Tänavused valimised on esimesed, kus kliima- ja keskkonnateemad saavad niivõrd ulatuslikku tähelepanu. Tõsi, ilmselt on selles suurem roll kõrgetel energiahindadel kui ka hüppeliselt kasvanud murel kliima ja keskkonna pärast (kuigi debattidest nähtub, et ka nende probleemide mõistmine on paranenud).

Kõrgeid arveid põhjustanud energiakriisi ning üha ootamatumaid ilmaolusid tekitava kliimakriisi juurpõhjused on suuresti samad: oleme fossiilkütustest loobumisel tegutsenud liiga aeglaselt. Et tulevikus hinna-, geopoliitika ja muid šokke vältida, peame võtma kiiremas korras kasutusele puhtad lahendused energeetikas. Samuti peame muutma oma transpordisüsteemi kestlikumaks ja inimsõbralikumaks, materjalikasutuse säästlikumaks ja ringsemaks ning kliimamuutuste kõrval pidurdama elurikkuse kadu.

Igal erakonnal oma meelisteema

Rohepoliitika võtmeteemades paistab ühtlaselt kõige põhjalikuma käsitlusega silma Reformierakond, kuna kõigis vaadeldud alateemades on neil hulk detailseid ja uuringutega põhjendatud ettepanekuid.

Sotsiaaldemokraatidel on kõige põhjalikum ja tugevam valimisprogramm energeetikas, transpordis ja metsanduses, samal ajal ei puuduta nad erinevalt Reformierakonnast elurikkust laiemalt ning jäätmekäitlust ei maini oma programmis üldse.

Eesti 200 ja rohelised on oma valdkondlikes lubadustes mõnevõrra hektilisemad. Nende laia nägemust Eesti tulevikust on valimislubaduste põhjal keerulisem tajuda kui suurte ja vanemate erakondade puhul. Sellegipoolest on ka neil valimisprogrammis hulk asjakohaseid, tõenduspõhiseid ja häid ettepanekuid keskkonna- ja kliimateemadel.

Nõrgemate keskkonnalubadustega paistavad silma Isamaa, Parempoolsed ja EKRE. Isamaa on oma lubadustes valdavalt väga ümmargune ja üldsõnaline: lubatakse toetada, soodustada ja soosida erinevaid algatusi, aga pole öeldud, kuidas täpsemalt nad seda teha kavatsevad. Metsanduse ja elurikkuse ning ringmajanduse ja jäätmete teemad on erakonna programmis vaevu käsitletud.

Põhjalikumalt on Isamaa kirjeldanud transporti ja energeetikat, kuid sealgi ei anna erakond oma eelistatud tulevikusuundadest nii selget ülevaadet kui eespool loetletud parteid.

Näiteks ei tule programmist täpselt välja, kas Isamaa hinnangul peaks olema Eesti tulevik pigem taastuv- või fossiilenergia (kuigi põlevkivivõimsuseid soovitavad nad säilitada) või kas põhirõhk tuleks panna autotranspordi või ühistranspordi arendamisele (kuigi nad pakuvad hulga ühistranspordi lahendusi, ütlevad, et eeldatavasti sõidavad inimesed valdavalt ikkagi autodega). Sama killustatuks jääb Parempoolsete vaade Eesti keskkonnatulevikule.

Kõige eristuvama rohepoliitika programmi on koostanud EKRE: keskkonna- ja kliimateemad nende valimisplatvormist valdavalt puuduvad. Üksikud temaatilised lubadused on keskkonda kahjustavad või ebarealistlikud. EKRE on ka ainus erakond, mis on oma valimisplatvormi ehitanud suuresti üles keskkonnahoiule vastandumisele.

Kas kliimaseadust on vaja?

