Oskar Lutsu "Kevade" on lisaks lõbusatele ja hingeminevatele lugudele loonud meie kultuuriruumi ühe väikese maailma mudeli. Teoses kujutatavas klassiruumis tegutsevad tüübid, kellest igaüks kujutab endast mingit üldistust. Toots, Teele, Arno või Lible ei ole ainult nemad ise, vaid arhetüüpide kehastused. See tähendab, et nende kaudu saavad nime mingid laiemad omadused või nähtused. Nii võib igast kooliklassist ka praegusel ajal leida oma pullivenna, kes naerutab kaasõpilasi ja on peavaluks õpetajatele; klassi kõige ihaldusväärsema tüdruku ja unistajast poisi.

Õieti leidub arhetüüpe mitte ainult kooliklassides, vaid enam-vähem igasugustes inimkooslustes, mis mingeid püsivamaid gruppe moodustavad. Olgu selleks töökollektiivid või sõpruskonnad, kogukonnad või niisama seltskonnad. Sageli on niisuguste arhetüüpide avaldumist huvitav jälgida just sellistel puhkudel, kus inimesed on kokku saanud pigem juhusest – näiteks naabrite või külakogukondade puhul. Sädeinimestest, kes tihtipeale kogukondi ja kohalikku elu üleval hoiavad, on ikka räägitud. Vähem on juttu olnud neist, kes võivad igasuguse hea kogukondliku õhustiku kihva keerata. Sest millegipärast peab alati leiduma ka mõni tegelane, kelles kehastub n-ö vastiku inimese arhetüüp.

Küllap on igaüks kogenud oma lähimas ümbruses käitumist, mis paneb paremal juhul pead vangutama, halvemal juhul aga hakkab lausa elu rikkuma. Ikka ja jälle kuuled ülemustest, kes peavad vajalikuks oma alluvaid alandada; ametnikest, kes oma võimu kuritarvitavad või kohalikest jõmmidest, kes kujutavad endale ette, nagu oleksid nad mingi väikelinna šerifid.

Omaette kategooria moodustavad need jõmmid, kellele lihtsalt raha on pähe hakanud – erinevalt oma jõukusega intelligentselt toime tulevatest inimestest. Rahajõmmi arhetüüp tähistab inimesi, kellel piltlikult öeldes on silmamunade asemel dollarimärk ning kes kõike elus suudab väärtustada ainult vastavalt materiaalsele hinnalipikule. Kellel on tekkinud illusioon, et soovi korral paneb ta oma rahaga kõik paika. Ja et teised inimesed peavad talle ja tema rahale igal juhul ruumi tegema. Eks sellises ebaküpses rahajõmluses avaldub ka meie postsovetlik pärand, mis on veel täies elujõus. Ei osata rahulikult ringi käia ei raha ega võimuga.

Just hiljuti kuulsin ühest eriti markantsest juhtumist Vormsi saarel, kus esivanematelt saadud pärandus kiirelt rahaks tehti ja seejärel küla peal laiama hakati. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid ikka eheda tõusiku kombel. Kohalikele ja turistidele armastatud matkarada sulgedes, ehitusloata ehitama asudes, looduskaitse alal masinatega mütates, naabritega tüli norides…Võiks lausa öelda, et karikatuurne vastiku inimtüübi käitumine! Aga on selliseid siis ainult Vormsil? Inimestega suheldes on jäänud mulje, et kiika kuhu Eestimaa nurka tahes, samasuguse arhetüübi esindajaid leiad kindlapeale. Eks kirjutas juba mainitud Oskar Luts oma "Nukitsamehes", et kolli, kel raha maitse suus, tuleks karta.

Aga kui vastikud tüübid hakkavad kogukonnas, viiesajased varvaste vahel, ringi laiama, mida siis teha? Miks tundub, et sagedamini jääb kaotajapooleks korraliku inimtüübi esindaja, kes vastiku tüübi käitumise ees on kuidagi jõuetu? Ühelt poolt toimib kindlasti ka arusaam, et targem annab järele. Lolliga vaieldes võib kergesti ise lolliks jääda. Ometi näib selle jõuetuse taga olevat veel midagi. Kas pole see jõuetus mingisuguse vaikiva suhtumise ees, et inimese tegelik väärtus ongi võrdne tema sissetulekuga? Vaesem rahvas hoidku mokk maas? Miks näib, et rahaga koos käib mingi seletamatu võim ja priske pangakonto vabandab paljutki, nii et rahajõmmi ühes väikeses külas korrale kutsuda ei ole sugugi lihtne? Ometi peaksid seadused kehtima ikka ühtemoodi, just selles peaks avalduma kõigi inimeste võrdsus.

Me võime aga vaadata ka väikesest külast kaugemale. Võime näiteks kujutleda, et terve Eesti on üks väike küla. Ja mõelda, kuidas arhetüübid ennast selles vaates ilmutavad. Nii mõeldes võib paratamatult tekkida ka küsimus, miks peaks kohalik Vormsi rahajõmm muretsema, kui valimistel valetamine, võimuga laiamine ja nõrgematest ääremaalastest üle sõitmine on riiklikul tasandil normaliseeritud?

Jääb üle ainult üle mõistatada, mida hakkaks peale niimoodi käest ära läinud klassiga hea õpetaja Laur?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.