenenud" või "piiratud".

Demokraatia tervise kaitseks on just vaja poliiti(ka)lises argipäevas reaktsiooni- ja organiseerumisvõimelist kodanikuühiskonda, mis ei pea tegelema meele heitmisega murest, kuidas järjekordne aasta taas üle elada.

Ära sae jalga taburetil, millel veel pikalt istuda plaanid

Tugev ja mitmekesine kodanikuühiskond on kogu riigi jaoks oluline harjutusväli iseseisvaks eluks: autokraatidest iseseisvaks demokraatlikuks eluks. Ettepanekud nagu "rahastame ainult seda, teist või kolmandat osa vabaühendustest, ülejäänud saagu ise hakkama", on samasugused, kui treener teeks ettepaneku hakata kümnevõistlejaks, keskendudes ainult paarile või kolmele alale kümnest.

Laulu- ja tantsuseltsid, külaseltsid, loomade varjupaigad, laste spordiühingud, huvikaitseorganisatsioonid on palju rohkemat kui lihtsalt mittetulundusühingud (või sihtasutused) mingi konkreetse tegevuslõigu nimel. Nad on ka nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses kontaktid, kogukonnatunne ja -teadlikkus, mille najal muuhulgas kriisides reageerida ja toime tulla. Nad on aja jooksul juurduvad harjumused organiseeruda, ülesandeid jagada, vastutust võtta. Nad on see koht, kus esialgsest õhinast kujuneb koos(töö)tegemise kultuur.

Kuigi ka vabaühenduste eelarvetesse jätavad jäljed nii järjekordne käibemaksutõus kui ka tulumaksutõus – kuigi juba pikemat aega on tunda kõiksugu toetuste vähenemise hõngu, kohati päris vänget –, on vabakonnas tundetaiplikkust üldiselt rohkem kui kusagil mujal. Sestap mõistavad ilmselt just vabaühendused keskmisest paremini vajadust olla keerulises majanduslikus ja julgeolekulises olukorras üle välja solidaarne.

Nii on vabakond valmis otsima, leidma ja välja käima võimalusi, kuidas kodanikuühiskond võiks olevas ja jätkuvas kriisis iseseisva(ma)lt tegutsedes ja paremini toime tulla.

Näiteks kirjutas Vabaühenduste Liit Kristen Michali juhitava valitsuskoalitsiooni läbirääkimisteks delegatsioonidele kahe ettepanekuga. Üks neist puudutas kaasamiskultuuri (las see praegu jääda), teine aga annetuste kogumise ruumi laiendamist.

Nimelt leiame, et eraisikute annetustele tuleb riigil pakkuda praegusest parem ja üheselt selge maksutagastus. Praegu on füüsilisest isikust maksumaksjatel õigus kasutada mahaarvamisi kuni 1200 euro suurustelt väljaminekutelt. Selle piirmäära sisse arvestatakse lisaks annetustele muuhulgas ka kodulaenu intressid ja koolituskulud. Arvame, et annetused tuleks eraldada muudest mahaarvamistest, kehtestades eraldi piirmäära vähemalt 1500 eurot ning lõpetada tuleks äriühingute annetuste maksustamine tulumaksuga.

Eelarvetasakaalu otsides ja kärpekohti leides on juba vähendatud ning plaanis on veelgi vähendada ka vabaühendustele suunatud rahastust, mistõttu võiks koalitsioon anda vabaühendustele, mis tegelikult ju ka ühiskonna, meie inimeste ja riigi heaks vajalikku tööd teevad, järgmisteks aastateks lootust ja võimalusi oma tegevusteks muudest sektoritest vahendeid juurde leida.

See samm oleks ka üleüldise sõnumina oluline ning aitaks ennetada või vähemalt leevendada viimasel ajal tekkivat lootusetust, et vabakond sektorina on riigi silmis tähtsust kaotamas.

Kodanikuühiskond on demokraatlikus riigis üks kolmest olulisest taburetijalast avaliku ja erasektori kõrval. Me võime ju püüda kõõluda kahel jalal, saagides kolmandat millimeetri haaval lühemaks, aga kaua seda tasakaalu niiviisi ei hoia.