Kliimateema seninägematut fookusse tõusmist ilmestab, et enamik erakondi lubab luua kliimaseaduse, erandid on vaid EKRE, Isamaa ja Parempoolsed. Kliimaseadusele lisaks lubavad sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond luua ekspertidest ja teadlastest koosneva kliimakogu. Reformierakond lubab suisa eraldi rohereformi ministrit.

Kliimaseaduse vajalikkuse üle on ühiskonnas valimiste eel palju arutletud, kuivõrd riigil on juba olemas kliimapoliitika põhialused aastani 2050. Kliimaseaduse pooldajad argumenteerivad, et kliimapoliitika põhialustel puudub seaduse jõud, mis võiks ettevõtetele anda seni puudunud investeerimiskindluse näiteks taastuvenergia arendamisel ja looks ka selge raami põlevkivi kasutusest väljumisel.

Kui seadus otsustatakse luua, siis on oluline, et selle loomisega ei lükataks edasi muid otsuseid, mida on rohepöördes tarvis kiirelt teha. Paraku oleme Eestis näinud, kuidas mahukate dokumentide või seaduste vastuvõtmine – näiteks jäätmeseadus või metsanduse arengukava – võivad jääda venima, hoides valdkonna huvirühmi pikka aega teadmatuses. Seega pole meil tarvis mistahes kliimaseadust, vaid sisukat, ambitsioonikat ja kiiret kliimaseadust.

Kliimateema tõsiduse tajumisele viitab ka teiste raampõhimõtete välja kujunemine. Näiteks on Reformierakond oma programmis öelnud, et iga eelarveinvesteering peab aitama kaasa kliimaneutraalsuse saavutamisele, mille jaoks lubavad nad välja töötada rohelise rahastamise ja eelarvestamise põhimõtted.

"Sarnaselt Euroopa Liidu kestliku rahastamise printsiipidega peab iga riigi kulutus kaasa aitama mõne rohe-eesmärgi saavutamisele ega tohi kahjustada ühegi teise saavutamist," kirjutavad nad. See on ambitsioonikas ja oluline põhimõte, millest võiks lähtuda mistahes tulevane valitsus.

Kalendrisse väga ei vaadata

Kui keskkonnateemade tõsidus paistab olevat rohkem või vähem valimisprogrammidesse jõudnud, siis paraku ei anna platvormid ülevaadet, millises ajaraamis poliitikud oma lubadusi käsitlevad. Küllap on see mõneti ka maitse asi, kui palju konkreetsust kellegi arvates valimisplatvormid sisaldama peavad ning kuivõrd kirjeldavad need erakonna üldisemaid väärtusi.

Paraku on keskkonnateemades ja energeetikas kiirus võtmetähtsusega, nagu juba öeldud, mistap on mingigi tajutava ajamõõtme puudumine on seekordsete valimislubaduste suurimaid puudujääke.

Kõige põhjalikumalt kajastavad oma valimisprogrammis keskkonna- ja kliimateemasid Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja rohelised. Kõigi erakondade rõhuasetused, meelisteemad ja nende käsitlemise detailsus on seejuures erinevad, seega vaatleme ülejäänud lubadusi täpsemalt valdkondade kaupa: energeetikas, transpordis, metsanduses ja elurikkuses ning jäätmetes ja ringmajanduses.

Energeetika on tõusnud tänavustel valimistel fookusse eelkõige kõrgete energiahindade tõttu, mis kodanike rahakotte pitsitavad. On selge, et taoliste olukordade ennetamiseks peab Eesti kiiremas korras mitmekesistama oma energiatootmise portfelli. SEI Tallinna, Trinomicsi, TalTechi ja E3M uuring kliimaneutraalsest elektritootmisest Eestis¹ näitas, et kõige kulutõhusam ja mõistlikum on investeerida kiiremas korras päikese- ja maismaatuuleparkidesse, tarbimise juhtimise lahendustesse ja akusalvestusse.

