Vilja Kiisleri videointervjuud on Eesti ajakirjanduses omamoodi žanr, mis keskmisest enam tähelepanu pälvivad. Ma jätaks viimases intervjuus räägitust pikemalt kommenteerimata lootusetu asja, et peaminister Kaja Kallas ei saa endiselt aru, miks teised ei saa temast aru. Nagu ka jutu, et kõiges on süüdi kommunikatsioon. Või ka jutu, et esimene intervjuu ERR-ile Maarjamäel tuli ootamatult ja sellest ka ebaadekvaatne käitumine.

Kuigi kuiva faktoloogiana mainiks, et ERR-i portaal saatis esimest korda küsimused Arvo Hallikule reedel, 18. augustil. Peaministri enda sõnul sai ta neist teada 20. augustil. 22. augustil laekusid ERR-i küsimused peaministri enda postkasti, aga ta otsustas ööpäeva jooksul neile mitte vastata, mille järel panime loo 23. augusti keskpäeval välja. Mille järel ilmus talt kohe Facebooki-postitus. Ehk kuidas said 23. augusti pärastlõunal kaamera ees esitatud küsimused tulla üllatusena?

Aga kõik see on juba mullune lumi. Mind riivas Kallase Delfi intervjuus hoopis koht, kus peaminister hüppas ajakirjanikule (või peaks Kallase hilisema jutu kontekstis rõhutama sõna naisajakirjanikule) peale küsimusega, et kuidas siis Ekspress Grupil endal Venemaalt ja Valgevenest ajalehepaberi ostmise vähendamisega läheb, millest kirjutatavat nende majandusaasta aruandes. See ei olnud juhuslikult öeldud märkus, vaid selgelt ette plaanitud.

Sarnast taktikat kasutas peaminister ka riigikogu komisjonis, kus ta küsimustele vastamise asemel hakkas vastu küsima Mart Helme mõisa ehituse rahade kohta. Tulemuseks oli piinlik komejant, kus fookus põhiteemalt kadus. Vilja Kiisler sellega õnneks kaasa ei läinud.

Kallase torkest oli alatu see, et ta hüppas isiklikult peale ajakirjanikule, kes mulle teadaolevalt 1) ei ole omaniku abikaasa, 2) kes ei ole Ekspress Grupi finantsjuht ega nõukogu esimees, 3) kes pole andnud isiklikult Ekspress Grupile 370 000 eurot laenu ja 4) kes pole oma positsiooni väljaandes teeninud välja sellega, et on oma kirjutistes nõudnud Venemaale sanktsioone ja sealse äritegevuse lõpetamist.

Ajakirjanikule mitmemõttelise vihje tegemine oli seda alatum, et kohe otsa rääkis Kaja Kallas meespoliitikute ja meesajakirjanike võrgustikust, mille peale ta kade olevat. Ma ei tea, mul on isiklikult näiteks Liina Kersna, Kadri Simsoni või Riina Sikkutiga palju meeldivam suhelda kui enamiku Eesti meespoliitikutega. Aga kui te, Kaja Kallas, päriselt naisajakirjanikest hoolite, siis palun ärge kasutage nende suhtes selliseid vihjeid, mis nende naisajakirjanike usaldusväärsust õõnestavad, aga millega neil mingit isiklikku puutumust pole. 

Mis puudutab Venemaalt ja Valgevenest paberi ostmist, siis Ekspress Grupi mulluses majandusaasta aruandes on tõesti kirjas: "Paberi valik oli 2022. aastal raskendatud. Ekspress Grupi trükiteenuste osutajad on varem kasutanud eelkõige Põhjamaadest või Venemaalt ostetud paberit. Pärast Venemaa agressiooni eskaleerumist Ukrainas vähendasid trükikojad sõltuvust Venemaa paberist, mis mõjutas otseselt paberi kättesaadavust Ekspress Grupi ettevõtete jaoks."

Küsisin ka üle, kas ja mis mahus praegu seda ostetakse ning Delfi Meedia juhatuse esimees Argo Virkebau vastas: "Delfi Meedia ostab kogu teenuse Printallist. Viimane Vene paberi ost oli 15.12.2022. Täna kasutame Soome, Rootsi ja Saksa paberit."

Seega on kõnealune meediakontsern lõpetanud Venemaalt odava paberi ostmise juba tükk aega tagasi. Nagu on lõpetanud ka paljud teised Eesti ettevõtted oma tegevuse Venemaal ja kandnud selle eest ka kahjusid. Ehk selliste vihjete tegemine ei ole faktiliselt korrektne, eriti kontekstis, kus üks ettevõte ja selle emaettevõte poolteist aastat pärast sõja puhkemist Venemaal äri edasi ajasid.

Lõpetuseks, Kaja Kallas küsis korduvalt Vilja Kiislerilt, mida ta siis peaks tegema. Üks lihtne soovitus. Esimese asjana soovitaks mitte esitada mantrana kõlavat lauset "Mida minult võib küsida".

Ei, proua peaminister, te ei saa ajakirjanikele ette kirjutada, mida nad võivad teilt küsida.

Vilja Kiislerile siiski ka lihtne soovitus. Ütlesite, et olete Kaja Kallast peaministrina imetlenud. Ja nüüd, ma saan aru, südamest pettunud. Kindlasti on Kallasel olnud Eesti välis- ja julgeolekupoliitikas suuri teeneid Ukraina sõja ajal. Ütlen seda täiesti siiralt. Aga ajakirjanikul tasuks alati säilitada siiski eluterve skepsis ja mitte luua ülimaid ideaale. Siis on hiljem ka pettumus väiksem.