18-pealine hobumatkajate seltskond (pluss üks vanker) kulgeb maantee servas. Seda teed tuleb praegu minna viis kilomeetrit, sest alternatiivset vankriga läbitavat teed ei ole. Liigutakse traavis, et kiiremini maanteelt maha saada. Mööda ja vastu sõitvates autodes istub läbilõige Eesti ühiskonnast: lahked, tigedad, üllatunud, tropid, rõõmsad, rumalad.

Ei hobuse ega ratsaniku jaoks ole matka suurim väljakutse füüsiline väsimus, telki jooksev vihmavesi, palavus või parmud, vaid võõrandunud inimesed, kel puuduvad teadmised ja/või tahe mõista, mida tähendab hobune teel ja kuidas temaga käituma peaks.

Leidub palju neid, kes rõõmsalt üllatudes pilte teevad, kuid väga suur osa kohtleb matkajaid kui tüütut segajat, mis ei lase gaas põhjas mööda suvist maastikku uhada. Gaasiga jõuramine, äkiline kiirendamine, aknast karjumine, signaalitamine. Sellisel tigedusel võivad aga olla tõsised tagajärjed, ka autojuhi enda jaoks.

Kuidas hobune mõtleb?

Hobune on olemuselt väga ettevaatlik ja seetõttu sageli ettearvamatu. Evolutsiooniliselt on ta saakloom, kes peab olema iga hetk valmis oma elu päästmiseks põgenema. Sama loogikaga saab seletada seda, et kui kohkub üks hobune, teeb seda kogu kari, sest karjaloomadena reageerivad nad teiste meeleoludele hetkega ning püüavad siis igaüks ohust võimalikult eemale liikuda.

Tuleb mõista, et hobuse hirm ja meie arvamus hobuse hirmust ei pruugi iga kord kokku langeda: kui kümme kolisevat kanuud ei pane mõnd hobust kõrvagi liigutama, võib mööda lendav kilekott, tee peale imelikku asendisse langenud oks või ratsaniku tuules lehviv vihmajope päästa valla tõelise kaose.

Hobune näeb maailma teistmoodi, tema kollid on suuremad ja ta näeb neid ka selja taha, mistõttu püüavad ratsanikud võimalikult palju ja varakult selliseid olukordi ennetada.

Hobumatkajad liiguvad koos, rivis üksteise järel; vabamal maastikul ka veidi hajutatumalt, kuid siiski koos, karjana. Matkaseltskonnas on alati erineva ettevalmistusega hobused (ja ka ratsanikud).

Pikema matkakogemusega ja tugevama närvikavaga hobune koos kogenud ratsanikuga on kõige tugevam lüli, kes ohu korral ka teisi rahustada suudab, kuid lõplikult ootamatuste eest kaitstud pole nemadki.

Nooremad ja kogenematumad õpivad iga matkaga. Näiteks, kes ei ole varem vankrit näinud, nihkub kilomeeter kilomeetrilt sellele järjest lähemale ja julgeb matka lõpuks ka selle kõrval käia. Hobune õpib kiiresti ja mida rohkem kogemusi, seda suuremate kollidega ta ka toime tuleb. Aga sama koll teises situatsioonis või teise nurga alt tundub alati uus ja tuleb jälle harjutada.

Seega on ratsaniku ülesanne olla sada protsenti kohal ning püüda kõiksugu ootamatusi näha ning reaktsioone mahendada, samal ajal ise oma võimalikku hirmu hobusele mitte näidates. Sest hobune tajub oma paarilise meeleolusid väga teravalt ning võib muutuda ärevaks üksnes sellest, kui inimene on ärev. Tema jaoks on see märk lähenevast ohust ja ta asub end selleks ette valmistama, kuigi reaalsuses midagi peale tema inimese hirmu polegi.

Maanteel matkagrupis paanika puhkemisel võivad olla fataalsed tagajärjed, millest raskeimad on autode ette jooksnud hobused ja rängalt kukkunud ratsanikud. Paanikas loom ei suuda enam eristada, kuhupoole ta liigub, seepärast ei tasu autojuhil eeldada, et ta ei jookse vastu tema autot.

Kui põtrade puhul on juhid väga ettevaatlikud, sest ollakse kursis nende ettearvamatu meelelaadiga, siis hobust koos ratsanikuga kiputakse pidama kuulikindlaks – kui inimene on hobusega, järelikult on tal olukord kontrolli all.

