Sel nädalal algab enamikul lastel kool, mõnel pool on juba alanud. Kuna suurem osa Eesti inimestest on mingil ajal koolis käinud, peavad kõik end natuke hariduseksperdiks. Mina pole erand ja seepärast võtangi julguse teha mõne soovituse, et meil kõigil algaks sisukam, tõhusam ja meeldivam kooliaasta.

Mind ärritab, kui keegi ütleb, et see või too teema on oluline ja seepärast peaks selle tingimata panema kooli õppekavadesse. Näiteks, kuidas lapsed peaksid ühistranspordis käituma. Või et kindlasti peaksid kõik koolis käinud inimesed teadma, kuidas toimib börs või miks veel ei õpetata koolides detailselt Euroopa Liidu institutsioonide toimimist. Need näited on ehk pisut võimendatud, kuid kõiki neid olen kuulnud. 

Koolide õppekavad ja tunniplaanid ei ole lõputu kummist laohoone ning kõiki "olulisi" teemasid sinna sisse toppides saame ühe suure püreesupi, millest noortel inimestel on lõpuks võimatu aru saada, mis on kartul, mis liha. 

Teadmised laos

Teadmised peavad moodustama terviku, mitte laohoone. Hiljaaegu ühe täppisteadlasega vesteldes tõi ta tabava paralleeli. Kooliõpilased ei suuda sageli seostada, et need arvud ja tehted, millega nad matemaatikatunnis tegelevad, on samad, mida kasutatakse füüsikatunnis. Aine on mateeria liik, millest koosnevad füüsikalised kehad ja sellega, kuidas need ained omavahel reageerivad, tegeleb keemia. Ja lõpuks, kõik see keemia, füüsika ja matemaatika saavad kokku elusorganismides, mida õpitakse bioloogias.

Aga kõiki neid teadmisi eraldi tundides, justkui silotornides õppides, tuleb koolist välja noor inimene, kes võib küsida, kas taimedel on ka DNA. Seegi on päriselu juhtum.

Sama kehtib humanitaar- ja sotsiaalainete kohta. Me õpime eesti keelt, sest ilma selleta poleks meil rahvust, mis mõtleb ühes koodis, haldjakeeles. Selle keelega loome kultuuri kirjandusest muusikani. See kultuur on oluline liim meie ühtekuuluvustundele, mis aitab meil tegutseda ühiskonnana. Selles ühiskonnas, mida nimetame Eesti Vabariigiks, toimetame ühtse süsteemi ehk riigina ja riik, see ongi rahvas, kogu oma matemaatika, füüsika, muusika ja keelega.

Kui tihti sõnastavad perekonnad õhtusöögilauas või autosõidul neid seoseid? Ma ei tea, kuid usun, et võiksid sõnastada rohkem. Väljaspool koolitundi, koos lähedaste ja sõpradega.

Aga tuleme tagasi kooli juurde. 

Eksimist ei pea karistama

Olen teadlasi ja eksperte intervjueerides täheldanud, et naised kipuvad olema faktikesksemad ja täpsemad, kuid ka oluliselt väheb julgemad neid fakte kasutama. Olen selle üle pikalt juurelnud, miks see nii on. 

Üks põhjus, mida julgen hüpoteesina esitada on, et meie koolisüsteem kontrollib liiga palju ja karistab eksimise eest.

Kui ütlesin kevadel ülikoolis tudengitele, et teen eksamiks valikvastustega testi, sain kohe esimese küsimusena: kas vale vastuse eest saab miinuspunkti. Kui ütlesin, et ei saa, oli tudengite kergendus suur – gümnaasiumis ju sai. 

Veel enam, kui märkisin, et teadmistekontroll on samuti teadmiste omandamise viis, oli tudengite arusaamatus suur, sest kontroll on ju lõppjaam, mis näitab taset. Tegelikult peaks teadmistekontroll olema väike peegeldus, mis annab aimu, kus tuleb veel teadmisi ja oskusi lihvida.

Läbin praegu üht täiskasvanutele mõeldud koolitust ja iga tunni lõpus tuleb teha valikvastustega test. Trikk on selles, et testi tuleb teha nii kaua kuni kõik vastused on õiged. Mõnikord teen testi kümme korda, aga selle käigus lihvin iga kord uuesti, kus läks valesti ja lõpuks omandan need teadmised viga parandades. Kui täiskasvanut ei karistata eksimuse eest, siis miks karistatakse koolilast?

Ehk tuleb ka naiste ettevaatlikkus arvamuse avaldamisel ja oma teadmiste julgemal kasutamisel just asjaolust, et tüdrukutele kodeeritakse koolis sisse see eksimise hirm. Mitte, et see poistele sama moodi ei võiks mõjuda, kuid tervikuna ei peaks keegi kartma eksida, vaid oskama oma vigadest õppida ja edasi minna.

Kasutamata teadmised kaovad

Teadmised, mida võib olla küllaldaselt, kuid mis omavahel ei seostu, on kui puulehed, mis oksale ei kinnitu ja mille tuul ära kannab. Vahest võiksime algaval kooliaastal rohkem valida, kui palju puulehti okste külge mahub ning püüda neid omavahel tervikuks siduda ja kinnistada.

Kõik ei pea olema õppekavas ja tunniplaanis. Pigem võiksid seal olla teadmised, mille vahele luuakse tugevad seosed. Ja neid seoseid võiks koolilastel aidata luua igaüks meist, kodus, trennis, kogukonnas. Mis oleks, kui õpetaks ja õpiks vähem, aga seostaks õpitut omavahel ja teaks selle kaudu kindlamalt?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.