Viimase üheksa aasta sündmused, mis algasid sellest, et Ukraina võttis selge suuna demokraatiale ja demokraatlike riikidega liitumisele, on nüüdseks kasvanud üle suurimaks sõjaks Euroopas pärast Teist maailmasõda. Kuigi sõdivad ainult Venemaa ja Ukraina, on nende selja taha koondunud riigid selgelt eristatavad selle poolest, et Venemaad toetavad mittedemokraatlikud riigid ja Ukrainat demokraatlikud riigid. Panuseid on järjest tõstetud ja ilmselgelt ei saa kumbki leer endale lubada selle sõja kaotamist.

On kaalukaid argumente, mis viitavad sellele, et sõda ei oleks puhkenud kui a) Ukrainast oleks saanud mittedemokraatlik riik nagu on Valgevene või b) Venemaast oleks saanud demokraatlik riik nagu on Ukraina. Selles ei ole midagi uut, sest üks põletavamaid küsimusi maailma viimase saja aasta ajaloos ongi seotud demokraatia ja julgeolekuga: miks ei saa demokraatlikud ja mittedemokraatlikud riigid rahulikult koos eksisteerida ja miks lõpeb kõik järjekordse eksistentsiaalse sõjaga?

Küsimus taandub kahe peamise rahvusvaheliste suhete koolkonna vaidlusele selle üle, kas julgeolekuprobleem tuleneb inimloomusest ja/või rahvusvahelise süsteemi anarhilisest struktuurist või hoopis sellest, et demokraatlikud riigid käituvad põhimõtteliselt teistmoodi kui mittedemokraatlikud riigid.

Küsimus puudutab otseselt ka Eesti ajalugu. Nimelt on Eesti ühiskonnas levinud arusaam, et 1934. aasta riigipööre ja demokraatiast loobumine mängisid olulist rolli sündmuste juures, mis viisid hiljem iseseisvuse kaotamiseni. Selle artikli eesmärgiks on ühendada Eesti ajalugu maailma ajalooga ja näidata, kuidas demokraatia saab julgeolekut mõjutada.

Immanuel Kant ja päästev egoism

Liberaalsel koolkonnal on kasutada tugev trumpkaart. Ka realistid on sunnitud tunnistama, et statistiline seos, mis näitab sõdade puudumist demokraatlike riikide vahel pärast Teist maailmasõda, on veenev ega ole selgitatav lihtsalt juhusega. Vaidlus taandub pigem sellele, kuidas eeltoodud statistilist seaduspärasust selgitada: kas sõdade puudumise põhjuseks on ikka demokraatia või peidab ennast demokraatia selja taga hoopis midagi muud.

Ka liberaalne koolkond ise ei ole demokraatliku rahu põhjuste osas üksmeelel. Kui püüda olukorda võrrelda füüsikateadusega, siis võiks öelda nii, et katseline füüsika on teinud avastuse, kuid teoreetiline füüsika ei ole suutnud seda selgitada. Kõige veenvam demokraatliku rahu põhjendus toetub Immanuel Kanti 1795. aastal avaldatud esseele "Igavese rahu poole". Kant kirjutab seal, et kui kodanikud saavad otsustada, siis kaaluksid nad sõja otsust "väga hoolikalt", sest kodanikel endil tuleb kanda ka kõik sõjaga kaasnevad raskused.

Kodanikud saavad otsustada ainult sellistes riikides, kus on olemas võimude lahusus ja kodanike otsustamist võimaldavad institutsioonid. Kant nimetas neid vabariiklikeks ja representatiivseteks, tänapäeval ütleme demokraatiad, või kui tahame täpsemad olla, siis esindusdemokraatiad.

Kantile toetuv demokraatliku rahu põhjendus – mida võib nimetada ka Kanti rahuargumendiks – on veenev just sellepärast, et see lähtub inimeste omakasust. Kant ei eelda, et demokraatlikes riikides on paremad ja rahumeelsemad inimesed, vaid üksnes seda, et kui inimesed saavad otsustada, siis kaaluksid nad sõja otsust "väga hoolikalt".

