Viimase poole aasta jooksul ei saa enam üle ega ümber tehisintellektist ehk AI-st (ing. artificial intelligence - toim.). Viibisin ühel sünnipäeval, kus tehnoloogiavallas töötavad inimesed vaidlesid tehisintellekti võimekuse ja vajalikkuse ning selle üle, kuidas inimloovus ja inimloomus sinna kõrvale sobivad. Tundub, et AI-st on kohati saanud sõnakõlks ja moeasi, mille olemusse või vajalikkusesse alati ei süüvitagi.
Teeme kõigepealt mõisted selgeks – mis hetkest saab tehnoloogilisest andmekogumist tehisintellekt ja millal andmekogum iseseisvalt mõtlema ja otsustama hakkab?

See mõiste on ajas muutuv, nagu on ka tehnoloogia oma väga kiires arengus ajas pidevalt muutuv. Tehisintellekti rohkem kui 50-aastasest ajaloost võib välja tuua näiteks juba vähemalt 20–25 aastat kasutusel olnud lahendused ja rakendused, kus ilmateadete või kliimamudelite ennustamine andmete pealt oli samuti tehisintellekti loodud. Me oleme ära harjunud, et sünoptikud ennustavad arvutite loodud suurandmete mudelite pealt.

Seda, kas teda nimetada tehisintellektiks või mitte, võiks võrrelda võib-olla sellega, kas ühest masinast on meie töös rohkem kasu ja kas ta suudab inimest mingisugustes funktsioonides asendada. Sellega me oleme ka harjunud, et traktor asendab labidaga kaevavat meest ja seda oluliselt paremal viisil.
Või et arvuti koos suurandmete töötlemise võimalusega suudab mängida inimesest oluliselt paremini malet. Oleme seda aktsepteerinud võib-olla 20–25 aastat.

Seda, et ta suudab võtta ja teha midagi sellist, mis on ühele normaalsele inimesele, võib-olla ka väga spetsiifilise valdkonna tippasjatundjale võimatu – näiteks kirjutada Oskar Lutsu "Kevade" esimesest peatükist lühikene kokkuvõte sonetivormis või võtta raamatu "Tõde ja õigus" 3. osa kokku ühte haikusse – need on asjad, millega inimene praegusel hetkel ei oleks ise suuteline hakkama saama.

Kõige lihtsam ongi tehisintellekti meie argi- ja üldtähenduses defineerida sellena, et arvutid ja suurandmete töötlemise võimekus on asendada mingisugust seni kas inimese poolt tehtud, aga väga palju aega ja ressurssi nõudnud tööd või teha hoopis mingisugust täiesti uut tööd, mida me ei ole varem olnud suutelised tegema.

Kui tulla tagasi alguses kõlanud väite juurde, et tehisintellekti definitsioon muutub ajas, ja seda kindlasti ka lähiaastatel ning ta on muutunud viimase kümne-kahekümne aasta jooksul, siis definitsiooni olulisim alusjuur on see, et ta on massiivse arvutusvõimsuse kontsentratsioon, kus lahendatakse ülesandeid, mille sisendiks on väga palju väga suures mahus andmeid ja nende andmete massiivse töötlemise tulemusel on võimalik anda hoopis uut kvaliteetset väljundit.

Kõige viimase näitena meie ümbert võime kirjeldada kas või mRNA-vaktsiini ja selle turule toomist või laiemalt kogu valkude sünteesi tänapäevases teaduses, mis baseerub suures osas tehisintellekti laadsetel arvutusvõimsuste oskuslikul kasutamisel. Ehk alates tervishoiust, laiemalt alusteadustest, erinevatest teadusuuringutest ja lõpetades sellega, et minu tellitud toit jõuab kulleriga minuni viie minuti pärast, on välja arvutatud tehisintellekti algoritmi abil.

Tulles tagasi ühe näite juurde, mis Sa tõid, siis ma arvan, et enamik Eesti kirjanikke ja luuletajaid vaidleb vastu ja ütleb, et kindlasti on ka nemad võimelised selle soneti või haiku nende etteantud parameetrite põhjal looma.
Ja teiseks, miks meil oleks üldse vaja masinale sellist ülesannet anda?

Nende ülesannetega, mida me alles õpime masinale andma, või tegelikult ei ole õige ütelda, et õpetame arvuteid, vaid treenime, suuname ja arendame tehisintellekti võimekust, jõuame uue spetsiifilise valdkonna juurde, mis on tekitanud kõige rohkem kõneainet – loov tehisintellekt. Need vestlusrobotid, kujundus-, kunsti- ja muusikarobotid, mis laia tarbesse on jõudnud ja jõuavad lähikuudel üha rohkem, need on tegelikult kõnelema ja aru saama pannud inimesed.

Teiselt poolt on nad tekitanud väga suure kogukonna inimesi, kes iga päev neid treenivad – iga kord, kui me kasutame tehisintellekti selleks, et temaga näiteks eesti keeles teksti teel suhelda, me treenime teda natuke, anname talle uue ülesande.

