Kultuuriväärtuste inventeerimine ehk siis riikliku kaitse all olevate objektide kriitilise pilguga ülevaatamine on vana teema, mis aeg-ajalt päevakorda tõstetakse ja siis taas kaob kuhugi ilma, et põhiprobleemi lahendataks. Riikliku kaitsega kaasnevad omandipiirangud tuleb omanikele proportsionaalselt hüvitada, aga valdkonna totaalse alarahastuse tõttu seda kahjuks ei tehta.

Kui valitsus ei soovi riigile võetud kohustusi kultuuripärandi osas täita, siis tundub kohustuste koorma kergendamine loogiline, samas ei tohiks riik ennast vastutusest distantseerida, vaid mõtlema riikliku kaitse efektiivsuse peale. Ühtlasi annab see võimaluse muinsuskaitsel pöörata näoga inimese ja omaniku poole, mis tähendaks olulist arengut terves valdkonnas.

Kui muinsuskaitseamet peab tõenäoliselt vajalikuks kaitse alt vabastada objektid, mis on hävinenud, või millel pole enam tegelikku kultuuriväärtust, siis kaitsealuste objektide nimekiri tuleks üle vaadata koostöös omanikega ja valikukriteeriumeid peaks olema rohkem. Loobuda tuleks mõttest kaitsta hooneid inimeste eest ja omanikke tuleks rohkem usaldama õppida. Juhtmõtteks võiks olla, et muinsuskaitse algab ja lõppeb omanikuga ja just tema on kõige tähtsam isik terves valdkonnas.

Kui aastate eest taastati näiteks Koluvere loss, mis on tõenäoliselt siiani suurim restaureerimisprojekt, mis Eestis eraomaniku poolt tehtud, siis omanik Aivar Reivik arvas tookord, et riikliku kaitse jätkamine pole enam põhjendatud. Kelle eest ikka mälestist kaitsta, kui sellel on hooliv ja võimekas omanik, kes hooned kenasti korda teinud?

Tookord muinsuskaitsjad selle mõttekäigu välistasid, aga kui nüüd tegelikult soovitakse omanikega dialoogi pidada, siis tasuks selle peale mõelda. Kui vaatame möödunud aegade väärtuslikumat arhitektuuri, siis ehitati need ikkagi omanikele ja mitte praegustele muinsuskaitseametnikele ning seda tuleks silmas pidada.

Muinsuskaitse lähtugu selgetest põhimõtetest ja väärtustest

Hiljuti muinsuskaitseameti peadirektoriks saanud Marilin Mihkelson väljendas ühes intervjuus mõtet, et kõige parem mälestis on kasutuses olev mälestis ja sellega tuleb nõustuda. Hooned on mõeldud ju inimeste jaoks ja mitte vastupidi.

Riikliku kaitse alla võtmine tähendab väärtuste hindamist ning kaalumist ja see protsess peaks olema läbipaistev, järjepidev ning inimestega selgelt läbi arutatud. Sellisel juhul saaksime asjadest ühtemoodi aru ja muinsuskaitseline mõte jõuaks ka tavaliste inimesteni.

Kui vaatame nüüd, kas muinsuskaitses lähtutakse selgetest väärtustest, siis kahjuks see alati nii ei ole. Tihti jääb arusaamatuks, miks mõne hoone funktsionaalset kasutusele võtmist takistatakse järjepidevalt ja teiste puhul kurdetakse, et hoone laguneb, kuna keegi ei soovi seda kasutada. Sellist kaootilisust tuleb pidada probleemiks, sest selgetest väärtustest ei lähtuta, kõik on suhteline ja kultuuripärandi säilimine sõltub peamiselt ametniku hetkeotsustest, mis on ajas aga väga muutlikud.

Heaks näiteks võib tuua kultuuriajalooliselt silmapaistev Raikküla mõisa peahoone, mis riikliku kaitse alla võtmise hetkel oli korras, aga aastakümneid kestnud vandalismi käigus ja riigis omandis olles muudeti varemetehunnikuks ja seda avalikult ning kõigi silme all. Mingil ajal toetati uusi omanikke selle taastamisel, kuid kui viimastel tekkis soov hoone funktsionaalselt kasutusele võtta, et tagada mälestise säilimine ka tulevikus, siis toetamine lõppes.

Ühes ümarlauas käis Mihkelson välja mõtte, et Eesti Omanike Keskliidu liikmed on oodatud erinevatele aruteludele ja seda mõtet tuleb toetada. Kui kümme aastat tagasi hakati välja töötama muinsuskaitsereformi, mille tulemusena sündis uus seadus, siis rõhutati muinsuskaitse vajadust pöörata näoga omaniku poole. Kuna see on aga jäänud seni piisavalt sisustamata mõisteks, siis oleks praegu õige hetk selle eesmärgi saavutamine reaalselt ette võtta.