Kiiresti tuleb arendada elektrivõrku, lihtsustada planeerimisprotsessi ning kaasata taastuvenergia planeerimisse kohalikke kogukondi, et nad tunneksid, et võidavad rohepöördest. Juba praegu tuleb hakata peale meretuuleparkide planeerimisega, kuna nende rajamine võtab aega.

Sotsidel terviklikem kliimakava

Taastuvenergia arendamise eest lubavad seista Reformierakond, SDE, Keskerakond, Eesti 200, Parempoolsed ja rohelised. Esimesed kolm lubavad seejuures, et 2030. aastaks katavad taastuvenergia tootmis- ja salvestusvõimsused Eesti aastase tarbimise. Ka Isamaa lubab, et elektritootmine on 2030. aastaks täielikult kaetud kodumaise elektritootmisega, kuid ei nimeta tootmise allikaid.

Kõige terviklikum plaan taastuvenergiale üleminekul on sotsiaaldemokraatidel, kes lubavad arendada välja meretuulepargid ja soosida päikeseenergia hajutatud väiketootmist. Nad lubavad töötada tehnoloogianeutraalselt välja Eesti energeetika pika kava, mis määrab juhitava ja juhitamatu elektritootmise kõige mõistlikuma osakaalu Eestile.

Samuti lubavad nad asendada põlevkivi järk-järgult taastuvenergiaga ning kasutada põlevkivi ainult juhitavateks üleminekuvõimsusteks, avamata uusi kaevandusi ning tagades Ida-Virumaa majandusele õiglase ülemineku.

Kõik need lubadused on suuresti kooskõlas kliimaneutraalse elektritootmise uuringuga, mille järgi oli tehnoloogianeutraalne elektritootmise portfelli koostamine kõige soodsam realistlik lähenemine Eestile. Uuringu järgi pole küll põlevkivi kasutamine juhitava võimsusena tingimata vajalik – süsinikuheite vähendamiseks oleks võimalik asendada põlevkivi olemasolevates jaamades biomassiga.

Samal ajal ei pruugi sellises mahus biomassi kasutamine olla võimalik elurikkuse ja metsade kestliku kasutamise mõttes. Seega võiks pikemas perspektiivis asendada need võimsused näiteks hoopis meretuuleenergia ja salvestamisega või süsinikuvabade juhitavate võimsustega. Samuti puudub sotsiaaldemokraatide lubadusest kahetsusväärselt tähtaeg, mis ajaks plaanivad nad põlevkivist täielikult loobuda.

Põlevkivisaaga jätkub

Kaja Kallase valitsusi nõustanud rohepoliitika eksperdirühma koostatud raporti² järgi on oluline määrata kindlaks seadusandlik raamistik, millega väljutakse põlevkivi kasutamisest energeetikas: nii piirkonna inimeste kui ka sektori ettevõtete jaoks annaks selguse ja kindlustunde seadus, kus on kindlaks määratud õiglase ülemineku sisu, eesmärk, seda toetavad sammud ja ajaraam.

Samuti on rohepoliitika raporti järgi oluline seada varustuskindluse eesmärgil põlevkivielektri kasutamiseks selge ajaline piirang, muidu tõrjub tehnoloogia eemale investeeringuid uutesse puhastesse võimsustesse. Seda ajaraami ei paku oma valimisprogrammis ükski erakond.

Reformierakond ei käsitle näiteks põlevkivienergiat oma programmis üldse, põlevkivist räägivad nad üksnes ringmajanduse kontekstis. Seega pole selge, kas ja millist rolli näeb erakond põlevkivil Eesti energeetika tulevikus.

Keskerakond lubab jätkata põlevkivielektri tootmist seni, kuni energiasõltumatus ja varustuskindlus on tagatud muude juhitavate võimsustega. Ka Eesti 200 lubab praegused võimsused reservina alles jätta ja luua põlevkivi kasutamisele uusi võimalusi. Parempoolsed on öelnud Postimehele³, et põlevkivi kaevandamist Eestis peab jätkama, kuid selle tulevik on põlevkivikeemia, mitte soojusenergia tootmine.

