Lisett Luik: kõik süsinikukrediidid ei muutu väärtusetuks
Vabatahtlik süsinikuturg on kiirelt arenemas ja on hetkel läbimas puhastuskuuri. On eksitav väita, et kõik vabatahtlikul süsinikuturul kaubeldavad krediidid võivad osutuda väärtusetuks, kirjutab Lisett Luik.
Turg hakkab tõepoolest järjest enam kontrollima ja reguleerima süsinikukrediite ning piirama väheväärtuslike krediitide müüki. Ent kvaliteetne süsinikukrediit on endiselt suures nõudluses ja vajadus nende järgi aina kasvab. ERR-i portaalis ilmus uudis "Vabatahtlik süsinikukrediidiga kauplemine võib osutuda väärtusetuks" (põhineb LA Timesis ilmunud kirjutisel) ja seega tuleb selgitada, miks ja millised krediidid luubi alla on sattunud.
Esiteks on väga tähtis mõista, mis on ühe süsinikukrediidi taga; mis on selle eesmärk ja kuidas see loodi. Üks süsinikukrediit vastab ühele tonnile atmosfäärist eemaldatud (ja ladustatud) või välditud süsinikdioksiidi.
Juba selles definitsioonis on kaks erinevat tüüpi süsinikukrediiti. On suur vahe, kas üks tonn süsinikdioksiidi eemaldati atmosfäärist või välditi ühe tonni õhku paiskamist. Just n-ö vältimise teel loodud süsinikukrediite peetakse väga vastuoluliseks ja mõne eksperdi hinnangu kohaselt ei tohiks vältimise tüüpi krediite kompenseerimiseks üldse kasutada.
Ning just seda tüüpi krediidid on saanud viimasel ajal väga palju kriitikat, kaasa arvatud LA Timesis ilmunud artiklis. Veel täpsemaks minnes tuleb välja, et kriitika alla on sattunud ühe metodoloogia alla kuuluv krediit nimega REDD+ (mis tuleb inglise keelest: "reducing emissions from deforestation and forest degradation"), mille eesmärk on troopilises kliimavööndis asuvate metsade raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine.
Lihtsustatult luuakse REDD+ krediit tavaliselt järgmisel viisil. Maaomanik, kes omab praegu kaitsmata troopilisi metsi, väljendab soovi teenida tulu süsinikukrediitidest. Selle eest annavad nad pühaliku lubaduse oma metsa mitte raiuda. See lubadus fikseeritakse ja arvutatakse, palju süsinikuheidet on välditud, kuna mets jäi püsti ja seob süsinikku edasi (vastupidiselt sarnases kohas oleva raiutud metsaga). Krediidid väljastatakse selle võrdluse põhjal ja maaomanik teenib kasu.
Keerulisus seisneb selles, et vältimistüüpi krediidid tegelevad "mis-kui" juhtumitega ja eeldavad, et kui süsinikuprojekti poleks tehtud, oleks juhtunud hullem stsenaarium (ehk oleks rohkem süsinikuheiteid atmosfääri paisatud). Seetõttu võidakse metsade raadamise ohtu üle hinnata, mille tulemusena võib tegelikkuses süsinikusidumist olla vähem, kui süsinikuprojekti arendajad eeldasid.
REDD+ krediite on kritiseeritud juba aastaid lisaks mõju ülehindamisele ka püsivuse puudumise, lisanduvuse puudumise ja lekkeohu tõttu (st raadamine liigub lihtsalt teistesse lähedalasuvatesse kohtadesse). Euroopas ei ole praegu ühtegi REDD+ standardil põhinevat süsinikuprojekti.
On tähtis mõista, et ülehindamisoht ei ole suur probleem, kui räägime eemaldamistüüpi krediitidest, sest need väljastatakse alles siis, kui süsiniku eemaldamine on tõestatud ja päriselt mõõdetud. Seega on eksitav väita, et "näiteks uue metsa istutamise eest võidakse väljastada krediite enam, kui see süsinikku seob."
Krediite uusmetsastamisest on palju lihtsam tõestada (läbi kasvavate puude mõõtmise), seega nende kvaliteet on kõrgem. Krediidiostjad usaldavaid neid krediite ning on nende eest endiselt ja ka tulevikus nõus maksma head hinda. Euroopa uusmetsastamiskrediidid on praegu müügil hinnaga 20-35€/tCO2, mõnel erandjuhul isegi kuni 100€/tCO2.
Nagu ka LA Timesi artikli lõpus välja toodi, on süsinikuprojektide arendajatel (sh Arbonics) üha suurem vastutus, et krediidid oleks tõestatud ja kvaliteetsed. Selleks kasutatakse üha enam tehnoloogiat: satelliitpilte, Lidarit, AI-põhist analüüsi.
Turg on kiiresti arenemas ka regulatsioonide osas ja on tekkinud erinevad standardid, mis aitavad projekti arendajatel kvaliteeti hoida ja ostjatel kontrollida, näiteks Integrity Council for the Voluntary Carbon Market ja Euroopa Komisjoni välja pakutud Certification for Carbon Removal (süsiniku sidumise sertifitseerimine).
Tulemus ei ole kindlasti nii dramaatiline, kui peale vaadates näib. Kõik süsinikukrediidid ei muutu väärtusetuks, vaid valitud ja enamasti vanematel metodoloogiatel põhinevad krediidid lihtsalt kaovad turult, sest neid ostjad ei usalda ega taha osta. Neid asendavad kõrge kvaliteediga krediidid, mis eemaldavad süsiniku atmosfäärist ning loovad reaalset kasu ja väärtust aidates meid kliimaeesmärkidele lähemale ning suurendades iga-aastaselt eemaldatava süsiniku hulka.
Toimetaja: Kaupo Meiel