Pikaaegse maakonnalehe ajakirjanikuna on mul alati hea meel, kui ajakirjanduse, eriti kohaliku ajakirjanduse pärast südant valutatakse. Järelikult läheb meie töö kellelegi korda, keegi hoolib. ERR-i portaalis Novaator ilmunud intervjuus "Ajakirjanduse professor: võim peab ikka ajakirjandust natuke kartma" sattus paar mõistet paraku kummalisse kastmesse, mille tõttu jäi kõlama mõttekäik, nagu oleks kohalik ajakirjandus omavalitsuste sülekoer.

Et sellise seisukohaga on välja tulnud Tartu Ülikooli ajakirjanduse professor Halliki Harro-Loit, võivad paljud lugejad seda tõe pähe võtta, sest kes siis veel peaks ajakirjandust mõistma ja taustu teadma, kui mitte selle ala professor. Paraku maalib see kohalikust ajakirjandusest üsna äraspidise pildi.

Kõigepealt mõistetest. Kohalikest lehtedest rääkides tuleks eristada maakonnalehti ja nii-öelda vallalehti. Maakonnalehtede alla mahub nii selliseid, mis hõlmavad mitut maakonda (näiteks Lõuna-Eesti Postimees), kui ka selliseid, mis kajastavad eeskätt ühte omavalitsust, aga see omavalitsus katabki praktiliselt kogu maakonna (Saarte Hääl). Päris pädev nimekiri on leitav Eesti Meedialiidu kodulehelt.

Kuueteistkümnest nimekirjas olevast väljaandest kuulub kohalikule omavalitsusele äriregistri andmetel ainult üks, kõik teised on eraomandis. Seega on arusaamatu Harro-Loidi väide, et kohalikul omavalitsusel ei ole enam valvekoera, vaid sülekoer, sest "Isegi, kui väga kohalikud ajakirjanikud ütlevad, et nad on sõltumatud, siis me peame vaatama, kes on rahastaja. Kui ikka kohalik omavalitsus rahastab, siis ilmselgelt ei kajastata konflikte".

Nagu mainisin, ei ole maakonnalehtede rahastaja peaaegu kunagi kohalik omavalitsus. Maakonnalehti rahastavad tellijad ja reklaamiostjad.

Teine lugu on valla- ja linnalehtedega, mis erinevalt eelkirjeldatutest pole ajakirjandusega tegelevad ajalehed, vaid infolehed. Neid kohalikud omavalitsused tõesti rahastavad. Aga mul on raske uskuda, et ajakirjanduse professor vallalehtedelt valvekoeraks olemist ootas.

Omavalitsuste lehti ei saa liigitada ajakirjanduseks veel teistelgi põhjustel, kuid olulisematena toon välja mõne punkti ajakirjanduseetika koodeksist. Vallalehed ei suuda täita ajakirjanduse üht peamist kohustust ehk jälgida ühiskonnas kriitiliselt poliitilise ja majandusliku võimu teostamist. Miks? Sest vallalehe töötajad ei vasta ajakirjanduseetika koodeksi punktile 2.3, mille järgi ei tohi ajakirjanik olla kajastatava asutuse või institutsiooni teenistuses. Samuti on vallalehtedes võimatu tõmmata piiri objektiivse sisu ja omavalitsuse või selle valitsejate reklaamimise vahele.

Tavalised lugejad võivad ajalehe ja infolehe teinekord muidugi sassi ajada, aga seda ei tohiks teha erialaspetsialistid. Vallalehtedelt ei saagi eeldada, et need täidaksid ajakirjanduse põhifunktsiooni. Ei saa ka muretseda, et need seda enam ei täida, sest nad pole kunagi täitnudki. Omavalitsuste lehed on loodud omavalitsuse info levitamiseks, need on suhtekorraldusvahendid nagu omavalitsuse veebikodu või sotsiaalmeedia lehekülg.

