Katrin Johanson: põrsas kotist koolikotti
Alates sellest, kui hakati rääkima klikipõlvkonnast, tungis meelelahutuslik joon ka õpikutesse ja see tähendab, et tekst on killustunud koomiksitegelaste suhu või väikestesse kirjudesse kastikestesse. Tihti panustatakse visuaalsele tulevärgile, mis tõesti köidab noore lugeja tähelepanu, paraku aga sisulise süvenemise arvelt, kirjutab Katrin Johanson.
Augustikuine meteoriidivool annab võimaluse langevate tähtede poole soove läkitada. Kahjuks pole sellest tolku, proovitud! Kooliaasta algab ikka nagu force majeure ja toob tänavatele raskete ranitsate alla vaaruvad algklassilapsed. Paratamatult meenub Ellen Niidu luuletus: "Poiss tuli koolist ja kott oli raske, /.../ koti sees on poisil neli prisket kahte.".
Tean siiski, et jõnglaste kodutee ei muuda vaevaliseks mitte kehvad hinded – tänapäeval on kõik "puudulikud" e-päeviku kaudu juba ammu enne last kahjurõõmsalt kohal –, vaid guaššvärvid, vildikaid täis pinal, loovtööde mapid, vihikud, töövihikud ja ports paksust kriitpaberist suureformaadilisi raamatuid.
Emana julgen paarikümneaastase kogemuse põhjal väita, et koolikoti raskus on pöördvõrdelises seoses lapse kasvu ja kandejõuga. Kui 1.-3. klassi õpilase ranits kaalub seadusega lubatud kolmest kilogrammist pahatihti rohkem, siis abiturient võib piltlikult öeldes mälukaart taskus kooli jalutada.
Tõenäoliselt on paljud haridusasutused teinud jõupingutusi kirjeldatud terviseriski leevendamiseks: on loodud võimalus asju kooli jätta või seatud sisse topelt komplekt õpikuid, suur osa tööst toimub virtuaalkeskkonnas, õpikuid proovitakse kohati asendada paljundusmaterjaliga, minimeeritakse töövahendite hulka, õpilasi manitsetakse "ranitsahügieeni" pidama. Tänapäeva koolikotid hoiavad aga vankumatult Tootsi taskute traditsiooni.
Sellest kõigest ei piisa. Liiatigi on mitu eelmainitud viisi koolidele üle jõu kulukad või lausa ebaseaduslikud. Näiteks kirjastuse/levitaja loata õppematerjali tiražeerimine, mida vaikimisi viljeletakse. Kool kui eetilise mõtteviisi kants ei tohiks vaimse omandi õigusele läbi sõrmede vaadata. Olen sellest juttu teinud kolleegidega erinevaist Eesti paigust ning puutunud kokku õigustusega, et ega kirjastusedki omalt poolt hellita või et endalgi vastik, aga kui raha pole ega tule, peab südametunnistuse tagaplaanile jätma.
Shakespeare versus Kardashian
Aeg, mil koolid õpikuid ja töövihikuid tellivad, on pingeline. Iga sent piiratud eelarves peab minema asja ette. Paraku jääb raamatute soetamine põrsa kotis ostmiseks, sest napi netidemo põhjal, teabepäeval sirvides või reklaamivat ettekannet kuulates on raske hinnata õpiku metoodilisust ja vastavust riiklikule õppekavale – need selguvad alles praktikas.
Et hariduses on järjepidevus väga määrav, kasutatakse sageli sama sarja õpikuid läbi kogu kooliastme. Kehvaks või ebapiisavaks osutunud raamatu väljavahetamine tähendaks sel juhul väga suurt kulu ning mõnikord paremaid alternatiive polegi. Ühe õpiku eluiga ja töökindlus peaks kestma vähemalt viis aastat. Kiiresti muutuvas maailmas vajab selle aja peale kohendamist juba ka sisu.
Millised on need puudujäägid, millega olen kas ise või kolleegide kogemuste kaudu kokku puutunud?