Ja kui me oleme tema poolt pakutud lahendusega rahul, siis ta võtab selle enda mällu, jätab meelde, et selline vastus või lahendus sobis inimesele ja siis ta püüab seda järgmises sessioonis veel paremaks muuta või taastoota.

Neid inimesi, kes maailmas igapäevaselt loovat laiatarbe tehisintellekti kasutavad, on mitusada miljonit – see on üks maailma massiivsemaid treeningprogramme, mida viivad inimesed läbi selleks, et masinat veel paremaks koolitada.

See ongi viinud selleni, et laiatarbe tööriistana on koolilapsed hakanud tellima omale kokkuvõtteid kohustuslikust kirjandusest, keskpäraseid referaate suhkrurookasvatusest ja nii edasi.
Kas see on see, milleks seda on vaja ja kas õppeasutused on valmis, et nad ei pruugi hinnata õpilase tööd, vaid masina toodangut?

Mitte kuskil maailmas ei olnud õppeasutused, ülikoolid, riigiasutused või ettevõtted valmis selleks, et sedavõrd lihtsalt on võimalik keskpärast ja tihti ka faktivigu sisaldavat teksti loov-tehisintellekti abil sellises mahus genereerida. Lahendused või vastused sellele mitte valmisolekule on olnud erinevad – keelamine on maailmas alati kõige lihtsam. Itaalias keelati tehisintellekti ära, paljudes ülikoolides keelati tehisintellekt ära, aga keelamine iseenesest ei tähenda, et inimesed ei saa seda kasutada. Keelamiste kaudu maailma selles samas kohas hoida, kus me oleme olnud, ei ole võimalik teha.

Ma arvan, et koolidel ja väga paljudel asutustel on hästi oluline läbi mõelda, mis on need ülesanded, millega õpilased-üliõpilased või riigiametnikud-töötajad peaksid tegelema ja mis on see, mida nad saaksid muu hulgas teha tehisintellekti abil, sest see on juba praegu meie lahutamatu argipäev ja normaalsus. Tulevikus töötame me üha rohkem koos masinatega. Ja võib isegi öelda, et kõige lähedasemaks töökaaslaseks, kellega koos üks inimene juba praegu suurt hulka oma tööülesannetest lahendab, on arvuti või arvutil põhinevad süsteemid. See, mida lähiaastatel koos arvutiga teha saab, on veelgi sisukam ja suuremat osa inimese tööülesannetest kattev.

Koolides ei ole mõtet paluda lapsel kirjutada referaati, vaid keskenduda rohkem grupitöödele, loovtöödele ja sellele, kuidas oma seisukohta, hinnangut ja arvamust väljendada, mitte taastoota fakte. Kuidas saaks üks õpilane ise luua hinnangut, oma väärtust ja loovust ära kasutada ning rakendada ja treenida selliseid ajumuskleid, mida masin ei saa meie eest paremini teha. Ja sealt joonistuksid välja selle konkreetse õpilase oskused, teadmised, pädevused, tema huvi ja talent.

Kui lugeda tööstusrevolutsiooni arenguteooria definitsiooni, siis uut ajajärku iseloomustavad andmeanalüütikal ja masinõppel põhinevate kiirete ja täpsete masinate ja inimeste koostöö. Tänu inimeste ja masinate suuremale seotusele luuakse alusvõimekus toota väga personaalselt kohandatud tooteid. Tootmise võimekus paraneb, andes monotoonsed ja korduvad ülesanded lahendada robotitele ja võimendades inimeste oskust teha tarku ja kriitilisi otsuseid.

See ongi lühidalt see, mida sa oled praegu kirjeldanud, aga mis kõlab natuke idealistlikult ja isegi naiivselt. Mulle tundub, et võib-olla ei ole me tingimata seda ideaali saavutamas. Kas me oleme tehisintellekti tehnoloogiaga äkki natuke Pandora laegast avamas ja selle intelligentse koostööpartneri asemel, arvestades, et inimene on alati nii laisk ja mugav kui võimalik, oleme tekitamas Frankensteini, kelle kõrval võib inimese loovus ja intelligents hoopis kuhtuda?

See definitsioon, mille sa ette lugesid, on väga formaalses keeles kirjutatud ja selles on üks hästi suur viga. Nimelt lähtub see sellest, et ta vaatab ühiskonda kui homogeenset tervikut, öeldes, et ühiskond hakkab mingisuguseid kriitilisi ja tarku otsuseid tegema ning masinad teevad inimeste eest rutiinseid asju ära.

Tehnoloogia ajalugu, ka tööstusrevolutsiooni ja tööstusajastu ajalugu on näidanud, et mitte kõik inimesed, mitte kõik riigid ega ka mitte kõik ühiskonnad ei liigu ühel sammul kuskile järgmisesse arenguetappi, vaid on olemas eeskõndijad, eestkõnelejad ja teatud valdkonnad, mis liiguvad kiiremini.

Nendest valdkondadest on ühed, kes oma teed pidi liiguvad ja suunda näitavad, võib-olla tootmisettevõtted, kus tarkvara poolt juhitavad lõikepingid, freesmasinad, stantspingid või nendes kasutatavad muud mehhaanilised seadmed liiguvad oma teed automatiseerituse poole ning nõuded ühe tööstusroboti operaatori jaoks on hoopis teistsugused, kui 20 aastat tagasi.