Isamaa peab oluliseks põlevkivienergeetika potentsiaali säilitamist ja arendamist kuni Eesti energiajulgeolek ja varustuskindlus on tagatud muul viisil. EKRE lubab põlevkivist elektri tootmist hoopis laiendada, käivitades "Eesti Energia Narva jaamades kolm seisvat plokki, mis toovad turule juurde 500 MW tootmist ja tagavad Eesti tiputarbimise vajaduse." Siiski jääb ebaselgeks, kuidas suudaksid need võimsused turule pääseda ja konkureerida soodsamate taastuvenergia allikatega.

EKRE kolm senti

EKRE lubab langetada elektri hinna kriisieelsele tasemele, eemaldades elektri tootmiskulust CO2 kvoodi, langetades keskkonna- ja kaevandustasusid ning lõpetades taastuvenergiatasude maksmise. Nimetatud sammude astumise järel lubavad nad elektri hinda 3 senti/kWh.

Need lubadused ei tundu teostatavad, sest praegune süsinikukaubanduse reeglistik ei näe ette erandi võimalusi, samuti oleks õiguskindluse seisukohast ülimalt keeruline juba kehtivaid toetusi kärpima hakata.

SEI Tallinna elektrimajanduse analüüsi järgi oli käsukorras põlevkivielektriga jätkamise stsenaarium Eesti jaoks kõige kehvem variant, kuna tegemata jäid investeeringud uutesse puhastesse võimsustesse, SKP mõju oli kaheksast analüüsitud stsenaariumist ainsana negatiivne ning ainsana jättis see valik ka Eesti tugevalt sõltuma elektri impordist.

EKRE on kõige selgemalt ka tuumaenergia poolt, lubades alustada ettevalmistusi tuumajaama rajamiseks. Parempoolsed toetavad tuumaenergiat kui "parimat realistlikku alternatiivi põlevkivienergiale."

SEI Tallinna osalusel valminud kliimaneutraalse elektritootmise raport pidas just realistlikkust tuumaenergia puhul suurimaks nõrkuseks. Meie uuring viitas tuumastsenaariumi rakendamise puhul riskidele, mis puudutavad regulatiivset raamistikku ja Eestis loomata haldusvõimekust. Samuti on riskid seotud tuumajaama ehituse ajalise ja rahalise kuluga. Nii on näiteks alates 2004. aastast venima jäänud 75 protsendi tuumaajamade ehitus⁴. Tuumajaamade keskmine lisakulu võrreldes projekti planeeritud maksumusega on 117 protsenti, samas kui maismaatuuleparkidel on lisakulu 0,8 protsenti, meretuuleparkidel 9,6 protsenti ja päikeseparkidel 1,3 protsenti^5,6.

Reformierakond ütleb diplomaatiliselt, et toetab tuumajaama rajamist Eestis, kui tuumaenergeetika kasutuselevõtu lõppraport annab sellele positiivse hinnangu. "Pärast raporti valmimist alustame vajalike kompetentside loomise ja õiguskeskkonna väljatöötamisega. Tuumaenergeetikaga on seotud arvestatavad riskid, mida tuleb teadvustada ja maandada," lisavad nad.

Ka Keskerakond ja Isamaa lubavad tuumaenergia kasutust analüüsida. Eesti 200 ütleb, et on tuumaenergia poolt, kuid Eestisse tuumajaama rajamise otsus sõltub energiaturu hindadest ja eraraha kaasatusest. Sotsiaaldemokraadid ainsana ei maini tuumajaama oma programmis üldse.