Seega ei välista Kanti rahuargument sõda kahe demokraatliku riigi vahel, kui kodanike arvates kaaluksid sõja plussid üles sõja miinused. Kanti rahuargument ei ole vastuolus ühe realistide põhiväitega, et inimloomus jääb ikka samaks, isegi kui riigikord peaks muutuma. Kõnealusel juhul oleks inimeste egoism see, mis takistab neil sõja kasuks otsustamast.

Teine Kanti rahuargumendi tugevus seisneb selles, et see on olemuselt struktuurne. Ainult demokraatlikele riikidele on omane vajadus saada otsustele kodanike nõusolek. Seega ei ole Kanti rahuargument vähem "realistlik" kui realistide teine põhiväide, et rahvusvahelisele süsteemile on omane eriline struktuur, mis mõjutab seda, kuidas riigid käituvad.

Kanti rahuargumendi nõrk koht on sealsamas, kus kõikidel demokraatliku rahu selgitustel. Nimelt ei näita empiiriline tõestusmaterjal, nagu sõdiksid demokraatlikud riigid vähem kui mittedemokraatlikud riigid, vaid ainult seda, et nad ei sõdi omavahel. Seega peaks Kanti rahuargument toimima valikuliselt.

Inimeste võimalus otsustada ja inimeste egoism peaksid takistama demokraatlikel riikidel sõdida ainult juhul, kui tegemist on teise demokraatliku riigiga. Sellist valikulist mõju on püütud selgitada nii, et demokraatlike riikide vahelistes suhetes need mõjud liituvad ja annavadki tulemuseks sõdade puudumise. Kuid selline selgitus ei ole väga veenev.

Ükskõik mis ka ei ole demokraatliku rahu põhjustaja, ei ole kahtlust selles, et nähtus kui niisugune on olemas ja oli olemas juba enne Teist maailmasõda – kuigi statistiline seaduspärasus kehtib vettpidavalt ainult Teise maailmasõja järgse aja kohta. Sõdadevahelisel ajal rääkisid kanadalased uhkusega, et piir USA-ga on täielikult demilitariseeritud, ja Soome poliitikud rõhutasid, et piiri Rootsiga ei pea "ükski sõdur" valvama.

Kuid kellelegi ei saanud jääda märkamata siis ja ei saa jääda märkamata ka nüüd, et demokraatlik rahu kaitseb Kanadat tunduvalt tõhusamalt kui Soomet. Demokraatlikust rahust on vähe kasu, kui kasvõi üks naaberriik ei ole demokraatlik, ja eriti vähe kasu on demokraatlikust rahust siis, kui see naaberriik on agressiivselt käituv suurriik.

"Melose olukord" ja "igavene rahu"

Vahetult pärast 2008. aasta Georgia sõda kirjutas Toomas Hendrik Ilves essee "Meeloslasi mäletades", milles osutas samale probleemile. Ilves nimetas demokraatlikku rahu üheks "kaasaja välispoliitiliseks mantraks", mis ei aita nende riikide vastu, kes ei ole demokraatlikud ja kes teevad panuse toorele jõule. Sellisel juhul kehtib hoopis põhimõte "kel jõud, sel õigus", nii nagu seda kirjeldas juba rohkem kui 2000 aastat tagasi Thukydides.

Ilves viitab "Peloponnesose sõja ajaloo" episoodile, mis on tuntud kui "Ateenlaste ja meloslaste dialoog". Selles teatavad Melose saarele saabunud ateenlased, et "te teate sama hästi kui meie, et õigluse üle otsustatakse inimestevahelises vaidluses võimult võrdsete vahel ning tugevad saadavad korda, mida suudavad, ja nõrgad taluvad, mida peavad".

Ilves kirjeldab, kuidas Melose elanikud asetatakse "eestlastelegi tuttava" valiku ette: "alistudes väldite hullemat ja jääte ellu". Meloslased otsustavad vastu hakata, misjärel kõik Melose mehed tapetakse ning naistest ja lastest saavad orjad.