Tegelikkuses ei saa ka kõige kogenum ratsanik midagi teha, kui hobune paanikas otsustab kuhugipoole söösta. Jah, mida pädevam inimene on, seda kiiremini saab ta olukorra taas kontrolli alla, aga sinna vahele jääb ikkagi ennustamatu ajaauk, mil võib juhtuda kõige hullem.

Hobuliiklus seadustes

Eesti seaduses puudutatakse hobuseid ja ratsanikke väga põgusalt. Sedastatakse, et "liiklus on jalakäija(te) või sõiduki(te) liikumine ja paiknemine teel. Liikluseks loetakse ka kariloomade ajamist ja ratsutamist". Edaspidistes punktides järgneb loetelu, mida ratsanik peab kandma ("sõiduteel halva nähtavuse korral või pimeda ajal ratsutades peab ratsanik kasutama vastassuunaliikluse pool ettepoole nähtavat valget või valikkollast tuld ja taga punast tuld või mõlemas suunas nähtavat merevaikkollast tuld") või kuskohas tee servas tohib ratsutada.

Ühendkuningriigis hakkasid aga eelmisel aastal kehtima hobuseid liikluses puudutavad seadusetäiendused. 2022. aasta jaanuaris muudeti seda seadust, mis käsitleb teedel liikumist.

Highway Code'i suurim muudatus puudutas liiklejate hierarhiat. Liiklejad asetati tähtsuse järjekorda sõltuvalt sellest, kui haavatav neist keegi liikluses õnnetuse korral on. Hierarhia sedastab, et autod peavad senisest rohkem arvestama jalgratturite, jalakäijate ja hobustega. Püramiidi tipus ongi jalakäija, järgneb jalgrattur ning kolmandal kohal on hobune/ratsanik, kellele järgneb mootorrattur. Viimasel, seitsmendal kohal on liinibussid, veokid jt suuremad masinad.

Riskipõhine hierarhia tähendab, et neil, kes suudavad kõige rohkem õnnetustes teistele kahju teha, on kõige suurem vastutus ohtude minimeerimise osas. Autojuhid tohivad hobustest mööduda kiirusega 10 miili tunnis (16 km/h). Lisaks on hobustel ristmike ületamisel eesõigus sõltumata sellest, kes saabus ristmikule esimesena.

Eesti liikluses on teateid hobustega juhtunud õnnetustest küll, ülevaatlikke andmeid ei õnnestunud leida. Ühendkuningriigi statistika järgi hukkus vahemikus novembrist 2010 märtsini 2019 liikluses 315 hobust ja 43 inimest; teatati üle 3700-st intsidendist, millest 73 protsendil juhtudest möödus auto liiga lähedalt, 31 protsendil möödus auto liiga kiiresti ja 32 protsenti moodustasid teated liiklusraevust ja -kiusust.

Mida teha, kui näed hobumatkajaid?

Suurbritannia liikluseeskirja muudatus on meeldetuletuseks meilegi, et kõik liiklejad on kohustatud üksteise eest hoolt kandma, eriti tugevamad nõrgemate eest.

On mõned lihtsad reeglid, kuidas autojuhid ja mootorratturid saavad omalt poolt vähendada ohtu, et hobune ehmub ja võib puhkeda saatuslike tagajärgedega paanika. Mootorrattaid (ja ka jalgrattaid) pelgavad hobused kõige rohkem: kuju on mõlemal veider ja motika lõrisev hääl on väga hirmutav. Lisaks läigivad mootorrattad alati rohkem kui autod ning sellise sähvatusega "silma saamine" võib looma tõsiselt kohutada. Mida siis teha?

1. Võta kiirus maha, kui võimalik koguni 10 km/h.

Vastutulevad autod võivad ka seisma jääda, mööduvad liikuda mööda väga aeglaselt ja võimalikult eemalt. Enamasti on hobugruppide esimese ja viimase ratsaniku ülesanne möödujate ja vastutulijate tähelepanu püüda ning veenda juhte kiirust maha võtma, aga ilma paanikata. Igasugune järsk liigutus on vale. Mööduda tuleb rahulikult, võimalikult vähese mürina ja kolinaga. Hobune ei pruugigi näiteks veokit karta, kuid teda kohutab susisev hääl, mida need autod aeg-ajalt teevad. Kui juhil on võimalik seda kuidagi kontrollida, siis võiks seda ka teha.