Võrgud maa all ja maa peal

Rohelised on ainus erakond, mis on valimisprogrammis öelnud, et ei poolda "hetkel olemasolevatel tehnoloogiatel põhinevate tuumajaamade rajamist, sest need kahjustavad julgeolekut ja on liiga kallid. Hetkel puuduvad ka turvalised lahendused tuumajäätmete hoiustamiseks aastasadadeks. Oleme valmis arutama passiivselt ohutu ja senise tuumaenergeetika jäätmeid kasutava VI põlvkonna tuumajaama rajamist, kui see tehnoloogia tulevikus end õigustab."

Mitu erakonda lubavad energiaportfelli mitmekesistamise kõrval arendada ka võrgusüsteemi. Sotsid on mõelnud nii põhi- kui jaotusvõrgu vajalikule arendamisele, kuid lisaks lubavad arendada mikroenergeetikat, tagades kodutarbijatele elektritootjana liitumise 30 kW ulatuses tasuta. Keskerakond lubab stabiilsema varustuskindluse nimel kiirendada elektriliinide maa alla viimist üle Eesti. Eesti 200 lubab võrgu tugevdamist ning fantoomvõimsuste tühistamist.

Reformierakond lubab teistest eristuvana lahutada jaotusvõrgu Eesti Energiast. Isamaa lubadused võrgu arendamise kohta on nõrgad: sulgudes lubavad nad uusi võrguvõimsusi, kuid fookuses on hoopis õhuliinide asendamine maaliinidega ja Eesti sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga, millega on plaanis tegeleda niikuinii ja mis juhtub 2026. aasta alguseks.

Rohelised lubavad elektrivõrgud korda teha ja nutikamaks muuta. Võrku soovivad nad muuta nii, et tagada võimalikult suure hulga taastuvenergia tootmisseadete liitumise võimalus.

Ka jahutamine võtab energiat

Sooja- ja jahutusmajanduses on oluline kiiremas korras ja senisest oluliselt suuremas mahus hooneid energiatõhusaks renoveerida. Selle lubaduse osas käis erakondadel vaat et enampakkumine: Reformierakond lubab renoveerimismahtusid kasvatada viis korda, Eesti 200 kümme korda, sotsiaaldemokraadid lubavad kogu elamufondi renoveerida 30 aastaga ja viia soojatootmise täielikult taastuvenergiale.

Keskerakond on ühe lausega maininud "soojusenergia ja elektrienergia koostootmisjaamade rajamist üle Eesti". Sama napilt lubab Isamaa toetada Eesti elamufondi energiasäästlikumaks muutmist ning jätkata kaugkütte eelisarendamist linnalistes piirkondades.

Rohelised toetavad muuhulgas korterelamute küttesüsteemide renoveerimist, et toatemperatuuri oleks võimalik lihtsalt reguleerida, ning toetavad puidu kasutamist energia tootmiseks ainult kohalikes soojuse ja elektri koostootmisjaamades. Eesti 200 eesmärk on koostootmisjaamades kasutada madalakvaliteedist puitu, kuid rohkem nad oma plaane ei täpsusta.

Autokesksus kliimatõhusust ei tõota

Rohepoliitika eksperdirühma raport nimetab Eesti transpordi ja liikuvuse peamise probleemina senist väga autokeskset taristusse investeerimise poliitikat. Raport osutab, et investeerimisotsused pole alati olnud teadmispõhised ja ühele kohalikule omavalitsusele keskenduv ruumilise planeerimise süsteem ei toeta säästvat liikuvust.

Samuti märgib raport, et ühistranspordi süsteemi areng on topanud eeskätt strateegilisel tasemel, kusjuures tasuta ühistransport pole kaasa toonud kvalitatiivset arengut ühistranspordis. Tasuta süsteemi otstarbekust on analüüsidega küsimuse alla seadnud nii sõltumatud eksperdid, riigikontroll kui ka OECD-ITF.

Enamik erakondi lubab linnade ja regioonide ühistranspordivõrgustikku ja erinevaid ühistranspordiliike senisest paremini ühildada, et igapäevasel teekonnal oleks võimalik hüpata ühelt ühistranspordiliigilt teisele ja loobuda auto kasutamisest. Valdavalt on need lubadused väga üldsõnalised ja puuduvad täpsemad kirjeldused, kuidas seda saavutada kavatsetakse.