Vaatame näiteks tõsiasja, et kui 80 protsenti ehitismälestistest kuulub eraomanikele ja 20 protsenti avalikule sektorile, siis omandipiirangute kompenseerimiseks mõeldud hüvitistest jõuab erasektorisse ainult väike osa ja need protsendid kipuvad lausa vastupidi olema.

Mõista tuleb riigi soovi tõsta raha ühest taskust teise, kuid pikas perspektiivis pole selline vahetegemine jätkusuutlik ja mõjub mälestiste säilimisele halvasti. Eraomanikud oskavad reeglina raha säästlikumalt kasutada ja kui neile kuuluvate mälestiste kasutuselevõtmise asemel toetatakse omavalitsuste omandis objektide jooksvaid remonte, siis on selge, et kogu toetuste jagamise süsteem on vaja uuesti ja efektiivsemalt üles ehitada. Omanikupõhine diskrimineerimine tuleks lõpetada,

Muinsuskaitse tegelegu kultuuripärandi väärtuslikuma osaga

Muinsuskaitse idee peaks olema kultuuripärandi väärtuslikuma osa säilimine ja just sellega tulekski tegelema hakata. Praegu võime lugeda riikliku kaitse all olevaks 13 043 vallasmälestist, 13 437 kinnismälestist, 11 747 kaitsealade ehitist, ehk siis kokku on meil 38227 mälestist. Selline suur hulk objekte tekkis, kuna varem arvati, et kaitsta on vaja igaks juhuks kõike.

Riikliku kaitse all olemisega kaasnevad omandipiirangud, mida riik peab hüvitama, ja seetõttu käib valdkonna alarahastuse tõttu see riigile üle jõu ja pole mõistlik. Inventeerimise käigus tuleb välja selgitada tõepoolest väärtuslikum osa kultuuripärandist ja sellele keskenduda. Pidevalt uute objektide kaitse alla võtmise asemel oleks vaja tagada süsteemi efektiivsus, et kaitstav pärand ka tegelikult säiliks.

Lisaks hoonetele on meil palju vallasmälestisi ja muuseumivara. Arenenud Euroopas on levinud muuseumite dekoloniseerimine, mille tulemusel tagastatakse varad õigusjärgsetele omanikele.

2017. aastal teatas Prantsuse president Emmanuel Macron, et Burkina Fasole tagastatakse sealt kunagi röövitud esemed, mis asusid Prantsusmaa muuseumides. Loomulikult tuli sellele muuseumide tugev vastasseis, aga asi sai siiski teoks. Seda võiks teenäitajaks pidada ka meie muuseumide puhul, kus on nii kirikuvara kui ka kunagi mõisatest pärinevaid esemeid, mille võõrandamise lugu nüüdsete arusaamade järgi enam heauskseks omandamiseks pidada ei saa.

Meie muuseumiseadus võimaldab tagastamist ja igal juhul ei keela see muuseumeid olema moraalne. Ainus, millest nad loobuma peaksid, on võimupositsioon pärandi suhtes. Kindlasti on parem, kui kultuuriväärtuslikud esemed oleks inimeste poolt kasutuses ega vedeleks unustatuna muuseumide hoidlates.

Punapärand versus euroopalik pärand

Muinsuskaitseamet on juba aastaid rääkinud, et mõisaid on meil kaitse all liiga palju, mis viitaks nagu sellele, et neid on liiga palju. Ilmselgelt pole see osa pärandist muinsuskaitse prioriteet, vaid selleks on hoopis nõukogudeaegsest ideoloogiast laetud objektid.

Venemaa sõjalise agressiooni kontekstis tõstatati punamonumentide eemaldamise küsimus ning muinsuskaitsjad võrdlesid seda lausa 1905. aasta mõisate põletamisega. Loomulikult tuleb mõista siinkohal kunstiajaloolisi ja muid aspekte, aga sellise võrdluse korral tehakse fundamentaalne mõtlemisviga. Kui mõisad on orgaaniline osa meie kultuuriajaloost, mille vahendusel on meieni jõudnud euroopalikud kombed ja väärtused ning milleta me oma elu ettegi ei kujuta, siis näiteks tundmatu sõduri hauaga ei teki enamikul Eestimaa inimestel mitte mingisugust seost.

Meie kultuuri osaks on ilusad hooned, noa ja kahvliga söömine, laulupidu ja muu, mis on meieni jõudnud mõisate kaudu, aga jätkuvalt on võõras meile Teise maailmasõja võidu ülistamine, juhikultus jms. Seega pole vaja taga nutta seda, mida on meile kunstlikult üritatud peale suruda, aga mis pole oma kohta kultuuris leidnud, vaid säilitada tuleb seda osa pärandist, mis on meie inimeste identiteedi ja kultuuriteadvuse lahutamatuks osaks.

Euroopaliku kultuuripärandi tühistamine ei ole põhjendatav muinsuskaitseliste trendide ja teiste muutuvate nähtustega. Riiklikult kaitstava pärandi valikul tuleb lähtuda sellest, mis räägib meie inimestest ja on meile tõeliselt oluline.