Alar Karis: Venemaa jääb veel aastateks meile eksistentsiaalseks ohuks
Kui NATO julgeolekugarantiid jäävad teostamata, tõuseb sellest kahju kogu Euroopale. Ukraina Euroopaga ühinemise võimaluse kasutamata jätmine toob tekitab kulu, mille eest me kõik peame aastakümneid maksma. NATO ja EL-i laienemine on ainus viis luua Euroopas ühtne strateegiline ruum, ütles president Alar Karis Lennart Meri konverentsil peetud kõnes.
Kui me eelmisel aastal Tallinnas kogunesime, olime kõik Venemaa Ukrainas algatatud sõja jõhkrusest ikka veel rabatud. Paljud meist otsisid vastuseid küsimusele: kuidas sai midagi nii kohutavat juhtuda tänapäeva Euroopas?
Lõppematu Euroopa rahu tunne võeti meilt ühtäkki ära, ükskõik kui väga me ka ei tahtnud seda hoida. Selgus, et ajalugu ei ole sugugi lõppenud, vaid täie elu ja tervise juures. Nagu Timothy Snyder on selgitanud: lasime ekslikult hellitada mõtet, et ajalugu võib liikuda ainult ühes, liberaalse demokraatia ja rahumeelsete rahvusvaheliste suhete suunas. Nüüd oleme targemad.
Viimase aasta jooksul on Venemaa näidanud, et ta on valmis naabritele ja Euroopale oma tahet uuesti peale suruma. Ja seda iga hinna eest oma rahva ja naaberriikide tuleviku arvelt. Ukraina, Eesti ja teiste meie piirkonna riikide jaoks jääb Venemaa veel aastateks eksistentsiaalseks ohuks. Seega peame paratamatult ajaloole otsa vaatama.
Lubage mul kõigepealt minna lühidalt ajaloos tagasi, aastasse 1992. Siis toimusid Eestis parlamendi- ja presidendivalimised. Tollased valimised tekitasid vastakaid tundeid, sealhulgas seoses sellega, millise julgeolekupoliitilise tee peaks Eesti valima. Valimiste tulemus, tänu millele sai Lennart Meri meie esimeseks taasiseseisvumisjärgseks presidendiks, ei olnud kaugeltki iseenesestmõistetav. Ometi määras see ära Eesti julgeolekupoliitika kursi järgnevateks aastakümneteks.
President Lennart Meri uskus alati, et Eesti NATO liikmesus on meie iseseisvuse ja vabaduse ainus usaldusväärne garantii. Tema juhtimisel muutus NATO liikmesuse saavutamine Eesti diplomaatia ja tegelikult kogu Eesti riigi jaoks tuumikideeks, nagu ka Euroopa Liidu liikmeks saamine.
Tollal arvasid nii kodus kui ka välismaal paljud, et riik, mille territooriumil asusid endiselt Nõukogude sõdurid ja mis alles alustas demokraatlikke ja turureforme, ei saa kuuluda NATO-sse.
Ma ei taha ette kujutada, kus oleks Eesti praegu, kui meie kurss oleks olnud vähem põhimõtte- ja otsusekindel. Kahtlen, kas oleksime suutnud kindlustada Eesti kui vaba Euroopa riigi tuleviku, kui president Meri nägemus ei oleks realiseerunud ja NATO pealinnade otsustajad oleksid arglikumad olnud.
Nüüd peame olema sama julged, et määrata kindlaks kurss kogu Euroopa julgeoleku tagamisel. See peab peegeldama tõika, et kuniks Euroopas on geopoliitiline eikellegimaa, ei saa me elada rahus. Olen täiesti kindel, et kõige tõhusam, sealhulgas taskukohaseim viis Euroopa kindlustamiseks on teha seda NATO laienemise abiga.
NATO-l põhinevale külma sõja järgsele julgeolekuarhitektuurile on esitatud tõsine väljakutse, sest see on osutunud väga tõhusaks Venemaa uusimperialismi ja sõjalise avantürismi ohjeldamise vahendiks. Venemaa ja Hiina soovivad sellise julgeolekuarhitektuuri kadumist just sellepärast, et NATO ise kehastab ja toetab Atlandi-ülest sidet ning hoiab Euroopat turvalise ja Ameerikat kaasatuna. NATO kaudu sõlmitud Atlandi-ülesed julgeolekukokkulepped on meie kalleim vara ja nendele puudub elujõuline alternatiiv. Idee Euroopa USA-st eraldiseisvast geopoliitilisest tulevikust ei ole samuti asjakohane.