Teised valdkonnad, olgu selleks transport ja logistika, liiguvad oma teed pidi edasi.

Jah, ma tean, et väga paljud, ka bussijuhid ütlevad, et ma olen tänapäeval nagu väike ahvikene seal bussiroolis, sest ma tean, et masin ütleb mulle, et ma pean järgmisesse peatusse jõudma täpselt 35 sekundi pärast ja isegi kui seal peatuses pole ühtegi inimest, pean ma seal seisma 20 sekundit. Ja siis pean vajutama gaasi ja sõitma järgmisse peatusse täpselt niimoodi, nagu masin mulle ütleb. Ma tunnen, et ma olen pisikene mutrike, kes vajutab gaasi-pidurit niimoodi, nagu arvuti käsib. Et miks mind üldse veel vaja on?

Ja on väga võimalik, et need valdkonnad, kus samasuguseid masinal põhinevaid sõiduplaane, graafikuid või logistikat luuakse, liiguvad oma teed kuni selleni välja, kus sellesama bussijuhi roll muutub hoopis millekski muuks.

Ja hoopis muud valdkonnad, olgu nendeks pangandus, kindlustus, muud teenindusettevõtted või finantstehnoloogia ettevõtted – seal on võimalik öelda, et nad enam ei olegi pangandusettevõtted, vaid nad on tarkvaraettevõtted, tehnoloogiaettevõtted.

Sellepärast ongi kõik suuremad IT-spetsialistide tööandjad juba viimased kümmekond aastat olnud finantssektori ettevõtted, pangad ja kindlustusettevõtted. See, kui palju on arvutid suutelised tegema just neidsamu rutiinseid ülekandeid, arvutusi, liigutusi erinevate kontode vahel, on oluliselt tõhusam, kui see, et meil on iga päev suur hulk inimesi pangatehinguid korraldamas.

Seega liigub iga valdkond ja sektor omaette. Vaadates eemalt, mujalt maailmast, on Eesti saanud päris hästi hakkama oma ühiskonna läbiva digitaliseerimisega –meil on enamikul inimestest baasoskused olemas, kuidas arvuteid ja internetti oma igapäevaelus kasutada. On ka võimalused ja ligipääs nendele teenustele.

Me oleme maailmas tegelikult päris eriline riik. Mitte nüüd maailma kõige parem, aga kindlasti oleme me kõige parem digiriik ühe eestlase jaoks. Portugal on ka väga hea digiriik ühe portugallase jaoks, sest iga ühiskond liigub täpselt neid sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtusi pidi, ka teenuseid pidi, mis on nende jaoks olulised. Eesti on liikunud oma teed pidi ja kindlasti me oleme maailma top 10 seas.

Aga selle kõrval on teinekord väga imestusväärne näha, et endiselt on mõnedes riikides olemas pangad, kus peab paberi või tšekkide peal tegema makseid või ülekandeid. Ma arvan, et Eestis ei ole olemas ühtegi inimest, kes oleks kunagi omanud tšekiraamatut ja kasutaks seda praegusel hetkel. Ei, ma ei kujuta ette.

Eestis jäi see etapp vahele.

Me liikusime kohe hoopis teistsuguste pangandusteenuste juurde, aga maailm on endiselt täis riike ja ühiskondi, kus ka finantssektor alles elab osaliselt ühe jalaga pabermaailmas ja nad liiguvad oma teed ja tempot pidi.

Ehk see muutumine on ühiskondades erinev, eri sektorites erinev ja lõppkokkuvõttes taandub ta väga palju sellele, milline on konkreetse inimese valmisolek ja võimekus oma praeguses töökohas uute teadmistega hoopis teistsugust tööd teha.

Mul on üks huvitav mälestus sellest, kuidas üks mu kodulähedane väikene kaubanduskeskus Tallinnas alustas sellega, et seal tekkis kümmekond aastat tagasi esimene iseteeninduskassa. Neid kassalinte, kus töötaja töötas, oli veel kuus-seitse. Seejärel tekkis iseteeninduskassasid veel neli ja töötajaga kassalinte jäi alles kolm-neli. Praeguseks on seal üks kassalint ja umbes kümmekond iseteeninduskassat ning iseteeninduskassades on järjekord. Me oleme kümnekonna aasta jooksul võtnud teatud valdkonnas omaks uue digitaalse tehnilise lahenduse. Peame seda loomulikuks, nad töötavad päevad läbi, aga kümme aastat tagasi ei olnud see nii loomulik.

Igasuguse tehnoloogilise uuenduse juurutamine ei toimu ühiskonnas üleöö ega ka mitte ühe aastaga, vaid see võtab umbes kümmekond aastat aega. Näitena võib tuua ka Eesti digiidentiteedi ja ID-kaardi – see võttis aega kümmekond aastat, samuti see, et rakendused jõuaksid erinevatesse mobiilidesse ja laiemalt massidesse. Ka võttis kümmekond aastat digitaalse panganduse jõudmine laiemasse kasutusse.

