Kui mõtleme selle peale, et Iisrael tegelikult on olnud juba mitu aastat Gaza konfliktis ja Liibanoniga justkui sõjas, siis mida Iisraeli rahvas nendelt valimistelt sõja ja rahu kontekstis ootab?

Iisraeli rahvas on lõhenenud. See osa ühiskonnast, kes on väga kriitiline, kes toetab Netanyahu-vastast plokki, ootab seda, et Netanyahu võtaks poliitilise vastutuse, lahkuks Iisraeli peaministri kohalt, et oleks võimalik sellest 7. oktoobri traumast hakata üldse kuidagi edasi liikuma.

Netanyahut toetav plokk ja tema selja taga seisev rahvas ütleb, et ta võttis selle Iisraeli jaoks täiesti katastrofaalse olukorra, mis oli 7. oktoobril, ja pärast seda ikkagi väga teadlikult ning oskuslikult hakkas tõrjuma järjest neid Iisraeli vaenlasi - Hamasi Gazas, Hezbollahit Liibanonis ja lõpuks ka Iraani, keda nad peavad kõigi Iisraeli ohustavate rühmituste toetajaks. Nad leiavad, et Netanyahu on suutnud Iisraeli väga keerulisest olukorrast ikkagi välja tuua ja et talle peaks uuesti selle koha andma, et ta saaks olukorda võib-olla veel paremaks teha.

Mis saab juhul, kui Netanyahu peaks uuesti peaministriks saama? Mis saab edasi sõjas Iraaniga?

Tõenäoliselt rünnakud Iraani vastu jätkuvad, sest ega tegelikult Iisraelis keegi ei ole rahul praeguse olukorraga, kus nad on küll teinud kaks suurt sõjalist kampaaniat koos Ameerika Ühendriikidega Iraani vastu, aga Iraani režiim ei ole vahetunud. Iraanil on jätkuvalt üle 400 kilogrammi rikastatud uraani, mida nad võivad kasutada tuumarelva kiiresti väljatöötamiseks. Seda näeb Iisrael enda jaoks eksistentsiaalse ohuna ja nad kindlasti tahavad võtta kasutusele kõik meetmed, et Iraanil tuumapommi väljatöötamine ei õnnestuks.

Miks on Benjamin Netanyahu selles nooremas vanuserühmas, kes võib-olla esimest korda valima lähevad, nii populaarne? Mujal maailmas on noorema generatsiooni seas pigem vasakpoolele kalduvad poliitikud populaarsed.

Siin on kaks peamist asjaolu, mis seda mõjutavad. Üks on see, et Iisrael on tõenäoliselt maailma ainus riik, mis on viimaste aastakümnete jooksul muutunud religioossemaks.

Teine asi on see, et see noorem põlvkond on üles kasvanud pideva vägivalla keskel. Iisraeli-Palestiina konflikt on vägivaldne olnud loomulikult kogu aeg algusest peale, aga kui me mõtleme just viimaseid aastakümneid: 1990. aastatel esimene intifada, 2000. aastate alguses teine intifada, Gazast väljatõmbumine, millele järgnesid pikad raketirünnakud, lühemad sõjalised operatsioonid Gazas ka Hezbollahi vastu ja loomulikult viimased kolm aastat. See on õhkkond, kus sellele noorele iisraellasele tundub, et iga kord, kui meie oleme mingisuguseid järeleandmisi teinud, siis palestiinlaste pool ja ka Iraani pool on vastanud sellele suurema vägivallaga ehk meie peame just jala maha panema, olema väga kindlad.

Nad ei näe seda, et neil endal oleks mingisugune vastutus selle kujunenud konflikti ees või siis seda, et nad peaksid tegema mingisuguse käeulatuse, sest nad arvavad, et sealt teiselt poolt ei ole lihtsalt sellist rahutegijat vastu neile tulemas.

Netanyahu peamine konkurent Gadi Eisenkot, kelle meelest oli Netanyahu Gaza konfliktis justkui liiga leebe, mida tema sise- ja välispoliitikalt oodata võiks?

Ega tal endalgi ei ole mingisugust lihtsamat lahendust, mida Gaza või Hamasiga teha, sest see põhjus, miks sõda Gazas on veninud, ei ole selles, et Netanyahu oleks ennast kuidagi eriliselt tagasi hoidnud, vaid selles, et Hamas ongi lihtsalt väga keeruline vaenlane, kelle vastu astuda.

Mis puudutab tema välispoliitikat, siis see suurel määral ei erineks praegusest kursist ehk ikkagi need vaenlased Iisraeli jaoks jäävad. Võib-olla kõige rohkem oleks mingisuguseid muudatusi Läänekaldal, sest praegu on ikkagi Netanyahu ise ja tema koalitsioonipartnerid väga palju kütnud üles pingeid ja konflikte Läänekaldal, pidevaid kokkupõrkeid. Iisraelil lihtsalt tegelikult ei ole nii palju ressurssi, et tegeleda kõikide rinnetega kogu aeg samaaegselt.

Sisepoliitikas on rohkem näha mingisuguseid muudatusi, ennekõike puudutab see näiteks ultraortodokssete meeste sõjaväekohustust, aga ka justiitsreformi.

Kui tõenäoline see on, et Iisrael saab emma-kumma võidu puhul toimiva valitsuse?

Sõltub väga palju sellest, millised parteid lõpuks saavad üle valimiskünnise ja kuidas need numbrid kokku tulevad. Praegune olukord on selline, et tegelikult Bibi plokil ega Bibi-vastasel plokil ei ole enamust lihtne kokku panna, sellepärast et neid vastastikuseid välistamisi on tehtud nii palju, et puhtalt olemasolevate lubaduste baasilt 61 häält kokku ei saa. Aga eks peale valimisi hakkavad kõik poliitikud oma korrektuure tegema.