2. Väldi signaali laskmist, ka siis, kui soovid väljendada rõõmsat üllatust.

Vali heli võib kedagi kohutada. Matkajad lehvitavad alati rõõmsalt vastu, kui juhid on kiiruse maha võtnud. Kui ratsanik teeb käega ülevalt alla viipavat liigutust, siis ta mitte ei lehvita autojuhile, vaid palub kiirust alla võtta. Seega tuleb jälgida üksteise märguandeid.

3. Väldi akna allakerimist ja valju häälega viha väljendamist.

Need paar minutit, mis sa pead seisma, et hobukaravan läbi lasta, rikastavad maailmapilti. Näed lähedalt ühe hoopis teistsuguse eluviisiga seltskonna argipäeva ja saad korraks nende maailma piiluda.

4. Jalakäijad saavad vältida järske liigutusi.

Jalakäijad võiksid vältida millegagi vehkimist, lähemale jooksmist, äkilist suunamuutust või kohavahetust, hüplemist, hobuse suunas millegi sirutamist, krabinaid-kahinaid-susinaid ja valjusid helisid.

5. Hobusele paku süüa ja tee pai üksnes matkajaga enne läbi rääkides.

See kehtib kõikide hobuste kohta, keda kuskil näha. Nad võivad olla eridieedil, millegi suhtes tundlikud jne. Lahkelt pakutud maius võib talle hiljem palju valu teha.

6. Oma koer hoia kinni.

Hobused enamasti ei karda koeri, kui need eemalt piidlevad ja enamasti on koerad piisavalt targad, et nii suure loomaga mitte tüli norima minna. Kui see aga siiski juhtub, jääb alati kannatajaks koer, sest hobune sihib oma löögi täpselt ja tugevalt. Koer ei pruugi ka norida, vaid teadmatusest minna hobusele liiga lähedale ja võõra koera puhul hobune siiski seisab enda eest. Seega "las ta tuleb nuusutab ära" praegu ei tööta.

Mis nad siis tulevad?!

Hobumatkaja on praegu veel pigem haruldane vaatepilt. Maanteid püüavad matkajad nagunii vältida nii palju kui võimalik ja jääda metsa ning väikestele teedele. Siiski on vahel tarvis lühemaid maanteeotsi teha, sest väiksed teed puuduvad, on erateed või muul moel liiklemiseks takistatud.

Hobumatkajad teevad kõik endast oleneva, et kõikide teiste liiklejatega konflikte vältida ning ei liigu kuskil kunagi autojuhtide kannatuse proovile panemiseks. Tegelikult mahume ju kõik ära, tarvis on lihtsalt üksteise suhtes suuremat tähelepanu ja arvestamist, et osad meist vajavad natuke rohkem hoolitsemist.

Eelnevat lugedes võib tekkida küsimus, et kui hobusega matkamine on nii ohte täis, miks seda siis tehakse? Eks seepärast, et kui oled korraks sellist päriselu mõnegi päeva elanud, siis enam ilma ei taha.

Ärevad momendid kaaluvad hooga üles hetked, mis moodustavad ühe pika lõppematu õnneliku suvepäeva: näiteks läbi mere laiule sumpamine, mereveega keedetud lõkkepudru lõhn, keset metsa leitud õunapuult õunu rapsivad hobused, läbi kõrkjate kostuv koplit piiritlevate matkakaaslaste naer, hommikukohviks sinu ümber kogunenud puhanud ja erksad minekulustis hobused, äsja lakanud vihmast märja heinamaa suvelõpulõhn, loojuma sättiva päikese kiirtes rahulik kõmpimine pisikesel soojal maanteel, vankrirataste vaikne nagin, hobuse rahulik "prrrhhhhh" ja tema kaela soojus käte all, võileivad külapoe tagusel trepil, kohtumised omade ja võõraste pärisinimestega, teisel pool karjaaeda hobustega kaasa jooksvad uudishimulikud lehmad, igas laagripaigas heisatud riigilipp, hobuste ja inimeste kindel, perekonnasarnane kokkukuulumine ning ühine teelolek.