Samuti toetavad pea kõik erakonnad nõudepõhist ühistransporti, aga siingi puuduvad detailid. Sotsiaaldemokraadid lubavad muuta nõudetranspordi kättesaadavaks üle Eesti, Keskerakond hajaasustuspiirkondades. Eesti 200 lubab kõige konkreetsemalt, et igast asulast peab olema võimalik väljuda ühistranspordiga vähemalt neli korda päevas.

Raudtee rohetähtsus kasvab

Reformierakond toob eraldi välja ühistranspordikeskse kinnisvaraarenduse: erakond soovib suunata kohalikke omavalitsusi ja arendajaid planeerimispõhimõtete abil rajama maju raudteejaamade vahetusse lähedusse, millega saab linnu ehitada tihedamaks ja arendada asustust nii, et maal elamiseks pole tingimata autot vaja.

Keskerakond lubab ainsana jätkata paljukritiseeritud tasuta maakondliku ühistranspordiga. Isamaa ja Parempoolsed on seevastu ainsad, kes konkreetselt lubavad selle kaotada.

Mitu erakonda (SDE, Isamaa, Eesti 200, rohelised) lubavad toetada elektrisõidukite ja elektrilise kergtranspordi soetamist ning jalg- ja rattataristu arendamist. Sotsiaaldemokraadid on siin vahest kõige heldekäelisemad, lubades toetada elektrisõidukite kasutust, arendada välja kasutajasõbraliku üle-eestilise taristu elektritranspordi kasutamiseks, kohustada arendajaid uutesse hoonetesse rajama elektriautode laadimispunkte, toetada elektrijalgrataste soetamist jne. Eesti 200 lubab ainsana luua riikliku jalgrattastrateegia.

Et rohepööre ei tapaks elurikkust

Eesti looduse seisundi koondnäitajad on halvenemas nii maastike, ökosüsteemide kui ka liikide tasemel. Väljaspool kaitstavaid alasid on looduse seisund vilets, kaitstavad alad üksi ei suuda tagada looduse mitmekesisuse ja looduse hüvede säilimist. Raport soovitab luua looduse taastamise tegevuskava ja tagada ruumiliselt oskuslikult planeeritud sidus kaitsealade võrgustik, mis katab 30 protsenti maismaast ja 30 protsenti merest.

Raport soovitab kokku leppida kliima-, elurikkuse ja sotsiaalmajanduslikust vaatest tasakaalustatud LULUCF-i sidumiseesmärgis ning suurendada võrreldes praegusega maakasutussektoris seotud süsinikuvaru. Samas soovitavad eksperdid vältida looduslike rohumaade ja niitude metsastamist, mis pole asjakohane kliimamuutuste leevendamise meede, kuna ohustab elurikkuse säilimist.

Kõige põhjalikumalt on elurikkuse ja metsa teemat oma valimisprogrammis käsitlenud Reformierakond. Osa nende lubadusi on sõnastatud otseselt rohepoliitika raporti põhjal (nt iga eelarveinvesteering peab kaasa aitama kliimaneutraalsuse saavutamisele; peatame elurikkuse näitajate halvenemise, toetades looduskaitselist maakasutust ja taastades elupaiku). Erakond lubab luua ruumiliselt oskuslikult planeeritud sidusa kaitsealade võrgustiku, mis katab 30 protsenti maismaast ja 30 protsenti merest, täpselt nagu raport soovitab.

Sotsid ja metsad

Ka sotsiaaldemokraadid on pühendanud metsandusele oma programmis pika peatüki. Muuhulgas lubavad nad vähendada Eesti metsade raiemahu järk-järgult kaheksa miljoni tihumeetrini aastas, "suurendades puidusektori lisandväärtust ja säilitades töökohad."