On väga võimalik, et need samad näited, mis meil on hetkel seotud uute tehisintellekti rakenduste jõudmisega laiemasse kasutusse, võtavad ka aega kümmekond aastat. Aga selle kõige käigus tuleb pidevalt midagi uut juurde, mis muutub ja täieneb, ja see, kuidas me praegu tehisintellekti kümne aasta pärast ette kujutame, on midagi muud.

Seda, et meil tulevad autode asemel isesõitvad autod ja praeguste busside asemel isesõitvad bussid, on päris pikalt räägitud. Seda ei ole juhtunud kümne aastaga. Millal see juhtub?

See on väga keeruline ülesanne, tuleb ka mõelda, et on asju, mida on ulmekirjanduses väga lihtne kirjutada, aga kui me hakkame seda tehnoloogias juurutama ja päriselt rakendame, siis seesama isesõitev auto on äärmiselt keeruline ja kompleksne ülesanne.

Kuigi sa just ütlesid, et bussijuhil jääb üle ainult täita masina antud käske.

Aga see kriitiline punkt otsustada millisekundi jooksul, kas peatada ja pidurdada, kas oodata ära see inimene, keda ta näeb eemalt bussi peale jooksmas või panna masinlikult uksed kinni, et täpselt õigel sekundil sõitma hakata. Või teha väike vahepeatus talu tee otsas, kui keegi palub. Need on asjad, mida teeb inimene ja see loobki tegelikult selle teenuse suure väärtuse juurde.

Kuigi tööandjad üritavad neid samu inimlikke aspekte sealt välja nivelleerda.

Ma arvan, et on erinevaid tööandjaid ja kindlasti ka selliseid, kelle jaoks on hästi tähtis, et teenuse kvaliteet oleks midagi sellist, mis on kasutaja jaoks inimlik ja kõrge väärtusega, mitte masinlik, autonoomne ja väga reeglistatud.

Kas on võimalik, et me kunagi ikkagi jõuame nende päriselt isesõitvate autode ja busside juurde?

Jah, me jõuame sinna sammhaaval. Kõige lihtsam näide on needsamad väikesed armsad nunnud pakirobotid, mis suudavad Tallinnas ringi sõita. See on väga nutikalt tehtud lahendus, sest nad ei liikle mitte avaliikluses, vaid nad liiguvad jalakäijatega ühes reeglistiku ruumis ja samas analüüsivad nendele paigaldatud sensorid ja andurid ümbritsevat keskkonda ning on tulevikus taaskasutatavad ka tavaliikluse kontekstis.

Seega võib öelda, et need väiksed robotid õpetavad tulevikus autosid paremini aru saama ümbritsevast keskkonnast ja seal töötama.

Kindlasti on meil väga palju võimalusi isesõitvateks või kaugjuhitavateks autodeks suletud territooriumidel, olgu selleks sadamapiirkonnad, lennujaamapiirkonnad või kaevanduspiirkonnad. Territooriumid, kus on teada, et inimfaktorit, kes korraga üle tee jookseb, ei ole nii palju. See on kindlate reeglitega piirkond ja ma loodan, et tutvustused isesõitvatest masinatest tulevad kõige lihtsama variandina Tallinnas hoopis trammina, mis sõidab rööbastel ega saa vasakule ega paremale keerata ja kus on väga palju tehnilisi reegleid olemas.

Ma arvan, et kõige toredam või parem viis oleks seda tutvustada mingi sõbraliku, nunnu ja toreda isesõitva trammiga, mis on juhivaba ja millega on inimestel võimalik sõita Kadriorus Tondile või Kadriorust Viru väljakule. Ta sõidab oma ringikese ära, siis sõidab uuesti ja õpib selle kaudu ümbritsevat keskkonda läbi oma andurite ja tehisintellekti poolt pidevalt areneva võimekusega.

Aga teiselt poolt on kõige tähtsam, et inimesed peavad ära harjuma, et sellised masinad on meid ümbritsevas ruumis ja nad on turvalised. Need samad pakirobotid on turvalised, võib-olla praegusest väiksem tramm sõidab ringi ja on meie keskkonna lahutamatu osa. Tehnoloogia omaks võtmine on samuti osa innovatsiooniprotsessist, millega me peame tegelema.

Samamoodi, nagu me oleme tasapisi väga lühikese ajaga hakanud omaks võtma seda, et loov tehisintellekt on võimeline päris heas eesti keeles meiega suhtlema, võib-olla isegi keeleliselt paremal tasemel kui keskmine eesti keelt kõnelev inimene.

Ning need, kes loovad tehisintellekti abil muusikat, ütlevad, et on täitsa huvitav, kui põnevaid ideid andis tehisintellekt ja kunstnikud, kes kasutavad loovat tehisintellekti, ütlevad, et leiavad huvitavaid ideid, enda jaoks inspiratsiooni. Et oli mõtlev partner.

Kuigi me peame endale veel kord aru andma, et arvutid ei mõtle – tehisintellekt ei ole mõtlev olend, vaid töötab ette antud reeglite algoritmide järgi. Ta kasutab andmeid, mis on tema mällu salvestatud ning püüab neid kasutada niimoodi, et täita antud ülesannet paremini: näiteks luua uut muusikapala või kirjutada referaati.