Mulle jääb häguseks ka Halliki Harro-Loidi kontseptsioon, et kui meil oleks kohalike raadiote võrgustik, siis korjaksid üleriigiliste väljaannete ajakirjanikud sealt kohalikke teemasid üles ja üleriigiline kajastus ei oleks nii palju Tallinna suunas kreenis.

Esiteks on raadioprogrammi jälgimine tunduvalt ajamahukam kui tekstimeedial silma peal hoidmine, meediumi vahetamine oleks aga tehniliselt üsna keeruline isegi siis, kui Eestis ei kehtiks autoriõigused.

Peamine küsimus on aga, mida raadiod lehtedest paremini teeksid. Eesti meediaajaloos leidub ehk mõni harv erand, kui kohaliku raadio ajakirjandusliku sisu kvaliteet ja maht on kannatanud kohaliku lehe omadega võrrelda, enamasti on ikka vastupidi.

Samuti julgen väita, et tänu Postimees Grupi ühtsele platvormile, mis vahendab kaheksa maakonnalehe sisu igapäevaselt üleriigilisele lugejale, aga ka teiste kohalike lehtede internetiväljaannetele, ei ole maakonnaajakirjandus kunagi olnud nii suure levikuga kui praegu.

Minu kodulehe, Sakala veebiloetavus on isegi kesisel nädalal kaks korda maakonna elanike arvust suurem. Nagu kogu ülejäänud elus, saavad Tallinn ja Harjumaa tõepoolest meediakajastuses lõviosa endale, aga kuidagi ei saa väita, et kohalikud teemad jäävad rohkem varju kui varem. Üsna selgelt on asjad vastupidi.

Loomulikult on maakonnalehtede võimekus erinev. Kui mõnes suudetakse tihti tegeleda ka üleriigilist uudiskünnist löövate lugudega ning päevasündmused jõuavad veebi vajadusel kasvõi mõni minut pärast nende toimumist, siis teistes jääb jaksust ja teravusest teinekord vajaka. Selle põhjuseks ei ole aga see, et nad istuvad omavalitsuste lõa otsas, vaid lugejaskonna vähenemine, heade ajakirjanike nappus, vallalehtede kõlvatu reklaamikonkurents, digihiidude mõju ning kojukande- ja paberihinna tõus. Ehk kokkuvõttes ressursipuudus.

Selmet kohalikule ajakirjandusele probleeme laest juurde nuputada, tuleks tähelepanu pöörata meie päris muredele. Eelkõige peavad seda tegema väljaanded ise, kuid abi oleks sellestki, kui ülikoolides süstitaks ajakirjandustudengitesse rohkem tahtmist kohalikus ajakirjanduses töötada, riiklikult aga pandaks piir sellele, et omavalitsuste lehed, mille kulud niikuinii eelarvest kaetakse, saavad päris ajalehtedelt odavama hinnaga reklaamiostjaid üle lüüa.

Kohalik ajakirjandus on üks natuke isevärki loom just seetõttu, et on kohalik ja tegeleb nende teemadega, mis on kohalikule inimesele olulised. Seepärast on inimesel, kes ei ole kohalik, üsna raske hinnata, kas käsitletavad teemad – näiteks mänguväljaku avamine – on konkreetse väljaande auditooriumile tähtsad või mitte. Lisaks leidub neid inimesi, kes suudavad kõiki Eesti kohalikke väljaandeid isegi pealiskaudselt jälgida väga napilt.

Nii ongi päris sage, kui kohalikust ajakirjandusest arutledes tehakse heal juhul liiga julgeid üldistusi, halvematel juhtudel räägitakse aga asjadest, mida pole olemas.

Ühes olen ma siiski kindlalt sama meelt kui Halliki Harro-Loit. Kohalik uuriv ajakirjandus on kohaliku demokraatia püsimiseks sama vajalik nagu uuriv ajakirjandus riigi demokraatia püsimiseks ja seda on meil rohkem vaja. Ma väga loodan, et kohaliku ajakirjanduse rahastajad seda oma panusega toetavad. Ainult et need rahastajad ei ole kohalikud omavalitsused, vaid tellijad ja reklaamiostjad.