Veelgi selgemini väljendus Ilves vahetult pärast Krimmi annekteerimist peetud kõnes 2014. aasta mais, kui ütles, et Euroopa väikeriikidel on valida ainult kahe võimaluse vahel: kas jääda "Melose olukorda" või liituda NATO-ga. Teine võimalus tähendab oma olemuselt suuremate riikidega liitumist ja on kooskõlas Kanti "igavese rahuga".

Nimelt läheb Kanti "igavene rahu" demokraatlikust rahust tunduvalt kaugemale. Kui demokraatlikuks rahuks piisab ainult sellest, et riigid oleksid demokraatlikud, siis "igaveseks rahuks" peavad nad ka liituma. Sellest tulenevalt on ka "igavese rahu" mõju julgeolekule tunduvalt suurem. Võib öelda nii, et demokraatlik rahu on alles esimene samm "igavese rahu" poole.

Demokraatlik rahu tähendab sisuliselt mittekallaletungipakti, mis kaitseb ainult nende riikide eest, kes on paktiga ühinenud. Kusjuures paktiga liitumiseks piisab sellest, et riik oleks demokraatlik. Kuid Kanti on võimalik tõlgendada ka nii, et ta ei pidanud silmas mittekallaletungipakti kui kõige väiksemate kohustustega liitu, vaid vastupidi, kaitsepakti kui kõige suuremate kohustustega liitu.

Selline liit kaitseb ka riikide eest, kes ei ole demokraatlikud ja kes ei ole mittekallaletungipaktiga ühinenud. Paraku tekib siin teistsugune probleem, sest kaitset pakutakse ainult nendele riikidele, kes on kaitsepaktiga liitunud ja kelle suhtes on võetud vastav kohustus. Just selles seisneb praegu Ukraina julgeolekuprobleem.

Kui sellise tõlgendusega nõustuda, siis ei ole Kanti "igavese rahu" väljenduseks mitte demokraatlik rahu ega ka demokraatlike riikide ühendus, nagu seda on Euroopa Liit, vaid NATO ja teised piirkondlikud kaitsepaktid, mille üheks osapooleks on piisavalt tugev demokraatlik suurriik – Kantil "vägev ja valgustatud" riik.

Seega saab Ilvese mõtet edasi arendades väita, et Eestiga sarnanevate väikeriikide jaoks on olemas kaks võimalust: "Melose olukord", kus kehtib "kel jõud, sel õigus", ja "igavene rahu", kus Kanti sõnul "iga riik, ka kõige väiksem, võiks loota julgeolekule ja õigustele". Kumbki võimalustest – ühelt poolt Thukydidese lahenduse realism ja teiselt poolt Kanti lahendusele omistatud idealism – esindab ühte kahest peamisest rahvusvaheliste suhete koolkonnast. Liberaalid väidavad, et demokraatial on olemas mõju julgeolekule, ja realistid väidavad, et sellist mõju ei ole.

Kanti lahendus, kus julgeolek = demokraatia + liitumine, annab väikeriikide julgeolekule usutava tagatise. Küsimus on selles, kuivõrd see valem kehtis Eesti puhul aastatel 1918–1940.

Eksistentsiaalne sõda ja julgeolekudilemma

Realism ja liberalism kui kaks suurt rahvusvaheliste suhete  koolkonda on mõlemad ühel meelel, et riikidevahelistes suhetes valitseb Thomas Hobbesi kirjeldatud anarhia ehk teiste sõnadega kõikide sõda kõikide vastu. Kanti "Igavese rahu" eesmärk oligi tuua riigid pidevast sõjaseisundist välja. Selleks on vaja teatud hulka eeldusi.

Kõigepealt on vaja riike, kus on olemas võimude lahusus ja kus kodanikud saavad riigi otsustes kaasa rääkida. Edasi on vaja, et selliste riikide hulka kuuluks ka üks "vägev ja valgustatud" suurriik, kelle ümber teised saaksid koonduda. Moodustuks "rahumeelne liit" (foedus pacificum), mis pidevalt laieneks ja "igavese rahu" rahutsooni kasvataks. Kõige krooniks oleks piirangutevaba suhtlemine rahvaste vahel, mis laseks levida "kaubanduse vaimul" ja annaks riikide rahumeelsele koostööle ka majandusliku motivatsiooni.