Mõne nädala eest üllatuslikult romaanivõistluse võitnud poliitik, mitmekordne minister Sven Mikser märkis intervjuus "Vikerhommikule", et tehisintellektist rohkem pelgab tema hoopis loodusliku intellekti allakäiku.
Tsiteerin: "Inimesed loevad vähem, kirjutavad vähem, mõtlevad vähem ja lühemates juppides kui mõni aeg tagasi. Elutempo on läinud kiireks, mõttekatked on jäänud väga fragmentaarseks. Ma arvan, et see on päris tõsine probleem."

Mulle tundub, et see allakäik toimub siiski nende kahe, tehisintellekti ja loodusliku intellekti koostöös, sest mida vähem inimene mõtleb, kirjutab ja arutleb, kas siis seetõttu, et sotsiaalmeedia formaat ei võimalda üle 140 tähemärgi jutti lükkida või et tehisintellekt teeb tema eest selle loova töö ise ära, seda rumalamaks ja piiratuma eneseväljendusega olevuseks inimene võib muutuda.

Kirjutamine ja mõtlemine vajab tegelikult samasugust järjepidevat harjutamist nagu pillimäng või võõrkeele oskus, aga me lihtsalt ei tea seda enne, kui me ühel hetkel avastame, et me enam ei ole võimelised tervet romaani läbi lugema või kirjutama pikka teksti.

Ka minul endal on elus olnud väga tugevat treeningut nõudvaid etappe, näiteks olin ja olen ka praegu ajalehe Sirp tellija. Olen taas õppinud nautima pikkade tekstide lugemist ja lauseid, mis on mõttega kirja pandud.

Mulle väga meeldib raamatuid lugeda ja ma saan aru ka sellest, kui väga fragmenteeritud ja killustunud, väga väikestest infokatketest koosnev meedia- ja inforuum meie ümber on tekitanud olukorra, kus meid huvitab ainult pealkiri või see, mis on esimese lause kaudu edasi antav.

Me langetame tihtilugu ka otsuseid ja hinnanguid selle pealkirja esimese lause järgi. See on keeruline.

Ma ei ütleks, et see on minu unistus ja lootus, aga ma näen ühte võimalust – kui meie praegune sotsiaalmeediate platvormide raamistik võimaldab meil väga väikeste infoühikute kaudu teineteisele infot edasi anda ja seda võimendada. Kui sotsiaalmeedia platvormide tulevikunägemus on see, et oluline vahendamine ei toimu mitte lühikeste tähemärkide ja väikeste pildikeste kaudu, vaid emakeelse vestluse kaudu, mille vahendajaks võib olla tehisintellekt, siis nii on võimalik meie eneseväljenduse sisukuse renessanss, kus me õpime taas ennast mitmekülgsemalt, sügavamalt ja põhjalikumalt väljendama.

Aga mine tea, kas me inimestena võtame selleks aega, sest vestlused tehisintellektiga võivad juba praegusel hetkel olla sotsiaalmeedias oluliselt sisukamad kui vestlused teiste inimestega.

Ma ei karda mitte niivõrd palju tehisintellekti või tehnoloogia amokijooksu ja kontrolli võtmist inimest üle nii, et nad hakkaksid loodust või inimühiskonda hävitama, kui ma kardan seda, kui võimas tehnoloogia satub kurja ja rumala inimese kätte – see on stsenaarium, mis võib olla meie jaoks hukatuslik.

Alates väikesest organisatsioonist, kus tööandja on paranoiliselt halb ja kuri ning kasutab infotehnoloogiat töötaja järel nuhkimiseks, lõpetades sellega, et kurja inimese, ettevõtte või riigi juhi käes on infotehnoloogia, mille ta on võimeline päris tõelisteks pahategudeks muutma.

See on ka põhjus, miks pööratakse maailmas praegu väga palju tähelepanu sellele, kuidas tehnoloogia kättesaadavust autoritaarsetes riikides piirata.
Ja kuidas tagada, et tehnoloogia arendamine toimuks eetilistel ja moraalsetel alustel – neid näiteid on ajaloos päris palju, kus me oleme ebaõnnestunud.

Esimeseks näiteks võib alati tuua aatompommirünnakud Jaapani vastu, millest kogu maailm väga šokeeritult õppis – püüdsime kehtestada relvastuskontrolli. Ja kuidas me oleme paranoiliselt jälgimas, et ei tekiks olukorda, kus me hakkame tuumarelvadega vehkima ja teineteist hävitama.

Sellega võrreldavaid situatsioone digitehnoloogias meil hetkel pole, aga need on võimalikud juhul, kui kurja diktaatori käes on tehnoloogiline võimekus ning ta suudab valeuudiste, libauudiste või küberrünnetega saata korda asju, mis võivad meid kõiki mõjutada. Mitte viia meid tagasi kiviaega, aga mõjutada viisil, kus me oleme häiritud ja rahulolematud ning leiame, et meie elu ei ole hea.