Erakond lubab hoida ära puidu Eestist väljaveo toorainena ning kvaliteetse puidu jõudmise Euroopa ebatõhusatesse energiakäitistesse ja katlamajadesse. Selle asemel lubab erakond suurendada Eesti puidutööstuse võimekust väärindada puitu mööblitööstuses, ehituses ja muus pikaajaliselt süsinikku siduvas ja suuremat tulu toovas tootmises.

Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Keskerakond ja Eesti 200 soovivad näha RMK-l suuremat rolli metsade hoidmisel. Nii Keskerakond kui ka sotsid leiavad, et suurem osa RMK tuludest peaks minema metsa kaitsmiseks. Sotsid soovivad katsetada riigimetsa hoidmist ja majandamist kogukonnametsana ja laiendada puhkemajanduse osakaalu RMK tegevuses. Sarnaselt Eesti 200-ga soovivad nad liikuda metsade püsimetsana majandamise suunas nii riigi- kui ka erametsas.

Eesti 200 soovib elurikkuse soodustamiseks kasutada loodusmaastikke majandustegevuses, mis ei kahjusta keskkonna ega selle ökosüsteemide terviklikkust ning on kliimaneutraalsed, näiteks erinevad loodus- ja elamusturismi vormid, loomulikul teel uuenevad puukoolid, looduskaitsel põnevate äriplaanidega ettevõtted jne.

Ka rohepöörde raport soovitab soosida mitmeotstarbelist maakasutust ja võtta meetmeid elurikkuse säilitamiseks väljaspool kaitstavaid maastikke. Kõikides maakasutusega seonduvates valdkondades (põllumajandus, metsandus, elamumaad, kaevandusalad, taristu ja hoonete planeerimine, taastuvenergialahenduste rajamine maastikus, linnaruumi kujundamine jne) on rohkelt võimalusi majandustegevuse, elurikkuse ja kliimaeesmärkide põimimiseks ehk nn mitmeotstarbeliseks maakasutuseks.

Saja-aastane arengukava

Kõige enam soovivad metsaraiet kärpida rohelised, kes plaanivad lähiaastatel piirata summaarse raiemahu Eesti metsadest viie miljoni tihumeetriga aastas, "et kompenseerida viimasel kümnel aastal toimunud üleraiet." Nemadki lubavad võtta kaitse alla kolmandiku maismaa- ja merealadest ning kehtestada lisaks taastatavaid alasid suurusjärgus 20 protsenti maismaapinnast, et vähendada elurikkuse kadu.

Pikima vaate metsandusele soovib sõnastada Eesti 200, mis lubab algatada metsanduse strateegia väljatöötamise järgmise saja aasta vaates. "Sellest plaanist lähtuvalt saab ka tööstus planeerida oma pikaajalisi investeeringuid," lubavad nad. Lühiajalise metsanduse arengukava tingimus on nende sõnul, et pikaajalises vaates ei tohi metsa tagavara väheneda.

Keskerakond lubab majandada metsi ilma metsatagavara vähendamata. Samuti lubavad nad suurendada Eesti metsa pindala 75 000 hektari võrra, istutades väheväärtuslikule maale uusi metsi. Ka Parempoolsed leiavad, et väheväärtuslikele põllumaadele tuleb rajada puuistandused.

Pea kõik erakonnad leiavad, et puitu tuleb senisest enam väärindada, kuid täpsemaid detaile programmides napib. Nii Reformierakond, SDE, Keskerakond kui ka Parempoolsed märgivad, et eraomanikele tuleb tagada õiglane kompensatsioon liigirikkuse hoidmise eest.

Kas "ringmajandus" jääb moesõnaks?

Pea kõik erakonnad peavad oluliseks ringmajanduse suunas sammumist, kõige põhjalikum ja konkreetsem on aga taas Reformierakonna valimisplatvorm. Üldisema põhimõttena märgib erakond, et 2050. aastaks peab kogu Eesti inimtegevuses tekkiv jäätmematerjal muutuma toormeks, mis võetakse uuesti kasutusse.