Kant ei jäta kahtlust, et riikidega, kes neid tingimusi ei täida ja jäävad väljapoole "igavese rahu" tsooni, kehtib sõjaseisukord edasi. Vähe sellest. Tegemist ei ole mitte ainult sõjaga, vaid eksistentsiaalse sõjaga despootiate ja vabade rahvaste vahel, mis saab lõppeda ainult ühe või teise poole kaotusega. Ühel juhul lõpeb eksistentsiaalne sõda "igavese rahuga", teisel juhul rahuga "vabaduse surnuaial".

Eksistentsiaalne sõda tuleneb ka klassikalisest vabaduse ja julgeoleku dilemmast (vt ka "Demokraatia kolm dilemmat"). Hobbesil on anarhia ja üleüldise julgeoleku puudumise algpõhjus epistemoloogiline (filosoofia haru, mis uurib, kuidas inimesed ümbritsevast tegelikkusest aru saavad). Probleem tuleneb sellest, et inimesed saavad julgeolekuohtudest erinevalt aru. Hobbesi lahenduseks on suverään, kellele delegeeritakse ühise seisukoha kujundamine. Kui kaovad erinevad arusaamad, siis kaob ka hirm julgeoleku pärast ja julgeolekuprobleem on sellega lahendatud.

Samasugune dilemma tekib rahvusvahelises süsteemis. Riikidel on samuti erinevad arusaamad sellest, kuidas oma julgeolekut tagada. Ühe riigi sammud julgeoleku tagamiseks võivad teistes riikides tekitada muret oma julgeoleku pärast. Lahenduseks võiks olla Hobbesi suverään, kuid see tähendaks riikide suveräänsuse piiramist. Kui tahta riikidele piiramatut suveräänsust ja tegevusvabadust, siis tuleb leppida sellega, et täielikku julgeolekut pole võimalik saavutada.

Kui julgeolekudilemma algpõhjuseks on erinevad arusaamad, siis peab ka lahendus seisnema arusaamades. See toob meid tagasi Kanti rahuargumendi juurde. Kui demokraatlikud riigid käituvad teistmoodi kui mittedemokraatlikud riigid, siis saab see tuleneda kahest asjaolust: esiteks demokraatlike riikide struktuurist, mis annab kodanikele võimaluse riigi otsustes kaasa rääkida, ja teiseks demokraatlike riikide kodanike arusaamadest. Kui riigi struktuuri võib pidada suhteliselt püsivaks, siis kodanike arusaamad võivad olla väga muutlikud.

Ajalooline kogemus ja enamuse võim

Üksteist aastat enne "Igavest rahu" avaldatud ajaloofilosoofilises töös "Idee üleüldisest ajaloost maailmakodanlikus sihis" kirjutab Kant, et inimesed õpivad alles siis, kui neid sunnivad selleks valusad kogemused – nagu näiteks sõjad. Kuid Kanti arvates võiksid inimesed jõuda samadele järeldustele ka ilma valusate kogemusteta, kui nad kasutaksid oma ratsionaalset mõistust.

Samale järeldusele on jõudnud ka 20. sajandi ühiskonnateadlased, nagu Robert Jervis ja Dan Reiter. Jervis uuris, kuidas riigijuhid otsuseid langetavad, ja sai tulemuseks, et otsuseid langetatakse peamiselt ajaloolise kogemuse põhjal. Kuigi ka ratsionaalne analüüs võib olla vigane, leidis Jervis, et selle põhjal tehtud otsused oleksid ikkagi olnud õigemad kui need, mis on tehtud ajaloolise kogemuse põhjal. Dan Reiter uuris, kuidas riigid otsustavad, kas neile on parem liituda või jääda erapooletuks. Statistika hõlmas 23 väikeriiki ja näitas, et 87 protsendil juhtudel tegid riigid otsuse ajaloolise kogemuse põhjal.