Killustatuse ja rahulolematuse süvendamine kuskil ühiskonnas või kollektiivis võib olla väga edukas pahatahtlik rünne.

Seda, et deepfake fotosid ja videosid saab kasutada väljapressimiseks või mingisuguse jama korraldamiseks, oleme juba näinud ja ega me väga hästi selleks valmistunud ei ole. Inimesed on üsna võimetud sellise pahatahtlikkuse vastu.

Me ei saagi valmistuda selleks, mida ei ole veel olemas. Me alles õpime mitte ainult kurjade rünnakute vastu tõrjeid looma, aga ka mõistma, et see üldse oli üks kuri rünnak.

Alles tehti Eesti Politsei- ja Piirivalveameti nimel libakõnesid, ainukene viis on sellele kiirelt reageerida, teatada, et see on libakõne. Kullakesed, politsei- ja piirivalveamet ei helista kellelegi inglise keeles ega palu vajutada number ühte telefoniekraanil. Aga neid võtteid ja viise lisandub kindlasti juurde.

Paljudel suurematel ettevõtetel on reeglistikud ja moraalsed kompassid, mis on oluliselt selgemalt paigas kui riikidel ja valitsustel. Ühelt poolt siis tehnoloogia arendajad, teiselt poolt tehnoloogia järelvalvet teostavad asutused.

Ka Eestis on tehakse regulaarselt tööd, et kaitsta meid, et õppida ja olla teadlikud rünnetest. Et neid ründeid eos ära hoida koos telekommunikatsiooni või elutähtsate infrastruktuuri ettevõtetega ning õpetada ja teavitada inimesi, olemaks piisavalt ettevaatlikud ja nutiteadlikud oma igapäevatoimingutes.

Kui masinad hakkasid inimesi asendama 200 aastat tagasi, tekkis Inglismaal ludiitide ehk masina purustajate liikumine. Need olid vihased inimesed, peamiselt käsitöölised, kellele ei meeldinud, et masstootmine võttis nende töö üle. Nende oskusi polnud enam korraga vaja, see oli muutunud kalliks ja napiks, ei olnud massiline.

On meil nüüd oodata uut nii-öelda ludiitide liikumist inimestest, kes hakkavad mässama programmide vastu, mis nad töötuks jätavad? Milliseid erialasid see hakkab kõige rohkem mõjutama? Ma saan aru, et meil pole varsti kassiire vaja, tellerid ja klienditeenindajad asendatakse ka ilmselt peatselt virtuaalsete juturobotitega. Kas illustraatorite asemel hakkavad ajakirjadele pilte tegema nutirakendused, uudiseid kirjutama juturobotid?

Mina ei julge ütelda, missugune ametikoht võidab, kaotab või muutub esimesena, kuid vaadates, kuidas infotehnoloogia on erinevatesse valdkondadesse sisse põimitud, võin julgelt öelda, et kõik ametikohad muutuvad oma sisult.

Iga ametikoha juures on mingisuguste funktsioonide täitmiseks võimalik kasutada oluliselt rohkem infotehnoloogiat ja valdav enamus ametikohtadest muutub maailmas selliseks, kus väärtustatakse inimtöötundi läbi inimese oskuste ja teadmiste oluliselt rohkem, kui seda on seni tehtud.

Ma pean silmas, et on tõepoolest neid rolle ja funktsioone, mis on masinate poolt väga tõhusalt ja mõistetavalt asendatavad ja mille teostamine ei pruugi inimesel olla tema võimekuse parimaks väljundvormiks. Sellised rutiinsed, repetiivsed, korduvad tegevused, mis ei pruugigi olla midagi sellist, mis on inimese jaoks sära silma toovad tegevused.

Nüüd me vaatleme inimesi natuke liiga homogeense massina. On kindlasti inimesi, võib-olla vaimselt vähem võimekaid või lihtsalt parema rutiinitaluvusega, kellele sobibki väga hästi korduvtöö muster, kus ei pea mõtlema ja saab sel ajal olla oma mõtetega hoopis mujal. Ta pole võib-olla isegi võimeline tegema midagi keerukamat.

Täiesti nõus. Toon alati heameelega näite – ketrusmasina kudum versus käsitsi kootud kudum. Näiteks Haapsalu sallide turg on sada protsenti väga peent käsitööd oskavate inimeste käes ja masinatel ei ole sellele turule asja. Seda väärtustab selle heegeldatud salli ostja.

Ta tahab, et just inimene seda teeks, isegi kui masin oleks selleks võimeline.

Jah, see on kindlasti üks olulisemaid aspekte. Samamoodi vajutad sa kohvimasinal nuppu, paned sisse mündi või kaardi ja saad kohvi vastu, kuid ükskõik, palju sa seda reklaamid ja kui palju paremaks tehnoloogiat tuunid, ületavad kokad, pagarid ja kondiitrid, kes on töösse pannud sisse inimfaktori, masinate poolt loodud pagaritoote või masinast tuleva kohvi. Just see kasutajapoolne väärtustamine. Ehk inimesed oskavad väärtustada inimese loodut ning hindavad seda läbi selle eest tasumise.

