Möödunud nädalavahetusel olid nafta- ja üldiselt majandusanalüütikute pilgud suunatud sotsiaalmeediale. Kuna naftakartell OPEC+ energiaministrite tippkohtumist ei lubatud kajastama tippväljaannete – Bloombergi, Reutersi ja The Wall Street Journali – ajakirjanikke, siis olid just erinevad Twitteri-lõimed need, kust oli võimalik saada ülevaadet maailma majanduse jaoks võtmetähtsusega kohtumise tähtsamatest arengutest.

Viimaste aastate pingelisema kartellikoosoleku lõpus oli näha küll õlišeikide naeratavaid nägusid, kuid positiivsete sõnumite varjust kumab naftariikide jaoks palju ärevakstegevat.

Kartelli tippkohtumisi jälgitakse alati tähelepanelikult, sest koosolekutel otsustatakse globaalsest naftatoodangust ligi 40 protsenti andvate riikide tootmismahtude tuleviku üle.

Seekordsel kohtumisel oli üheks võtmeküsimuseks viimaste kuude nõrk naftahind, mida ei suutnud kergitada ka kartelli liikmete aprillis kehtestatud "vabatahtlikud tootmispiirangud", mis viisid globaalselt turult üle 1,5 miljoni barreli naftatoodangut päevas.

Eriti närviliseks teeb turu madalseis OPEC-i juhtriigi Saudi Araabia, mis analüütikute hinnangul vajab nafta hinnataset 81 dollarit barreli kohta, et oma riigieelarve tasakaal saavutada. Kuluaarides nähti võimalust ka Venemaa-Saudi Araabia vastasseisu tärkamiseks, sest turul on kahtlusi, et Venemaa pole seni täielikult kinni pidanud oma lubadusest naftatootmist piirata.

Selle aasta esimese viie kuu jooksul on Brenti toornafta keskmine hind olnudki 81 dollari juures, kuid just viimastel kuudel on hind kukkunud saudide meelehärmiks ka uute tootmispiirangute kiuste alla 80 dollari.

Aasta alguses vedas naftabarrelit ülespoole turul valitsev optimism Hiina koroonapiirangute lõppemise ja majanduse taasavamise osas. Nüüdseks on see aga asendunud pettumust valmistavate majandusaktiivsust näitavate andmetega tööstustoodangu osas, mis paneb maailma suurima naftaimportija kütusenälja kasvu küsimärgi alla.

Lisaks on agressiivne intressipoliitika sisuliselt seisanud EL-i majanduskasvu ja ka USA-s on näha selgeid tendentse majanduskliima jahenemisest. Külma vett on nafta hinnakerisele viskab USA ka maailma suurima naftatootjana. Sealne toornafta tootmine rühib nimelt taas ülespoole: märtsis jäi toodang vaid kahe protsendiga alla 2019. aasta lõpus saavutatud tipust 13 miljonit barrelit päevas.

Teise pildi maalivad naftaturu "härjad", kes toetuvad Maailma Energiaagentuuri viimatisele hinnangule, et teisel poolaastal on ületab maailma päevane naftanõudlus toodangut ligi 1,5 miljoni barreli võrra. See on arvestatav defitsiit, mis paneb niigi ajalooliselt madalal tasemel olevad naftavarud veelgi suurema surve alla ning peaks hinda aasta teises pooles kergitama. Kartellikohtumisel tuligi riikidel mängida peent tasakaalumängu, mis arvestaks ühelt poolt sooviga tõsta nafta hinda ning teisalt toetada ka vappuvat maailmamajandust.

Läbirääkimiste pingelisust ja olulisust näitas nii esialgne otsus kohtumine meedia jaoks sulgeda kui ka mitu tundi plaanitust kauem kestnud arutelud. Üsna erakordne oli kartellisisese vaidluse tulemus, millega lubati Araabia Ühendemiraatidel järgmisest aastast oma tootmist suurendada OPEC-i Aafrika liikmesriikide arvelt.

Kõige suurema ja viimase 40 aasta jooksul pretsedenditu sammu astus aga Saudi Araabia – kartelli juhtriik asub ühepoolselt tootmist piirama. Täiendav ühe miljoni barreli mahus tootmiskärbe juulis tähendab seda, et saudide tootmismaht langeb tasemele, kus see pole olnud (v.a koroonapandeemia) viimased kümme aastat.

Saudi Araabia energiaministri prints Abdulaziz bin Salmani väljahõigatud "pulgakomm naftaturule" tundub esialgu saudidele endale väga hapu olevat: kaks päeva pärast tippkohtumist on nafta maailmaturul odavam, kui enne teadaannet üllatuskärpe kohta.

Bin Salmani lubadus teha "kõik, mis vajalik, et hoida naftaturu stabiilsust" võiks anda turule signaali, et OPEC-i juhtriik on valmis täiendavaid samme astuma, sh pikendama juulikuist tootmiskärbet. Ometi võib seda hoopis võtta kui paanikaliigutust. Suutmatus teisi liikmeid tootmiskärpe osas pardale tuua annaks pigem indikatsiooni, et saudid hakkavad kaotama kontrolli kartelli üle.

Teine koosoleku võtmeotsus – pikendada kehtestatud tootmiskärpeid järgmise aasta lõpuni – oli küll konsensuslik, kuid sisuliselt väikest mõju omav teadaanne. Kartell on varemgi eelnevalt kokku lepitud tootmispiiranguid majandussituatsiooni muutudes üle vaadanud.

Tegelikkuses on naftariikide soov musta kulla hinda turgutada arusaadav, sest aastatepikkune lõtv keskpankade rahapoliitika on naftabarreli hinna ostujõu vaates viinud tagasi aastasse 2005.

See on ka üks põhjus, miks kartell võtab suhteliselt külma kõhuga kõrge naftahinna pärast muretseva USA presidendi Joe Bideni manitsusi. Seni on USA kodumaise kütusehinna kontrolli all hoidmiseks toonud naftat turule riiklikust strateegilisest reservist, kuid viimane sellesisuline programm peaks lõppema 30. juunil ehk päev enne, kui rakendub Saudi Araabia täiendav tootmiskärbe.

Igal juhul tuleb suvi naftaturul kuum ja juuli saab olema ilmselt ühte või teist pidi pöördelise tähtsusega. Kui tootmiskärbe hinnatõusu kaasa ei too, siis võib eeldada, et OPEC-i juhtriik hakkab panema veelgi suuremat survet partneritele täiendavateks sammudeks.

Õhkõrna konsensuse ja osalt vastandlike huvide juures võib see aga tuua teise tootjate vastulöögi ja valusa hinnasõja. Vähemalt esialgu tundub, et naftaturul on madalat naftahinda ennustavate karude arvukus suurem, kui pullipopulatsioon. Õnneks vähemalt praegu võidab sellest lihtne kütusetarbija. Ka Eestis.