Igal kevadel kogunevad abituriendid üle Eesti klassiruumidesse ja aulatesse, et kirjutada eesti keele riigieksamit. Igal sügisel alustavad äsja lõpuklassi astunud õpilased oma viimaseid pingutusi, et pisut vähem kui aasta pärast juba enda eksamitöö paberile panna. Selle kõrval paistab kohati tagaplaanile jäävat, mida ja kuidas õpilased eksamil päriselt kirjutavad.

Ometi joonistuvad eksamitööde analüüsides välja mõned selged murekohad, millele tasub tähelepanu pöörata.

2022. aastal toodi välja, et kolme aasta jooksul on kirjutamisosa keskmine tulemus langenud üle kolme punkti. Hindajate tagasiside põhjal tuleb õigekeelsuse kõrval kõige suuremaid puudusi ette tekstide sisus: kirjandites ei jõuta üldistusteni, arutluse asemel domineerib hoopis kirjeldus, näiteid ei osata tuua või need ei toeta analüüsi.

Sama aasta kokkuvõttes sõnastatakse ka võimalik lahendus: "Õppeprotsessis võiks rohkem tähelepanu pöörata argumentide esitamise oskuse arendamisele."¹ Mis peaks siis õppeprotsessis muutuma? Kuidas õpilaste argumenteerimisoskust päriselt arendada?

Argumenteerimine on vajalik oskus

Esmalt on tarvis nii õpetajal kui õpilasel mõista, et argumenteerimine on oskus nagu iga teine. See ei arene pelgalt argumendi mudeliga tutvudes või paarile miks-küsimusele ühelauselisi vastuseid andes. Korvpallitrennis võib treener küll näidata, kuidas palli korvi visata, kuid täpse viske sooritab õpilane alles siis, kui seda pidevalt harjutab.

Kuigi formaalselt hinnatakse argumenteerimisoskust justkui üksnes eesti keele eksamil, ei lasu vastutus – või vähemalt ei peaks lasuma – ainult eesti keele õpetajatel. Kool peab pakkuma noorele võimaluse enda argumenteerimisoskust arendada ka nii, et ta ise seda tähelegi ei pane. Tõeline õppimine hõlmab ühe ja sama oskuse korduvat rakendamist, kusjuures olukordade ja pedagoogiliste strateegiate mitmekesisus üksnes tõhustab protsessi².

On hulk viise, kuidas õpetaja saab aineteadmisi, olgu selleks geograafia, matemaatika või ajalugu, anda edasi kasutades argumenteerimismeetodit. Seeläbi saavad selgeks ainepädevused, kuid areneb ka õpilase oskus ning harjumus infot analüüsida ja oma mõtteid nii loogiliste selgituste kui ka asjakohaste näidete abil põhjendada.

Lihtsustatult peaks õpilane koolis veedetud üheksa või kaheteistkümne aasta jooksul iga päev argumenteerima ehk (oma) seisukohti loogiliselt ja struktureeritult selgitama.

Teisalt lasub tänapäeva hariduses vastutus ka õpilasel endal. Ta peaks suutma oma võimeid hinnata ning leidma vajadusel viise, kuidas ennast arendada. See aga eeldab, et nii õpilane ise kui ka temale lähedal olevad mõjutajad – õpetajad, kool, lapsevanemad, eakaaslased – mõistavad argumenteerimise ja kriitilise mõtlemise oskuse vajadust tänapäeva ühiskonnas.

Kool peab tegema aktiivset tööd, et noor mõistaks, milline on ühiskond, mis teda ees ootab.

See on ühiskond, kus info hulk ületab kordades meie suutlikkust seda töödelda. Omades kogu maailma informatsiooni oma tagataskus ei ole võtmeküsimus enam ammu, mida ma tean, vaid mida ma teadmistega peale hakkan.

Ühiskond, kus inimese edukus sõltub tema võimekusest luua seoseid ning pakkuda argumenteeritud analüüsi, mida tehisintellekt ei suuda. Ühiskond, kus koostöö- ja suhtlusoskused, sealhulgas näiteks avalik esinemine, on tööturul järjest väärtuslikumad. Eesti keele riigieksam saab ära kirjutatud igal juhul, aga õppida ei tasu vaid selleks, et õigel hetkel 400 sõna pastakast välja imeda.

Võime kogutud teadmisi uueks originaalseks tervikuks siduda ning neid oma seisukohtadega täiendada tuleb kasuks kogu ülejäänud elu vältel. Just seepärast tasub õpilasel endas juurutada harjumust infot tarbida, analüüsida ning nähtu teemal seisukohti võtta.

Fakt ja arvamus

Nagu juba vihjatud, ei kuulu argumenteerimisoskus lõppeks üksnes eesti keele tundi. Vastupidi, tuleks mõista, et analüüsivõimelised ja kriitiliselt mõtlevad kodanikud on demokraatia toimimise jaoks hädavajalikud.

Vaimse tervise kriisi ja sõja tingimustes oleme ühiskonnas jõudnud arusaamale, et õpilaste heaolu ja riigikaitsega tuleb ka koolis põhjalikumalt tegeleda. Ometi kaasneb märkimisväärseid, ent tihti märkamatuks jäävaid ohte ka sellega, kui inimesed ei suuda infot kriitiliselt tarbida või enda isiklikke seisukohti lahti mõtestada. Seetõttu on tarvis argumenteerimisharidust jõuliselt arendada.

Näiteks suutis 2018. aasta PISA testi tulemuste põhjal vaid iga seitsmes noor eristada fakti arvamusest.³ Pandeemiajärgses ja sõjaaegses ühiskonnas, kus eksitava info hulk on märgatavalt tõusnud, mõjub see number hirmuäratavalt.

Üha enam oleme viimaste aastate jooksul näinud, kuivõrd erinevates inforuumides inimesed elada võivad, mida seetõttu tõeseks peavad ning milliseid otsuseid langetavad. Argument on enesekaitsevahend, mis aitab meil tabada ebakõlasid ja loogikavigu vestluskaaslase sõnavõttudes ning langetada ratsionaalseid valikuid, olgu olukorraks parasjagu koosolek töölaua taga, uudiste lugemine või valimissedeli täitmine. Mida rohkem inimesi argumenti rakendada oskab, seda turvalisemas ühiskonnas me elame.

Järelikult on tarvis muuta argumenteerimisalane haridus kättesaadavamaks ning luua mitte üksnes noortele, vaid ka täiskasvanutele võimalusi õppida oma mõtteid esitama ja teistega arutama.

Eesti keele riigieksam on näitaja, mitte eesmärk iseeneses. Põhjuseid, miks rääkida viisidest, kuidas argumenteerimis- ja kriitilise mõtlemise oskuseid süsteemselt arendada, on märksa rohkem. Iga inimene mõjutab seda, milline info ühiskonnas levib või millisel tasemel arutelusid peetakse riigikogu saalis. Seega ärgem rääkigem argumenteerimisoskuse arendamisest korra aastas eesti keele riigieksami tulemuste taustal. Räägime kooliaasta alguses, aga ka igal järgneval päeval.