Oleme tehnoloogiarevolutsiooniga muutmas majandusstruktuuri, kus teatud töökohad kaovad, inimesed jäävad massiliselt töötuks ning meie kõigi töö muutub tehnoloogia tulemusel moel või teisel, siis mida me selle tohutu vabaneva ressursiga pihta hakkame. Inimesed peavad ju mingit rakendust saama.

Kui Eesti oli aastal 2017 Euroopa Liidu eesistuja, siis üks olulisemaid sõnumeid, mida Tallinnas Kultuurikatlas kogunenud riigipeadele ette kanti, oli tehnoloogia ja automatiseerimise mõjud Euroopa Liidu tööturule aastaks 2030.

Tõdeti, et kõigis Euroopa Liidu riikides muutuvad vähemalt pooled praegusel hetkel tööturul olevatest töökohtadest sedavõrd olulisel määral, et neid ei saa enam nimetada ametikohtadeks, nagu nad praegu on. Või nad kaovad, aga nad ei kao üleöö. Nad ei kao niimoodi, et nüüd on massiliselt inimesed töötud, kuid nad kaovad või muutuvad organisatsiooniti, valdkonniti kümne- või sajakonna inimese kaupa.

Ega tööandjad ole praegu huvitatud sellest, et lihtsalt inimesi vallandada, vaid nad tahavad, et inimesed teeksid kõrgema väärtusega tööd. Ja tehnoloogia, mis teatud funktsioone või tükikesi selles töös asendab, on majandusliku kalkulatsiooni tulemus. Et traktori ostmine on pikas perspektiivis soodsam kui nelja labida ostmine ja nelja inimese palkamine. Kindlasti on riburadapidi veel tulemas valdkondi ja töökohti, kus tööandjad, aga ka töötajad ütlevad, et ma tahaksin teha midagi sisukamat, midagi uut. Ma tean, et on olemas sellised lahendused, kus ma saaksin rohkem ühe tunni jooksul mingit väärtust luua.

Kuid siin on üks hästi huvitav paradoksaalne vahe – inimeste koolitamine on aeganõudev ja inimesi tuleb koolitada ükshaaval. Kui me mõtleme masinate koolitamise peale, siis see toimub kõigil korraga – kui ma laadin uue tarkvara ühte seadmesse, siis on kõik masinad korraga selle uue teadmise või oskuse funktsiooni võrra rikkamad. Ja see toimub kohe ehk ma saan kõikidele masinatele kiiresti uusi funktsioone juurde lisada, aga inimestele tuleb aeglaselt ja ükshaaval neid selgeks õpetada.

Üks hea tuttav hambaarst ja teine hea tuttav anestesioloog ütlevad, et nad pole kunagi elus nii palju pidanud õppima kui nad praegu õpivad, olles 30 aastat oma ametit pidanud. Sest see, mis on nende töö sisu praegu on niivõrd palju erinev sellest, mida ta kunagi ülikoolis õppis või kümme aastat tagasi praktiseeris.

See ümberõppimine või täiendamine peab muutuma lahutamatuks kõikides valdkondades. Ei ole ühtegi ametit, mille sa õpid ametikoolis selgeks ja siis teed nii elu lõpuni. Täiendõppimine peab olema pidev ja kõige parem lahendus on avada täiendkoolituste mikrokraadid või väikekursuste turg üha rohkematele inimestele, et nad saaksid proovida, katsetada, aga ka täiendada ennast oma praegusel töökohal ja ametikohal. Et nad ei jääks masinatele jalgu, oleksid masinatest ja arvutitest üle, et nad oleksid masinatele ja arvutitele head kolleegid.

Kokkuvõttes peavad nad ikkagi karjatama neid masinaid samamoodi, nagu karjus oskas kunagi üle lugeda, mitu lammastel põllu peal on. Ka tänapäeval peab inimene ütlema, et seal on üks minu masin, mis töötab, seal on teine minu masin ja kolmas – ja nad töötavad mulle.

Lõpetuseks – sa avasid sel suvel popkunsti muuseumi. Kas oma olemuselt võiks tehisintellekti loodud kunsti liigitada ka popkunsti alla ja kas soetaksid mõne tehisintellekti loodud illustratsiooni, maali või töö oma muuseumikogusse?

Jah, popkunsti muuseumis Poco, mis asub Tallinnas Rotermanni kvartalis, on koos nii popkunsti minevik, hetkeseis, aga ka tulevik ja koosloome tehisintellektiga, mis on väga paljude kunstnike jaoks praegu oluline teema.

Ka meie muuseumis on väljas digitaalne popkunst. Nende hulgas on sellised teosed, mis on pelgalt tehisintellekti loodud, on teosed, mille on kunstnik loonud koos tehisintellektiga ja on teoseid, mis on äärmiselt kiire vahelduvusega ja kus ma olen ilmselt maailma esimese muuseumina andnud mõned seinapinnad kunstniku kätte, kus ta iga nädal loob koos tehisintellektiga uusi teoseid, mis tema arvates sobituvad sellesse saali. Mis viitavad ka teistele saalis olevatele teostele ja kõnelevad nendega, aga omakorda räägivad selle kunstniku loomeseisust ja sellest, mis on tal hetkel hingel, mis teda huvitab, paelub või rõõmustab.