Meil on ka palju ajaloolisi tõendeid sellest, et Venemaa territoriaalseid ja imperialistlikke ambitsioone saab tõkestada ainult usaldusväärse sõjalise jõuga.
Lubage mul veelkord põigata ajas tagasi, sel korral Musta mere piirkonda.
Pärast Teise maailmasõja lõppu püüdis Nõukogude Liit saavutada ülemvõimu Türgi üle, nõudes Musta mere väinade ühist kontrolli. Türgi keeldus pidamast uusi läbirääkimisi tollaste rahvusvaheliste lepingute üle, millega nähti ette, et väinasid kontrollib Türgi. Vastuseks nõudis Nõukogude välisminister Vjatšeslav Molotov Türgilt territoriaalseid järeleandmisi ja Nõukogude sõjaväebaaside rajamist väinadesse.
Nagu mäletate, esitati 1939. aastal Balti riikidele ja Soomele väga sarnased nõudmised.
USA vastus Venemaa ultimaatumile kujunes 1946. aastal kindlaks lähenemiseks – Nõukogude survele vastati USA mereväe kohalolekuga ja Türgile pakuti sõjalist toetust. President Truman andis selgelt mõista, et USA on valmis reageerima Nõukogude liidu poolt pakutud väljakutsele sõjaliselt.
Selle tulemusena takistati Nõukogude Liidul edukalt ellu viia Türgi suhtes agressiivseid eesmärke. 1952. aastal liitus Türgi NATO-ga ja Moskva taganes lõplikult.
See ajalooline juhtum on üks paljudest, mis osutavad, et Moskva nõudmiste suhtes toimib ainult kindlameelsus, mida toetab ka veenev suutlikkus neile vastu seista. See töötab ka praegu sama tõhusalt.
Sellepärast usuvad mitmed NATO liitlased, sealhulgas Eesti, et oleks viga vaikida Vilniuse tippkohtumisel Ukraina NATO liikmesuse järgmiste sammude asjus. On viimane aeg panna maksma Bukaresti deklaratsioon, milles öeldi, et Ukrainast saab lõpuks NATO liige. Ajaloolised otsused muutuvad ajaloolisteks ainult siis, kui neile järgnevad teod.
Ukraina julgeoleku tagamiseks on proovitud ka muid viise. Nende hulka kuulub Budapesti memorandum, mille alusel andsid Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Venemaa Ukrainale julgeolekutagatisi seoses tema territoriaalse terviklikkusega.
Need kinnitused olid nõrgad ja Ukraina tundis selle dokumendi allkirjastamise ajal õigustatult muret, et venelased ei pea sellest sugugi kinni. Julgeolekutagatistega peavad kaasnema tugevad poliitilised ja sõjalised kohustused ning need ei saa tugineda agressori lubadustele.
Ukraina NATO liikmesuse küsimus on varjutanud Euroopa julgeolekut ning lääne ja Venemaa vahelisi suhteid terve külma sõja järgse aja jooksul. NATO alatine ebamäärasus seoses Ukraina tulevikuga alliansis ei ole andnud positiivseid tulemusi. Vastupidi.
Meie huvides ei ole jätkata "poolenisti avatud uste" poliitikat Ukraina suhtes. Mõistagi eeldusel, et Ukraina on valmis tegema ära oma töö ja ühinema iis täieõigusliku liitlasena, nagu Eesti 1990. aastatel.
Me ei tohiks seda küsimust kõrvale heida, sest ilmselgelt on Ukraina julgeolek ka meie asi. Kui NATO julgeolekugarantiid jäävad teostamata, tõuseb sellest kahju kogu Euroopale. Ukraina Euroopaga ühinemise võimaluse kasutamata jätmine toob tekitab kulu, mille eest me kõik peame aastakümneid maksma. NATO ja EL-i laienemine on ainus viis luua Euroopas ühtne strateegiline ruum.
Homset ajalugu kirjutatakse juba nüüd. Praegu vaeme meie oma liidrite külma sõja järel langetatud otsuseid, kuid 30 aasta pärast arvustatakse meid. Loodan, et me suudame suunata pilk kaugemale ning näidata üles julgust. Seda on vaja, et tagada ka edaspidi liikumine ühtse ja vaba Euroopa suunas.
Toimetaja: Kaupo Meiel