Riigikogus toimuval esindusdemokraatia piire kompaval obstruktsioonil ja kompromissitul vastaseisul on palju sügavamad juured, kui esmapilgul paistab. Eesti poliitilisele komberuumile on ennegi olnud omane teravale vastandustele mängimine. Kui lisame sellele nüüd ka üha süveneva ühiskondliku ja poliitilise polariseerumise, saame üsna kibeda kokteili.

Kõik see pole kaugeltki Eesti omapära, vaid iseloomustab 21. sajandi poliitikat laiemalt ja seda iseäranis Ida Euroopa uutes demokraatiates.

Vaadeldes Eesti poliitilise kultuuri omapärasid on poliitikateadlased täheldanud, et meie poliitilist komberuumi iseloomustavad teravad vastandumised ja vähene konsensuspüüdlus. Teisisõnu, põhimõteteks on: "võitja võitab kõik" ning "kompromissid on nõrkadele".

See on teravas vastuolus hoopis konsensuslikuma Põhjamaise poliitkultuuriga, kus oma vastasest jõupositsioonilt üle sõitmist peetakse väga halvaks tooniks. Küll aga iseloomustab seesugune konfrontantiivne ja macholik poliitiline komberuum Ida Euroopat ja postkommunistlikku maailma laiemalt.

See pole sugugi juhuslik, sest üleminekuajal, 1990. aastatel, kui oli vaja nullist üles ehitada uus poliitiline ja majandussüsteem ning radikaalseid reforme ka valija jaoks ainuvõimalikuna näidata, oli vähe ruumi oponente kaasavateks kokkulepeteks.

Meist ilmselt keegi ei kujutaks ette Eesti riiki, mis oleks justkui iseseisev ja turumajanduslik, aga kus teiseks riigikeeleks oleks vene keel, kodakondsuse saanuks kõik, säilinuks kolhoosid ning Interliikumise aktivistidel oleks parlamendis olnud vetoõigus kõigi uute reformide osas. Just sellise riigi me oleksimegi saanud, kui meie poliitikud oleksid toona olnud eriliselt kompromissialtid ning vähemuste õigusi austavad.

Nii ongi mustvalged vastandused ja "võitja võtab kõik" mentaliteet Eesti demokraatlikku poliitilisse kultuuri DNA-sse sisse kirjutatud. Seda on näha olnud ka valijate eelistustes.

Edgar Savisaar ja Andrus Ansip olid poliitikud, kes näisid eriti nautivat teravaid konfrontatsioone ja enda jõupositsioonilt kehtestamist, demoniseerisid oma vastaseid nagu jaksasid ja põdesid "ilmeksimatuse" sündroomi. Kui Põhjamaades oleks selliste poliitikute tähelend jäänud üürikeseks, siis Eesti valija on mõlemaid premeerinud ühtede kõrgemate häältesaakidega.

Siinkohal ei tohi unustada vägagi olulist momenti: suletud uste taga olid nii Ansip kui ka isegi Savisaar altid sõlmima mõistlikke kompromisse, pidasid oma vastaseid igati legitiimseteks osalejateks demokraatlikus mängus ega astunud üle teatud kirjutamata reeglitest, mis on Eesti demokraatia jätkusuutlikkust seni kindlustanud.

Paraku on see kõik nüüd minevik ning meile vaatab vastu poliitiline komberuum, kus vastandustele mängimistel ja enda matšolikul enesekehtestamisel ei näi olevat enam mingeid piire. Seesugusel ülimal vastandlikkusel on oma nimi: polariseerumine.

Tugevalt polariseerinud poliitikat iseloomustab kolm kahetsusväärset tendentsi.

Esiteks, oponente ei vaadata enam kui legitiimseid vastaseid poliitilises mängus, vaid kui "vaenlasi". Vaenlaste vastu võideldes on aga teadupärast kõik vahendid lubatud ning nendega ei sõlmita kompromisse, vaid nad tuleb maha suruda, minema pühkida.

Teiseks, selle käigus kaotavad jõu senised kirjutamata reeglid, mis demokraatlikku valitsemist mõistlikul ning konstruktiivsel joonel hoidsid. Põhimõtteks saab, et "mida hullem, seda parem", sest vastase võimetus valitseda murendab järjepanu rahva usku praegusesse demokraatiasse ja lubab seeläbi kehtestada hiljem oma uue ja "õige" demokraatiamudeli.

Kolmandaks, kuna terav polariseerumine jõuab ka valijaskonna tasandile ning tekitab tugevat emotsioone, siis hakkavad kodanikud järjest leplikumalt suhtuma sellesse, kui nende lemmikpartei rikub demokraatia ja hea valitsemise reegleid, sest alternatiiv vastaspoole võimule tuleku näol tundub kordades hirmutavam.

Vaadates Eesti poliitikas viimastel aastatel toimuvat, peab pime olema, et kõigi eelnimetatud tendentside pead tõstmist mitte märgata. Teisalt, nagu mainisin, pole poliitilise polariseerumise kasv kaugeltki iseloomulik ainult Eestile, seda näeme me väga mitmetes demokraatiates ja eriti Ida-Euroopas.

Poliitikateadlased ongi tähendanud, et demokraatia vähikäigule Ungaris ja Poolas eelneski üha süvenev poliitiline ja ühiskondlik polariseerumine. Mõlemas riigis lõppes see ühe partei ainuvõimuga.

Senikaua, kui Eestis püsib mitmeparteisüsteem ning ei EKRE ega Reformierakond suuda poliitikamaastikul väiksemaid parteisid välja süües täit võimumonopoli saavutada, on Eesti puhul sarnane stsenaarium vähetõenäoline. Ometi tuleb meil leppida uue olukorraga: vastandlikkusele mängiva poliitkultuuri ja polarisatsiooni kokteil hakkab mekkima järjest kibedamalt, mida aeg edasi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.