On väga põnev vaadata, kui kiiresti pöörab publik klassikute kõrval tähelepanu ka nendele uutele teostele, mis kiiresti vahelduvad.

Sa kasutasid siin kõiki emotsioone, mis on inimestel, kuigi me rääkisime ka tehisintellekti loodust. Ehk tehisintellekti looming on sinu jaoks ikkagi kunst?

Igasugusele tehisintellekti tekstile või pildile annab tähenduse tema vaataja. Kui sa paned kõrvuti kolm-neli erinevat teost, millest üks on lihtsalt tuul, mis on liigutanud kruusakivisid poriloigus ja sellest on tekkinud mingisugused mustrid või sa suurendad kastanilehti nii lõputult, et sa näed tema sees olevaid sisemisi mustreid ja teed sellest foto. Ja siis inimene vaatab, ütleb, et niivõrd ilus, struktuurne, huvitav või emotsionaalne, ja siis paned teisele poole arvuti loodu. Ning kui inimene ütleb selle peale, et ka see on äge, huvitav, põnev ehk paneb teda emotsionaalselt tundma mingeid tundeid, siis selle vahele võib panna võrdusmärgi ehk looduse poolt loodu ja tehisintellekti poolt loodu on samasugune kunst.

Siiski kõigi nende teoste puhul, mis on Pocos väljas, on üheks oluliseks faktoriks see, et nendega on kokku puutunud ka kunstnik, kes väljendab teose kaudu enda autoriperspektiivi ning see, millisel määral on ta lasknud oma loometegevusse tehisintellektil ja arvutil sekkuda, on olnud kunstniku vaba otsus.

Meil on olnud värskelt kunstiakadeemias näide, kus maalikunsti lõputööks esitati õlimaal, mis oli tehisintellekti soovitustel ja inspiratsiooni põhjal maalitud. Ja komisjonis oli huvitav vaidlus, et kas oli autorideklaratsiooni rikkumine, kuna autorideklaratsioonis kinnitab kunstiakadeemiat lõpetav tudeng, et see on tema autorlus. Samas puudub ju tehisintellektil autorlus. See, et tudeng oli tehisintellektiga ideesid arutanud ja viis need ellu, kasutades ise lõuendit ja maalitehnikat, on samuti üks huvitav diskussiooni koht.

Juriidilisi vaidlusi on siin veel mitmeid tulemas.

Elame väga põneval hetkel, kus mitte ainult tööstuses-tootmises, panganduses või teenindusvaldkonnas, vaid ka loomevaldkonnas on ühelt poolt päevavalgele tulemas need teosed, mis juba aastakümneid tagasi loodi masinate poolt, kus inimeste osakaal oli väga väike või kus me teisalt õpime, kus on piir inimloovuse ja tehnoloogia võimekuse vahel, mida ei saa nimetada loovuseks, aga kus ta on inimese jaoks üks tehniline abivahend, et inimene saaks oma loometööd paremini esile tuua ja väljendada.

Ma arvan, et on ainult aja küsimus, millal jõuavad Eurovisioonile esimesed tehisintellekti abil loodud laulud. Usud sa, et masin on võimeline looma hitti ja kas siis on Eurovisiooni kui riikide lauluvõistlusega lõpp, sest enam ei ole seal inimesi, rahvusi ega riike taga, on lihtsalt masinate mõõduvõtt?

Masinad on loonud hitte aastakümneid ja seda tihtilugu niimoodi, et me ei ole sellest teadlikud olnud. Tahtmata kuidagi üht muusikat teisest eristada, arvan ma, et tehisintellekt suudab juba praegu toota massiliselt keskpäraseid Eurovisioonilaadseid lugusid.

Ma arvan, et on aja küsimus, kui me õpime hästi oluliseks pidama seda vahet, mis puudutab inimloodud loometegevust ja masina kaasabil loodud loometegevust.

Samamoodi, nagu me olümpiamängudele ei lase 100 meetri finaalis joosta robotitel võidu inimestega, tekib kindlasti selliseid žanreid, kus muutub äärmiselt oluliseks ainult inimese vahetu osalus ühes loometegevuses.

Teiselt poolt võib lahutamatu osana meie praegusest massikultuurist, kus meil ei ole isegi vahet kas, kes ja millise väljamõeldud nime all inimene või autor on sinna segatud.

Osalesin sel aastal Cannes`i filmifestivalil ühes kihlveos, mis arutas, kas ja millal tekib Oscari nominentide sekka esimene seriaal või filmižanr, mille muusika, stsenaarium, näitlejad või lavastus on olulisel määral tehisintellekti loonud.

Huvitav oli see, et valdav enamus hindas, et see juhtub vähem kui viie aasta jooksul, kus me mitte pelgalt ei aktsepteeri, vaid me ka tunnustame tehisintellekti poolt loodut sellisena, et ta väärib maailma tuntud heliloojate, näitlejate või režissööridega ühele reale seadmist.

 "Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.