Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale on Eesti teinud mitmeid erakorralisi ja plaaniväliseid samme oma kaitsevõime parandamiseks. Õigupoolest alustati nendega juba enne sõjategevuse eskaleerumist. Üheks sammuks tuleb lugeda ka Nursipalu harjutusvälja loomise otsust. Kaitseväe juhatajana proovin järgnevalt anda harjutusvälja vajadusele täiendavaid selgitusi. Enne seda aga mõne sõnaga Venemaast lähtuvat ohust.

Sõda Ukrainas näitab, et Venemaa ei kõhkle sõjaliste vahendite kasutamises. Seda ka siis, kui tema enda kaotused inimeludes, varustuses ja majanduses on meie mõistes vastuvõetamatud. Sellise agressiooni eesmärk ei pea olema territooriumi vallutamine. Julgeoleku ebastabiilsus ning mõjuvõim riikide ja otsustusprotsesside üle on alati olnud Venemaa eesmärkide hulgas. Selle saavutamiseks ei pea ta taastama kogu oma 2022. aasta eelset sõjalist võimsust. Ükskõik, millise tulemusega Ukraina sõda lõpeb, meil tuleb valmis olla Venemaa järgmiseks agressiooniks kahe-kolme aasta jooksul pärast seda. Meie ja meie liitlaste tänased otsused saavad aga reaalsuseks mitte varem kui kahe, pigem aga enama aasta pärast. Seepärast on meil teatud arendustega väga kiire.

Nursipalu harjutusvälja vajadus ei ole tekkinud päris üleöö

Kuigi siiani oleme kaitseväe väljaõppega hakkama saanud olemasolevates tingimustes, on olukord sarnanenud tegelikult ülerahvastatud korteriga. 2. Jalaväebrigaadi ja Maakaitse Lõuna-Eesti üksused on teatud harjutusteks pidanud liikuma keskpolügoonile või Sirgalasse, mis ilma nendetagi on hõivatud. Iga keskpolügoonile liikumine tähendab üksusele päevast rännakut sinna ja teist rännakut tagasi. See on aga väärtusliku väljaõppeaja kaotus. Ka liitlaste üksusi oleme pidanud peamiselt hoidma Põhja-Eestis, sest lõunas puuduvad väljaõppe tingimused. Samas on sõjalise riigikaitse seisukohalt kagu suund ja seal alaliselt paiknevad ning harjutavad liitlasüksused sama oluline kui põhjas.

Viimaste aastate jooksul on kaitsevägi suuremaks kasvanud ning kasvab veelgi. Eelmisel aastal sai sisuliselt valmis 2. jalaväebrigaad, mille sõjaaja koosseis ulatub ca 5000 inimeseni. Sellises mahus rahuajal tegutseb brigaad küll väga harva, kuid brigaadi allüksused harjutavad 500-1000 inimese kaupa igal aastal mitu nädalat. 

Järgmisel aastal saab 2. brigaad oma varustusse esimesed soomustransportöörid ning 2026. aastaks on brigaadi manööverüksused kõik soomustransportööridel. Nii lahingutegevus, kui väljaõpe nende vahenditega erineb veoautodel liikuvate üksuste tegevusest ning vajab seepärast väiksemate piirangutega harjutusalasid (loe: KV harjutusvälja). Samuti jõuavad järgmise kahe aasta jooksul brigaadi relvastusse brigaadi tankitõrje ja kaudtule vahendid, mis viib brigaadi ja selle allüksuste koostöö õppe hoopis uuele tasemele. Sellega kasvab väljaõppe intensiivsus ainuüksi manöövrite näol.

Lisaks sellele peab brigaad harjutama koostööd diviisi üksustega, milleks on lähiaastail kaitseväe relvastusse saabuvad mitmikraketiheitjad, varitsev õhuründemoon, kuid ka liitlaste poolt tugevduseks määratud üksused ja võimed. See ei tähenda tingimata laskmisi erinevatest relvadest, kuid vajab kindlasti täna väljaõppeks kasutatavast tsiviilkeskkonnast väiksemate piirangutega keskkonda.