Kanti, Jervise ja Reiteri tähelepanekute põhjal saab väita, et inimesed kalduvad otsustama lähtuvalt ajaloolisest kogemusest. Kui selline kalduvus on olemas, siis peab see olema omane kõikidele inimestele sõltumata sellest, kas nad elavad demokraatlikus või mittedemokraatlikus riigis. Kuid ainult demokraatlikus riigis kehtib enamuse võim, mis annab inimlikele kalduvustele võimenduse.

Enamuse võim on teine struktuurne omadus, mis eristab demokraatlikke riike mittedemokraatlikest ja teeb seda täiesti realistlikult. Tänu sellele omadusele on võimalik väita, et kui inimestel on kalduvus otsustada ajaloolise kogemuse põhjal, siis kalduvad demokraatlikud riigid seda eriti tegema.

Kõike eelnevat kokku võttes on võimalik sõnastada demokraatia ja julgeoleku vaheline seos järgmisel kujul: demokraatia mõju julgeolekule sõltub demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest, mis omakorda sõltuvad eelkõige ajaloolisest kogemusest.

Soome ja Eesti enne Teist maailmasõda

Enne Teist maailmasõda jäid nii Soome kui ka Eesti ilma liitlasteta ja "Melose olukorda", kuigi Soome oli kogu aja demokraatlik ja Eesti oli demokraatlik suurema osa ajast. Miks demokraatlikud riigid omavahel ei liitunud? Eespool toodud teoreetilise selgituse kohaselt sõltub julgeolek, sealhulgas ka liitlaste leidmine, demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest, mida omakorda mõjutab nende ajalooline kogemus.

Eesti ja Soome olid mõlemad väga noored riigid ja neil ei saanud olla erilisi kogemusi liidusuhetest teiste riikidega. Mõlemad püüdsid esimesel võimalusel liituda Rahvasteliiduga ja mõlemad nägid Rahvasteliidus eelkõige julgeolekuorganisatsiooni. Rahvasteliidu põhikirja artikkel 10 nägi ette, et Rahvasteliidu liikmed kohustuvad "austama ja välise kallaletungi eest hoidma kõikide Rahvasteliidu liikmete territoriaalset terviklikkust ja kehtivat poliitilist sõltumatust." Ideaalis oleks Rahvasteliit mõlema jaoks pidanud tagama suurriikide sekkumise ja naabrite abi, kui neid oleks rünnatud.

Kuid Rahvasteliidu julgeolekugarantiidel oli mitmeid puudusi, sest abi ei olnud automaatne, vaid sõltus Rahvasteliidu nõukogu otsusest, mis sõltus omakorda suurriikidest. Seepärast üritasid kõige haavatavamas julgeolekuolukorras olevad riigid moodustada täiendavaid piirkondlikke kaitsealaseid liite.

Üks selliseid oli 1922. aasta märtsis sõlmitud Varssavi leping, millega Eesti oleks saanud endale liitlasteks Läti, Soome ja Poola. Kuna Soome parlament lükkas lepingu tagasi, siis ei hakanud see kehtima. Sellel ajal olid kõik neli demokraatlikud riigid ja järelikult lükkas üks demokraatlik riik tagasi liidu teiste demokraatlike riikidega.

Liit Soomega oleks Eesti julgeolekut kahtlemata suurendanud, mistõttu saabki öelda, et demokraatia mõju julgeolekule seisneb demokraatliku ühiskonna enamuse arusaamades. Antud juhul olid demokraatliku Soome ühiskonna enamuse arusaamad sellised, mis Eesti julgeolekut ei suurendanud. Demokraatliku Eesti ühiskonna enamus toetas Varssavi lepingut, sest riigikogus võttis lepingu ratifitseerimine aega ainult kaks päeva. Kuid nagu sellest näitest näha võib, siis ei piisa liituda sooviva demokraatliku riigi ühiskonna tahtest, vaid otsustav on selle demokraatliku riigi ühiskonna enamuse tahe, kellega soovitakse liituda.

