Kaarel Tarand väitis Vikerraadio kommetaaris "Lapsevanem on haridussüsteemi suurim nuhtlus", et põhiseaduse paragrahvi 37 "viiest lõigust kolm on vigased, juhivad haridussüsteemi vales suunas, põlistavad selles ebavõrdsust ning kasvatavad pidevalt süsteemi kohmakust ja ebaefektiivsust." Tarand märgib, et "aastakümneid väldanud nuhtlust on põhjustanud kooliasjus ebakompetentsusele otse terroristliku voli andmine kutselise asjatundmise üle" ning lisab, et "nuhtluse juur on lauses "laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel".

Olen nõus, et selline sõnastus annab lapsevanematele õiguse mitte kuulata ekspertide soovitust ja tegutseda neid eirates kahjustades sellega oma laste arengut. Nii tuuakse esimesse klassi laps, kes pole spetsialistide arvates veel kooliküps või keeldutakse kasutamast tõhustatud tuge või erituge (uued terminid, mis tähistavad erinevaid meetmeid õpi- või käitumisraskustega õpilaste abistamiseks).

Olen nõus ka Tarandi väitega, et osa lapsevanemaid ja hoolekogusid häirivad oma tegevusega õpetajate tegevust ja kooli juhtimist.

Kuidagi ei saa nõustuda aga Kaarel Tarandi pakutud lahendusega: "Seega, esimene ja lihtne samm oleks sätestada kõigi kohustusliku hariduse eas laste vanematele lähenemiskeeld haridusasutustele nii füüsiliselt kui ka elektrooniliselt näiteks rohkem kui kord aastas, välja arvatud, kui asja pärast kutsutakse." 

Uuringud näitavad, et lapse arenguks on vaja kodu ja kooli koostööd. Laps on koolis vaid koolipäevadel ning esimeses klassis vaid mõni tund. Ülejäänud aja tegelevad lapsega vanemad. Kodu ja kooli koostöö puudumisel jääb lapse arengu toetamisel midagi olulist tegemata, kuna kool ei tea, mida kodu teeb ning vastupidi. Veel ohtlikum on lapsele see, kui kodu lubab, nõuab ja väärtustab üht, kool aga hoopis muud ning isegi vastupidist.

Kodu ja kooli koostöö peaks algama juba varem, vastav harjumus peaks kujunema juba lasteaias. Lähenemiskeelu asemel peaks enne kooli algust toimuma perevestlus, kus lepitakse kokku kooli ja kodu koostöös. See vestlus peaks olema iga perega eraldi, mitte klassiga koos, sest pered ja lapsed on erinevad.

Selle koostöö käiku peaks analüüsima kaks korda aastas toimuvatel arenguvestlustel. Klassi ühiseid teemasid arutatakse (kusjuures arutatakse, mitte ei peeta loengut või epistlit) klassi lapsevanemate koosolekul.

Kahjuks on nii minul kui ka minu tuttavatel kogemus, et loengu või epistli pidamine on väga levinud praktika. Siiski pole enam 19. sajand ja paljud lapsevanemad on või arvavad olevat targemad kui õpetajad. Kooli teemasid arutatakse hoolekogus. Arutamine tähendab probleemide ja eesmärkide sõnastamist ning erinevate tegevusvariantide plusside ja miinuste kaalumist.

Kuna iga laps on meie ühiskonnale oluline, tuleb õiguslikult kaitsta ka nende laste huve, kelle vanemad ei täida asjatundjate soovitusi, vajadusel ka põhiseadust täpsustades. Esiplaanil peaksid olema siiski lapse huvid, mitte lapsevanemate soovid ja arvamused. Õpetajaid tuleb ka õiguslikult kaitsta üliaktiivsete lapsevanemate rünnakute, sh laimu ja sõimu eest. Kuni seda ei ole tehtud, jätkuvad süüdistused kõigi lapsevanemate aadressil.

Lapsevanematele tuleb anda võimalus õppida ja saada nõu, kuidas olla lapsevanem. Praegu üritatakse lapsevanemaks õpetada põhikoolis, kuid see on pigem aja ja raha raiskamine. See ressurss tuleks kasutusele võtta siis, kui inimesed on otsustanud hakata lapsevanemaks ja arvestades nende laste arengut. Selline koolitus ei tohiks sõltuda kooli juhtkonna prioriteetidest, st kui ei peeta oluliseks sellist koolitust ja nõustamist, siis seda ei korraldata.

Üks võimalus oleks korraldada lapsevanemate koolitust ja nõustamist vallas/linnas või maakonnas ning miks mitte ka elektrooniliselt üle riigi.