Kaitseväe tänane suurus on 26 000 inimest. Järgmise kahe aasta arendused kasvatavad selle arvu aga 43 700 võitlejani, sh juba sel aastal 10 500 lisanduvat maakaitseväelast, kellest omakorda 3000 kuuluvad Lõuna maakaitseringkonna koosseisu. Lisaks tänastele 2. jalaväebrigaadi ajateenijatele ja reservväelastele ning kaitseliitlastest maakaitsele, vajavad ka täiendavad 3000 võitlejat harjutusvõimalusi.

Selleks et kaitsevägi oleks riigi kaitseks piisavalt kõrgel tasemel valmis tegutsema, tuleb senist väljaõppe intensiivsust tõsta. Alates 2024. aastast suurendatakse õppekogunemiste mahtu. Kui siiani on igal aastal korraldatud õppekogunemisi ca 5000 reservväelasele, siis edaspidi tehakse seda ühele kolmandikule sõjaaja koosseisust aastas. Ehk kuni 14 000 reservväelasele, kellest 40 protsenti (kuni 5600) osaleb õppustel Lõuna-Eestis.

Vahekokkuvõtteks võib öelda, et väljaõppe maht suureneb kaks-kolm korda ainuüksi meie oma kaitseväe üksuste kasvu ja väljaõppe intensiivistumise tõttu. Seepärast suureneb ka vajadus väljaõppealade järgi. Neid mahte peame suurendama viivitamatult, et mõne aasta pärast võimaliku agressiooni korral riigi kaitsmiseks valmis olla.

Meie enda üksustele lisanduvad liitlased

Halvenenud julgeolekuolukorras peame vajalikuks liitlaste üksuste kohaloleku suurendamist. Täna paikneb Tapal liitlaste pataljon koos teatud toetusüksustega. Teine samasugune peaks paiknema kagu suunal. Täna juba tegutsebki USA vähendatud pataljoni suurune üksus Võrus, kuid ei majutus ega väljaõppetingimused ei vasta meie vajadustele. Lisaks alaliselt Eesti paiknevatele üksustele on oluline, et harjutaksime suurenenud ohu korral täiendavate üksuste toomist Eestisse ja siin tegutsemist koostöös meie üksustega. Seega lisaks umbes 2000 liitlasele Tapal ja Võrus, räägime me veel mõnest tuhandest liitlased igal aastal, kes harjutavad siin nädalate ulatuses Eesti kaitsmist ja koostööd siin juba paiknevate üksustega.

Kokkuvõttes suureneb siin tegutsevate liitlaste arv vähemalt kaks-kolm korda. Ka nende üksuste harjutamist ei ole mõistlik aastateks edasi lükata. Mõne aasta pärast peavad nad oleme valmis Eestit kaitsma. Tihti nähakse ühe alternatiivina harjutusvälju Lätis või Soomes. Kuid ka need riigid on tõstnud oma üksuste väljaõppeintensiivsust, ka nendes riikides on suurenenud üksuste, sh liitlaste üksuste arv ning ka nende õppeväljad on ilma eestlastetagi hõivatud.

Lisaks väljaõppele vajame harjutusväljasid ka kaitsevalmiduse tõstmise korral. Olgu seda siis oma või liitlaste üksuste väljaõppeks ja majutuseks. Ühelt poolt on siis õppe ja majutuskohti vaja kiiresti ning suures ulatuses. Teiselt poolt võib oht ilma sõja puhkemiseta kesta nädalaid ja kuid, mille jooksul riik peab maksimaalsel määral toimima tavapäraselt, millest tulenevalt ei saa kasutada üksnes eramaid. Seetõttu tuleb võimalikult suures ulatuses kasutada kaitseväe harjutusväljasid, et vähendada riske tsiviilelanikkonnale.

Võib tunduda kummaline, kuid kõik need arengud ei paku kaitseväe juhatajale erilist rõõmu. Kohalike inimeste elu häirimise kõrval peame aru saama, et kõik need arendused on seotud üha kasvava ohuga. Ja see ei ole julgeolekupoliitiline loosung või ametkondlik kohustuslik retoorika. Kaitseväe hinnangul on selle ohu realiseerumine mõni aasta pärast Ukraina sõja lõppemist või külmumist, vägagi võimalik ja seepärast teeme me kõik võimaliku, et selleks valmis olla. Kuid valmisoleku saavutamiseks mõne aasta pärast, tuleb tegevustega alustada juba täna. Me võime süüdistada riiki, ametnikke või elanikke, kuid samas peame mõistma, et kõige selle põhjuseks on Venemaa ja sellest tulenev oht.