Täpselt samasugune olukord tekkis demokraatliku Soome ja demokraatliku Rootsi vahel. Pisut rohkem kui aasta pärast Varssavi lepingu läbikukkumist esines Rootsi välisminister Carl Hederstierna kõnega, milles arutles Rahvasteliidust tulenevate kohustuste üle. Hederstierna ütles selgelt välja, et kui Rahvasteliidu nõukogu peaks niimoodi otsustama, siis on Rootsi kohustatud Soomele appi minema. Rootsi välisministri arvates ei olnud sellises kohustuses midagi hirmutavat, sest Rootsi huvides oli igal juhul Soomet aidata.

Hederstierna arvates tulnuks Rootsil minna veelgi kaugemale ja kaaluda kaitsealast liitu Soomega. Demokraatliku Rootsi ühiskonna enamus nii ei arvanud − Rootsi ajakirjanduses puhkes pahameeletorm ja Hederstierna pidi välisministri ametist tagasi astuma.

Rootsi ühiskonna suhtumises toimus 180-kraadine pööre alles pärast Talvesõda, kui avaliku arvamuse enamus hakkas toetama sõjalist liitu Soomega. Talvesõjast saadud uus ajalooline kogemus lükkas ümber vana ja tõi kaasa suhtumise muutumise.  

Samasugune järsk pööre toimus 1930ndatel ka Ühendkuningriigi avalikus arvamuses. Sõdadevahelise Ühendkuningriigi avalikku arvamust uurinud teadlased toovad välja kaks valitsevat arusaama. Esiteks soovis Ühendkuningriigi avalikkus vältida uut sõda ja teiseks vältida kohustusi Mandri-Euroopas, mis võiksid uue sõjani viia.

Ühendkuningriigi avalikus arvamuses toimus järsk pööre, kui Hitler rikkus kokkuleppeid ja Saksa väed marssisid 1939. aasta märtsis Prahasse. Tulemuseks olid sõjalistest kohustustest hoidumise poliitika lõpp ja Ühendkuningriigi garantii Poolale. Nii nagu Rootsi puhul, asendas ka siin uus ajalooline kogemus vana ja tõi kaasa poliitika muutuse. Paraku oli siis juba liiga hilja, nii nagu jäi hiljaks ka Rootsi ühiskonna meelemuutus.

Sellised järsud muutused demokraatlike ühiskondade suhtumises näitavad, et demokraatlike riikide käitumist ei saa selgitada erilise demokraatliku kultuuri või identiteediga, sest kultuuri ja identiteedi kujunemine võtab aega. Pigem on asi ajaloolises kogemuses ehk teiste sõnadega empiirilises kogemuses. Kui kogemus muutub, muutub ka demokraatliku riigi käitumine. Viimast sellist meelemuutust võisime kõik jälgida veebruaris 2022, kui pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale hakkasid Soome ja Rootsi ühiskondade enamused pooldama liitumist NATO-ga.

Kuivõrd julgeolek sõltub suurel määral liitudest ja demokraatlikud riigid ei saa liituda ilma oma ühiskondade enamuste nõusolekuta, siis seisnebki demokraatia mõju julgeolekule väga suurel määral ajaloolises kogemuses.

Siit tulenebki, et 1934. aasta riigipöördel ei saanud olla olulist mõju Eesti julgeolekule. Eesti julgeolekut ei mõjutanud mitte Eesti demokraatlikkus, vaid nende riikide demokraatlikkus, kellega Eesti oleks saanud liituda. Enne Teist maailmasõda olid vanemate ja suuremate demokraatlike riikide ühiskondade enamuste ajaloolised kogemused ja vastavalt ka arusaamad sellised, mis ei võimaldanud luua sellist liitu, mis oleks Eesti julgeolekut suurendanud.

Tuleb loota, et samasugust viga ei tehta Ukrainaga ja vahepeal saadud uus ajalooline kogemus sunnib demokraatlike riikide ühiskondade enamusi toetama Ukraina liitumist NATO-ga. Eriti käib see "vägeva ja valgustatud" USA kohta.

Artikli täispikk ja allikaviidetega varustatud versioon ilmus Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamatus 2021, Tartu 2023.