Hea õpik on metoodiline, selgelt sõnastatud, süsteemne. Materjali hulk, ühikuteks jaotatus, teksti liigendatus ja esiletõstetus peavad arvestama psühholoogilisi algtõdesid ning olema eakohased. Raamat peab andma ka pideva enesekontrolli võimaluse.
Üks parimaid näiteid hariduskirjanduslikust "haltuurast" on pakkuda lihtsustatud õppekavaga lastele täpselt sama materjali, mida omandavad nende normintellektiga eakaaslased paar aastat varem, arvestamata, et tegelikult läheb tarvis hoopis teistsugust lähenemist.
Üks levinuim etteheide hariduskirjandusele on hektilisus. Alates sellest, kui hakati rääkima klikipõlvkonnast, tungis meelelahutuslik joon ka õpikutesse (eriti selgelt avaldub see välismaiste võõrkeeleõpikute juures) ja see tähendab, et tekst on killustunud koomiksitegelaste suhu või väikestesse kirjudesse kastikestesse.
Faktiinfo või grammatika vahelduvad ebamõistlikult sagedasti arutlevate või meelelahutuslike ülesannetega, laskmata esimestel kinnistuda. Olen näinud ka paksust läikpaberist A4 formaadis õpikut, millest suure osa moodustasid kleepekad, et laps saaks illustratsioone ise täiendada.
Tihti panustatakse visuaalsele tulevärgile, mis tõesti köidab noore lugeja tähelepanu, paraku aga sisulise süvenemise arvelt, ja pealegi muudab see raamatu ballasti tõttu raskeks. Meenub mu enda kunagine vene keele õpik, mis koosnes kehval paberil tuhmis tihedas kirjas tekstimassiividest. Kõigest hoolimata on sealsed klassikute teoste katkendid mul siiani meeles, sest huvitav sisu domineeris välise üle.
Omamoodi nukraks teeb seegi, et kui minu inglise keele õpikud rääkisid Newtonist ja Shakespeare'ist, siis minu õpilaste raamatust leidsin sama mahuka artikli Kardashianidest. Samas – ise ma selle tellisin, pimesi, heausklikult!
Mitu kärbest ühe hoobiga
Kuidas siis tagada, et koolikotti jõuaksid tõesti vaid raamatud, mis vääriksid tassimise vaeva? Või et kooli vahetades ei peaks laps lisaks muudele kohanemisraskustele harjuma ka teise õpikuga, sest kooliti on kasutuses väga erinev materjal. Või et kirjastuse pankrotti mineku järel ei jääks koolid varude täiendamisega hätta, sest sedagi on mitu korda ette tulnud.
Meenub ka meeleheide, mis tabas mind vorpides ümbrispabereid oma algklassilapse eriformaadilistele õpikutele – kuivõrd lihtsam ja ökonoomsem olnuks minna kontoritarvete poodi ja soetada standardsuuruses valmiskaaned, mida saanuks kasutada mitu aastat järjest.
Võimalik, et lahendus, mis on küpsenud minu "köögitüdruk riiki juhtimas" mõtteviisis – andke hagu! – riivab liberaalse turumajanduse reegleid või on vastuolus mõne mulle tundmatu seadusega, kuid kas poleks mõeldav viieaastase intervalliga korraldatav riigihange õpikutele, mis oleksid kasutuses ühtviisi kõigis koolides?
Pedagoogika ja riiklike õppekavade ekspertidest koosnev komisjon võtaks õpetajatelt vastutuse teha valik puuduliku info põhjal. Konkursi tingimustes saaks sätestada paljud kriteeriumid kaalust ja formaadist hinna ja sisuni. Võitnud kirjastusele annaks see mõningase sissetulekugarantii mitmeks aastaks. Ja lapsed, kes tulevad ranitsatega koolist – sest vana nalja kohaselt tullakse ilma ranitsata ainult lasteaiast – astuksid samuti ehk kergema sammuga.
Toimetaja: Kaupo Meiel