Konkreetsemalt lubavad nad luua jäätmete sorteerimise lahendused vastavalt elukoha eripäradele, hakata pakendeid koguma avalike konteinerite asemel valdavalt inimeste kodude juures, luua paremad kogumislahendused kodus tekkivatele pakenditele ja luua võimalused biojäätmete kasutuselevõtuks.

Erakonna lubadused jõuavad välja selleni, et vähendada toidu raiskamist kolme aastaga kolmandiku võrra, taaskasutada põlevkivi kaevandamisjääke ja luua digiprügi vähendamise programm riigiasutustele ja omavalitsustele.

Keskerakond leiab, et omavalitsustele tuleb anda võimalus ja vahendid jäätmete paremaks sorteerimiseks ning kasutusse võtmiseks, täpsustamata, milliseid võimalusi ja vahendeid nad silmas peavad. Erakond peab oluliseks jäätmete liigiti kogumist ja koduvkasutuslahenduste eelistamist suurüritustel. Ka nemad soovivad vähendada toiduraiskamist, muutes kaubanduses ja söögikohtades ülejääva toidu annetamise majanduslikult efektiivsemaks ja lihtsamaks.

Isamaa toetab üleminekut kaalupõhisele jäätmekäitluse tasule koos tekkekohas jäätmete sorteerimist hõlbustavate tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtuga. Üldsõnaliselt ja tulevikuplaanidest suuremat aimu andmata lubavad nad ressursside kasutusel jälgida ringmajanduse põhimõtet ja kasvatada jäätmetekitaja motivatsiooni jäätmete mõistlikuks sorteerimiseks.

Kas eiramist saab nimetada poliitikaks?

Eesti 200 lubab ringsete lahenduste arendamisel võtta fookusse kõige suurema mõjuga majandussektorid, kellele lubavad luua sihitud meetmed ja programmid, et suurendada tõhusust ja töötada välja materjalide kõrgemal tasemel väärindamise lahendusi.

Eraisikutele lubavad nad luua üleriiklikud standardid jäätmete käitlemiseks. Kohalikele omavalitsustele lubavad tõhusamat koostööd, et arendada jäätmete liigiti kogumise taristut ja soetada vajalikku inventari (jäätmejaamad, sortimismajad, kodukompostrid, konteinerid, transpordivahendid, kaalud jne).

Rohelised lubavad edendada biojäätmete liigiti kogumist ja ringmajandust, et väärtuslik bioväetis jõuaks tagasi mulda ja toitu. Ka Parempoolsed on oma programmis napisõnalised: lubavad muuta Eesti rohetehnoloogia eksportijaks ning tõsta jäätmete ladestamise tasu kolm korda, et muuta ringmajanduse tehnoloogiate kasutuselevõtt majanduslikult tasuvaks. Sotsiaaldemokraatidel jäätmemajanduse käsitlus sisuliselt puudub.

Seekordsed valimised näitavad, et enamik erakondi tajub vähemalt mingil määral olukorra tõsidust ja tegutsemise vajadust. Ainus erand on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis ütleb oma valimisprogrammis vaid, et "ei nõustu hullumeelse rohepöördega, mis teeb meie inimesed ja ettevõtted vaeseks."

Erakonnal puuduvad keskkonda säästvad lubadused. Vastupidi, nende lubadused energeetikas on keskkonnale ja kliimale otseselt kahjulikud. EKRE eirab oma seisukohtades inimtekkelist kliimamuutust ning keskkonnast hoolivale inimesele on nad seetõttu kõige hapram valik seekordsetel valimistel.

Programmide keskkonnalubaduste analüüsi aitas teha oma praktikaprojekti käigus Tallinna Tehnikaülikooli roheliste energiatehnoloogiate magistrant Evelin Kütt.