Eestit ei raputa suured maavärinad ega ohusta tsunamid, kuid karmid metsapõlengud on muutumas meil järjest aktuaalsemaks. Kõigi looduskatastroofide tagajärjel taastub loodus pikalt, nii on ka metsapõlengu puhul. Suitsust saastub õhk ning põlemisjäätmetest vesi. Ulatuslike põlengute tagajärjel väheneb mullaviljakus, hävib mikrofauna ning hukkuda võivad loomad ja linnud. Metsatulekahju võib põhjustada tülikaid liiklushäireid või halvimal juhul ohustada ka kodusid.

Siiski on üks oluline erinevus: maavärinat ja hiidlainet ära hoida on võimatu, kuid tulekahjude teket ja levimist suudab inimene mõjutada ja vähendada.

Mõnes maailma paigas on metsatulekahjud osa looduse tavapärasest toimimisest. Teatud taimeliigid suisa vajavad paljunemiseks tuld. Näiteks California hiiglaslike sekvoiade käbid avanevad põlengu kuumuses ja tuhk on vabaks saanud seemnele heaks väetiseks.

Eestis selliseid tuld armastavaid metsapuuliike ei ole. Küll aga meeldivad põlendikud mitmetele seene-, sambliku- ja putukaliikidele. Näiteks meeldivad põlengus kahjustatud kuused väga kuuse-kooreüraskitele, kes võivad hiljem asustada ka läheduses kasvavad kuused ning põhjustada nende hukkumise.

Miks Eestis tekkivad metsapõlengud? Tulekahju üheks eelduseks on palju tuleroaks sobilikku kuiva materjali. Näiteks eriti kergesti süttivat materjali on rohkesti kuivades okasmetsades. Teine eeldus on leegi süütav säde, ükskõik kas selle taga on hooletu lõkketegija, mõtlematult mahavisatud suitsukoni või tuleohtlikul ajal keelatud kohas autoga sõitmine.

Eriti ohtlikuks muutub olukord siis, kui tulele on vastuvõtlikud suured metsamassiivid korraga. Kui põleng on kuiva materjali pealt jõudu kogunud, neelab ta ühtviisi isukalt nii majandandatavat kui ka kõrge ökoloogilise väärtusega kaitstavat metsaosa.

Me ei saa lubada endale mõtteviisi, et küll loodus kõik korda teeb. Metsakasvatuse eesmärk on metsa iga hinna eest hoida ning tulekahju korral selle vastu kõigi vahenditega võidelda. Metsade tulekindlust on võimalik tõsta metsakultuuride hoolika planeerimise, loodusliku uuenduse tekkimisele kaasa aitamise, hooldusraietel segapuistute kujundamise ja ka tuletõkestusvööndite rajamisega. Viimased Eestis küll veel nii levinud pole, kuid paljude riikide eeskujul võiksime neid rohkem tegema hakata.

Kui meie looduslikud tuld takistavad alad pikkade kuivaperioodide tõttu ära kuivavad, saab tuli külvata väga suurt ja laialdast hävingut. Seetõttu tuleb kuumadel ja vihmavaesetel perioodidel metsa tuleohu eest erilise hoolega kaitsta. Praegugi on kehtestatud Eesti looduses range tule tegemise keeld. Kardinaalsem abinõu oleks metsade sulgemine külastamiseks.

Paraku on olukord meie loodusele praegu eriti ebasoodne, sest peagi suunduvad kõik maale ja metsa pühi pidama, grillima ja lõket tegema. Ent meie loodus on elanud vihmata peaaegu kaks kuud.

Iga sädet tekitav ATV- ja autosõit või isegi maha jäetud õllepudel võib olla tulekahju puhkemiseks piisav, rääkimata mõtlematust tuletegemisest kuival maapinnal. Seepärast hoiame tänavusel jaanipäeval lisaks oma lähedatele silma peal ka metsal. Me ei luba alkoholi tarbinud sõpra ei rooli ega vette, jälgime siis sama hoolsalt, et ükski hooletu säde ei pääseks meie metsadele pöördumatut kahju tegema. Hoidke teineteist ja hoidkem koos Eesti metsa.